Mina olen su ainuke naine, jäta juba meelde!

Artikkel ilmus Eesti Naises 2016. aasta septembris.

Pole kaugeltki kerge olla mehe elus teine naine – alailma võrreldakse sind esimesega.

Laste ema kui pühak?

35aastane naine on abielus mehega, kel enne teda oli kaks pikaajalist kooselu, kummastki ka üks laps kasvamas, kuid abielus pole mees varem olnud. “Seega olen mina tal justkui esimene naine, temaga s e a d u s l i k u s a b i e l u s!” rõhutab noorik. “Paraku ei takista see mehel aeg-ajalt nentimast, et “nojah, mu naine ütles ka, et…”. Mis pagana naine? Öelgu siis vähemalt, et elukaaslane. Aga kumb neist – eelmine või üle-eelmine? Tahaksin – aga ei julge – talle vahel käratada: “Mina olen su ainuke naine, jäta juba meelde!””

Naine on püüdnud analüüsida, miks mees nii ütleb. “Vahest loeb ka see, et olen nii oma mehest kui ta eelmistest naistest 13–17 aastat noorem… Ehk mängib rolli, et meil kahel (veel) lapsi ei ole, kuid need teised, eelmised naised on ikkagi tema laste e m a d. Küllap teeb fakt, et naine on mehele lapse või lapsed sünnitanud, ta mehe jaoks igaveseks eriliseks? Peaksin ehk kiirustama, et samasse rolli jõuda?”

“Mina olen su ainuke naine, jäta juba meelde!”

Iseäranis ebameeldiv on noorele abielunaisele tema sünnipäevaeelne aeg, mil kingi teema jutuks tuleb: “Pea iga kord ütleb abikaasa: “Esimesele naisele ma kinkisin igaks sünnipäevaks kuldehteid – ja mis head sest välja tuli? Ikka läksime lahku…” “Ja mis siis? Kuidas see minusse puutub?” olen vahel vastu küsinud.”

Häirivalt mõjub asjaolu, et teise naisena võid sugeda saada paljude asjade eest, mis tegelikult on omased enamikule naistele. Ainult et mees, kelle kogemus kahe naise lähema tundmisega piirdubki, ei mõista seda, vaid üldistab: sa oled samasugune (paha?) nagu mu esimene naine. Ses mõttes on kahtlemata kergem olla kellegi kolmas, neljas või kuues naine – mees, kes tundnud nii paljusid naisi, juba teab, et tegemist on naissoole tüüpilise – jah, tema jaoks ehk mitte meeldiva –, ent siiski mõistetava omadusega. Olgu selleks omaduseks siis vajadus ärakuulatud või hellitatud saada, vajadus aeg-ajalt “emmeda” vms.”

Kui keegi ei otsusta lõplikult...

Annelil (43) on aastaid suhe mehega, kes ametlikult on siiani abielus, kuigi ei saa oma laste emaga läbi ega jaga ühist voodit juba 17 aastat. “Ära ei lahuta nad veriseid vaidlusi tekitava kinnisvara jagamise pärast, mille klaarimiseks peaks kohtutee jalge alla võtma, advokaate palgata aga ei jaksa kumbki,” ohkab Anneli. “Mees ei raatsi maja naisele ja/või lastele jätta, kuna tegu on tema lapsepõlvekoduga; naine omakorda ei koli ühegi oma armukese juurde, kuna soovib meest edasi lõa otsas hoida.

Mees on ammu võõraks jäänud esimese naise tuhvli all siiani ega ole suutnud ühegi järgmise armsamaga midagi püsivat luua. Kumbki ei otsusta kunagi midagi päriselt ära, keegi ei anna teisele lõplikku vabadust. Mehel on läbi aastate olnud mitmeid kallimaid, aga tema Naine on ikka seesama, kellega ta 20 aastat tagasi abiellus. Isegi sõnapaari “minu naine” (ütles seda / tegi toda / arvas nii) kasutab mees aastast aastasse...”

Anneli ise ei nimetanud oma esimest meest sestpeale enam oma abikaasaks, kui nende hingeline lähedus lõppes, mis sest, et ametlik lahutus alles mõni aasta hiljem jõustus. “Minu praeguse kallima suhtestaatus aga püsib sõprade-kolleegide silmis ja Facebookis ontlikult “abielus” ning viimane tekitab pilklikke muigeid kõikide seas, kes meid ammu paarina teavad. Kui me koos kontserdile, kohvikusse või kinno läheme, ei tohi ma tal käest kinni võtta, rääkimata avalikus kohas õrnuste vahetamisest – äkki keegi näeb? Olukorra absurdsuse üle pööritab silmi isegi mu teismeline tütar: miks sa seda luuserit ükskord juba maha ei jäta? Aga näed, ei jäta, sest neil üürikestel hetkedel, mis on üdini meie päralt, on kohal kogu maailm... Tema on kogu minu maailm!”

“Nii me kõik vireleme. Aastaid järjepanu.”

Anneli ei mõista, mis vägi neil esimestel naistel ometi on meeste üle? “Sealjuures nad isegi ei taha neid oma vanu mehi enam! Aastakümneid pole neid sidunud ei hingeline lähedus ega füüsiline kirg. Eksnaised kasutavad ainult oma võimu, et nööre tõmmata ning kellegi teise elu raskeks teha, otsekui kättemaksust, lakkamatust võimuihast põhimõttel “kui mina sind ei saa, ärgu saagu sind keegi”... Manipuleerimise meistriklass! Nad teavad täpselt, millal rõhuda mehe süütundele, millal kunagise läheduse nostalgilisele lainele, millal doseerida kassilikku leebust, peh-met pai... Ja mehed – nagu soojad süldid – tõmbavad kõrvad lidusse ja teevadki, mida eksnaine käsib. Olgu mees parajasti tööle kauemaks jäänud või praeguse armsama juures – kui esimene naine ja laste ema kamandab üleannetu mehe õhtuti ja/või nädalavahetusel puid lõhkuma, oksi saagima, keldrit koristama või miljonit muud pisiasja tegema, tõmbab too ikka saba jalge vahele ja löntsib kuulekalt kohale...”

Vahel viib tõdemus, et uuel naisel ei jää muud üle, kui kõik ära kannatada, Anneli lausa meeleheitele: “Mina pean ikka heatahtlikuks ja mõistlikuks jääma... Leppima riismetega, sest üksinda oleks veel hullem. Kui mitu korda ma olen otsustanud, et kellestki üle jäävate armetute raasukestega ei lepi... Ja kui palju kordi ma olen siis jälle tundnud, et olen valmis kõik ära kannatama, kui see suhe ometi edasi kestaks... Nii me kõik vireleme. Aastaid järjepanu. Mitte kellegi elu ei õitse. Kõik keeravad teiste potentsiaale kinni.”

Arad naised ja laokil mehed

Kaire Valgeväli, psühholoog ja psühhoterapeut

Kirjeldatud lugude puhul on nii mehel kui ka naisel probleeme oskusega suhet luua ja hoida. Mees läks esimese juurest ära, ei suutnud temaga suhet pidada, nüüd aga pendeldab teise juurest esimese juurde tagasi. Boonuseks mehele on asjaolu, et kui kaht naist pidada, pole kumbagi tema elus nii suurel määral, et see koormavaks muutuks. Alati saab ebamugava koha pealt teise juurde minna!

Vana suhte eelis on see, et seal on kõik juba turvaline ja tuttav, mõned tülidki lahenduse leidnud. Koos oldi nooremana, mil kõik oli uuem ja esimest korda. Hilisem on vaid lõputu kordus (kui inimesed ise paremini ei oska). Uue suhte eeliseks on, et seal ei ole veel neid muresid, mis tulevad pikemaajalise kooseluga. Mõistagi, kui need endast märku hakkavad andma, on aeg taas plehku panna!

Inimene ei teadvusta endale, et suhte areng tähendab probleemidest KOOS läbi minekut; arvatakse, et on valitud valesti, kui asjad enam nii kergesti kokku ei kõla. Suhte esimene etapp ongi romantiline, pärast seda tuleb alati võimuvõitluse faas. See on koht, kus hakatakse põgenema... miks mitte ka vanasse suhtesse tagasi püüdlema.

Uue naise probleem on see, et ta ei tea, kuidas asjad suhtes käivad. Ta on arg, ebakindel, ebaratsionaalsete ootustega ega tea oma väärtust. Naine, kes on loonud suhte sellise mehega, peab looma oma elu. Kui ta jääb kohanema mehe eelmise eluga, ei saa suhtest kunagi asja. Ta peakski ütlema: “MINA olen sinu naine!” Mida siin karta või analüüsida on? Faktid on ju selged!

Paaril tuleks koos oma uus reaalsus luua ja vanad asjad ära lõpetada. Kui naine ei julge küsida või “nõuda” seda, mis tema vääriline on, ei pruugi mees osata seda pakkuda. Kui naine endas kahtleb, siis mõlemad virelevad. Naine kõhkleb endas võib-olla ka sellepärast, et tal on tegelikult endal lähedusega probleem. Ta ei julge lähedale lasta või ei ole sisimas kindel, et tahab seda meest endale “kogu kupatusega”.

Suhteelu on naise ülesanne (ja enamasti ka huvi). Osaliselt peab uus naine endale tunnistama, et ta ei ole saanud printsi valgel hobusel, kellega kõik on erakordselt esimene ja naiivne. Ta ei saa hellitada emotsionaalseid lootusi imelisest esimesest armastusest, kus mees tuleb ja kõik ilusaks teeb. Eelmise suhte näitel on ilmselge, et see mees seda ei osanud... vaevalt nüüdki. Praktilise igapäevaelu korraldamine on nüüd naise teha. Mõneti on tema õlul ka mehe eelmise elu praktiline korraldamine ja piiride panek.

Tegemist on elukogenud inimestega, kellel on pagas – sellega tuleb midagi mõttekat peale hakata. Naine peab olema tark! Kui tal jääb tarkust puudu, võiks ta seda kuskilt juurde ammutada, kelleltki küsida või lugeda. Mees tõenäoliselt ise suhteid korda ei tee, mehed keskenduvad elus muudele teemadele kui emotsioonid ja suhtekorraldus. Mehed on enamasti ka emotsionaalselt ebaküpsemad kui naised, sest nad tegelevad elus teiste asjadega: eesmärkide saavutamise, probleemide lahendamise, küttimise ja tööga.

Kui tegemist on mehega, kes jääbki igavesti oma esimest naist taga nutma, tuleks ka seda endale tunnistada, suhtealgest lahkuda ja endale mingit mõttekamat tegevust otsida, kui sellise mehe pärast nutta ja suhet üritada.

Miks esimene naine nii teeb? Põhjuseks võib olla nii võimuvajadus kui ka harjumus, et asjad on alati saanud niimoodi ära korraldada. See on suhteliselt tasuta ja ohutult saadud heaolupunkt selle eest, et mees valis kellegi teise asemel jälle sinu. Isegi kui sa seda meest ei taha, on see väike kirgastus päeva... Eks tugevam naine võidab ja paneb oma korra maksma. Kui mees vajab oma ellu naist, kes asju korraldaks, ja uus naine seda ei suuda, käib vana kah ju. Eks ühised lapsed ole ka olulised.

Mis puutub etteheidetesse ja võrdlemisse, siis loomulikult on kõik naised ühtemoodi “pahad”. Sellest ei tasu masendusse sattuda, vaid lugeda näiteks dr Clarissa Pinkola Estési raamatut “Naised, kes jooksevad huntidega”, et endale naiseks olemises selgus luua. Õige täiskasvanud naine ongi tülikas ja vastaline, ning tal on oma erakordne elu. Malbus ja järeleandlikkus sobib iseloomustama pigem tütarlast, kellega mees saab luua vaid isaks olemise, mitte paarisuhte.