Milvi lugu: pärast kaheaastast kodus olemist mees enam tööd ei otsinudki
„Olin väikefirmas töötanud seitse aastat, viimased kolm pearaamatupidajana. Minu ülemus oli nooruslik pensionieelik, kes soovitas mul firma juhiks hakata, sest tema oli otsustanud päriseks tütre juurde välismaale elama minna.
Mina punnisin vastu peamiselt sellepärast, et niigi olid mu tööpäevad sageli poole ööpäeva pikkused ja ma ei kujutanud ette, et võiksin veel suurema koormuse ja vastutuse enese peale võtta.
Üldse oli mu elu olnud üksainus hädaorg lapsepõlvest saati. Mööda kivisid ja kände nüüd lõpuks stabiilsuseni jõudnud, ma otse pelgasin taas mingeid muutusi. Ülemus oli mu elukäiguga üldjoontes kursis ja sai minust igati aru. Nii see jutt sinnapaika jäi...
Jah, mu lapsepõlv oli hull. Minu süü. Vanemate meelest pidin tingimata sündima poisina. Ei läinud õnneks... Isa oli oodanud ainult poega ja kohtles mind kui tüütut putukat, kuni jättis meid emaga maha. Olin siis viiene. Ka ema suhtumine minusse polnud parem, aga pärast isa lahkumist muutus mu elu veelgi hullemaks. Sellest sai mu lapsearu alles hiljem, et tema meelest olin mina ta armsast mehest ilma jätnud.
Mõnitada ja ka peksa sain iga asja eest: ei ma astunud ega seisnud nagu vaja, ei söönud, ei rääkinud nagu peab, olin käpard, sest ei suutnud majapidamises üldse midagi teha nii nagu „normaalne laps”. Saateks alati mõtisklus, et minu pärast oli hävinud nii isa kui tema särav tulevik.
Mäletan, kuidas murdsin kümnesena pead selle üle, miks peavad lapsed vanemaid armastama ja austama. Tahtsin ju, aga mind tõugati ära. Olin kuusteist, kui ema maeti, aga mina ei nutnud tema kaotamise pärast. Patt muidugi, aga polnud minus ei armastust ega austust. Need olid must aastatega välja materdatud.
Üks suur kasutegur oli ema „kasvatusel“ siiski. Kui üksi jäin, olin valmis inimene. Oskasin keeta, kududa, õmmelda, tööriistu kasutada, ja ime küll – ka istuda ja astuda. Mul oli häid sõpru. Kõrghariduse sain kätte kahekümne kolmeselt. Ainult armastada ei osanud. Poeg oli kolmene, kui jäime kahekesi – elukaaslane teatas, et pulmi ei tule, kuna tema armus teisesse.
Elasime lapsega üürikorteris. Palga üle juba mainitud firmas ei saanud kurta. Juhtus nii, et saime üürileandjaga aina lähedasemaks ja jäimegi koos elama. Minu jaoks oli see nüüd tõesti armastus.
Olin mehele tohutult tänulik selle eest, et ta kohtles mu poega nagu tõeline isa. Ja viis mu kiiresti altari ette, küll oma ema nördimuseks, kes ei suutnud leppida faktiga, et tema poeg võttis n-ö pagasiga reisija.
Mu uus mees töötas kultuuri vallas ja oli niisama hõivatud kui mina. Neli aastat kooselu panid mu uskuma sellisesse pereellu, millega ma seni ju tuttav polnud. Kuni saabus tema koondamine. Järgnesid töö otsimine, pistelised ajutised tööotsad ja pikk koduperemehe seisus. Trööstisin teda, kuidas oskasin, ega tundnud erilist hirmu tuleviku pärast. Kõik vajalik oli meil olemas ja minu sissetulekust nii oma firmas kui lepinguliste lisatööde eest piisas kolmele. Ja meil oli ju üksjagu ka nn mustade päevade varu.
Minu jaoks oli ehk peamine see, et koduperemehe rollis oli mu mees lausa ideaalne. Kadestamisväärt partii: ei joo, ei suitseta, ei skandaalitse, sõbralik, seltskondlik. Ma ei söandanud muidugi kellelegi kõssata, et hakkasin tasapisi kõhedust tundma, kui ta pärast kaheaastast kodus olemist enam tööd ei otsinudki. Ja arvuti taga istumine ei tähendanud enam tööd, vaid mängimist. Kui katsusin teda otsesõnalisemalt tööotsingutele õhutada, hakkas see teda üha rohkem närvi ajama. Kuni kord välja paiskas, et kuidas ma ilma temata üldse kodus hakkama saaksin. Ise istun poolte öödeni tööl, võiksin pigem elada ja rõõmustada...
Kui mu mees mu juhatajarolli perspektiivist kuulis, läks ta lausa rõõmsaks. Mõelda vaid, palk peaaegu kaks korda suurem. Ta ülistas mu võimekust, et saan ju hakkama millega iganes, ja tema muudkui toetab.
Edaspidi ainult see juhataja koht meie jututeemaks kujuneski. Kuni juba lausa ülepäeviti võttis ta mu vastu küsimusega, kas andsin juba nõusoleku või kavatsen oodata, kuni mõni teine nii „rammusa võimaluse” ära napsab. Paratamatult jõudsin ükskord karjumiseni, et ei taha elada vaid selleks, et töötada, vaid töötada selleks, et elada. Ja siis tunnistasin, et ütlesin ülemusele, et ärgu minu peale lootku, mina rahuldun oma senise ametikohaga.
Selle peale sain vastuseks tõelise „bilansi”: mõelgu ma, mis mul üldse on. Korter on tegelikult tema oma ja nemad emaga on selle nimel eluaeg küürutanud, minul ei ole mingit vara ega sugulasi. Tema ema ei saavat kah aru, miks mina üksnes nende peale loodan. Just see viimane väide tõi mu vahepealsetest muinasjutu moodi aastatest potsti tagasi tõelusse ja pani minevikku meenutama.
Järgmisel päeval ei pidanud ma vastu ja rääkisin kodus juhtunust ülemusele, kes oli mu mehe pikast töötusest teadlik. Temagi oli üsna hämmastunud, kuni ütles, et töö asjus otsusta, kuidas õigeks pead, aga üksnes mehe ja ämma meeleheaks ei soostuks tema ka ümberkukkumiseni orjama.
Sestpeale algas meie kodus külm sõda. Mina enam ei küsinud, kuidas tema asjad edenevad, ja tema ei tundnud huvi, kas ja mida teen ja kavatsen mina. Lahutamise mõtet ma veel ei vaaginud, sest päris võimatu oli ette kujutada, kuidas ma üksi hakkama saaksin. Trööstiks süüdistasingi ennast: mul on hea mees ja pean varuma kannatlikku meelt, sest pojale on ta tõesti isa eest. Ämm arvaku, mida tahab, sest õnneks ta meie ellu ju palju ei sekkunud.
Mõni nädal hiljem helistas mees mulle töö juurde ja ütles, et läheb paariks nädalaks maale oma vanaonule appi. Tänasin teatamise eest ja vastasin, et muidugi mingu, aga mul on praegu kiire ja et helistame õhtul. Selle peale käratas ta, et oma soovitused hoidku ma enesele, sest tal on raha vaja! Imestasin, et tarbekarbis ju on, mille peale ta lausa irvitas: sellest jätkub vaid üheotsapiletiks, ega ta ometi seal vanainimese kulul sööma hakka! Sähvasin, et siis ole näljas, ja katkestasin kõne.
Sain justkui šoki. Kurtsin ülemusele, et nüüd tuleb küll lahutamine. Aga see polnud sel päeval veel kõik. Tund hiljem tuli kõne ämmalt. Veel põhjalikum pilt sellest, kes ma olen ja milleni tema poja viinud. Ise paljas ja näljas, teab kust korjatud lapsega, olen ma ruineerinud täielikult ühe andeka ja intelligentse mehe. Ja nüüd ma ei viitsi enam sedagi tööd vastu võtta, mida otse kandikul pakutakse! Ja üldse – võtku ma teatavaks, et „peale sinusuguste on olemas ka tõeliselt väärikaid naisi”!
Ei suutnud taas teha muud kui kõne katkestada. Aga see ei ajanud mind enam üldse hulluks. Korraga tundsin, kuidas minusse saabus mingi sisemine rahu.
Õhtul läksin ülemusele külla ja vestlesime peaaegu hommikuni. Väga kosutavalt. Tema ei püüdnud ümber veenda mu otsust kiiremas korras lahutusavaldus sisse anda. Seda ma ka tegin.
Oma sellest elust marssisin välja kahe kohvri ja pojaga, kes oli siis koolipoiss. Ülemus kolis ära ja jättis mind oma siinse kodu perenaiseks. Me ei olnud enam ülemuse ja alluva suhetes. Ta rõhutas, et inimene saab ja vahel lausa peabki ise oma saatust pöörama. Tema mõistis ka mu ametiedust loobumist, et kollektiivis mitte pingeid tekitada. Saime uue ülemuse väljastpoolt, kah väga meeldiva ja asjaliku inimese.
Tänavu kevadel ostsin endale korteri. Lahutamine läks probleemideta. Mees läks aasta hiljem tõesti ühele ärinaisele meheks ja sai ka tema firmas tööd. Järelikult polnud mul õnnestunud teda pöördumatult ära ruineerida... Tööd teen jätkuvalt rõõmuga ja sellise eluga olen lõpuks igati rahul – vähemalt pole hirmu, et kellegi teise oma ära rikun.“
