J.D. Salingeri eluloofilmis „Mässaja rukkis“ („Rebel in the Rye“) oli kuulsa kirjaniku elukäiku määravaks persooniks ajakirja Story peatoimetaja ning tema loovkirjutamise õppejõud Whit Burnett (Kevin Spacey). Just tema innustas teda kirjutama, küsis Jeromelt (Nicholas Hoult): „Kas pühendaksid oma elu lugude jutustamisele ka siis, kui ühtki neist ei avaldataks?“ Mõistagi polnud see ainus ajend (ja võimalik, et seegi oli stsenaristide fantaasia), miks Salinger hiljem eraklusse tõmbus ja avaldas oma viimase jutustuse aastal 1965. Kirjutades järgnevatel aastakümnetel vaid iseenda rõõmuks. Kirjutamisest sai ta meditatsioon ja religioon. Muudki määravad põhjused tulevad filmis välja, ehkki kahtlemata ei taotlegi linalugu täit elutruudust ja -tõde.

Kui paljusid miljoneid lugejaid on aga aastakümnete jooksul mõjutanud Salingeri enese tekstid! Kahtlemata tunnetas kirjanik ka ise oma kirja pandud sõnade ennustamatut jõudu.

Film kingib tubli annuse nostalgiat neile, kes omal ajal romaani „Kuristik rukkis“ fännanud. Siin on romantikat, sõjakaadreid, liine, kus filmitegijate fantaasia leidnud ühist kirjaniku eluseikadel ja ta ilukirjanduslikel tekstidel. 

„Mind loksutab raamatu juures kõige enam see, kui oled ta läbi lugenud ja siis soovid, et autor oleks su kõige lähem sõber ja sa võiksid talle helistada, kui sul selleks aga tuju tuleb,“ ütleb „Kuristik rukkis“ peategelane Holden Caulfield. Ma ei ole ammu ühtegi filmi kinos teist korda vaatamas käinud, „Mässajat rukkis“ käisin. Kas ma aga tahaksin helistada selle režissöörile Danny Strongile või Salingeri mänginud Nicholas Houltile, kui aga tuju tuleb? Siiski mitte. Ma helistaksin pigem härra J.D. Salingerile isiklikult. Ainult et tema on muidugi surnud.

*

Kuigi film „Mässaja rukkis“ on vist kinode mängukavadest juba maas, saab seda siiski veel näha kahel novembripäeval (6. ja 30.11) kinos Artis.