Foto: Unsplash.com
Ma läksin mehele läksin 22aastaselt, ma armastasin teda väga ja mul polnud temale midagi ette heita, aga nüüdseks on ta kahjuks teise naise mees,“ alustab naine oma lugu.

Kasvasin elupõliste pealinlaste küllalt jõukas peres. Olin hoitud ja armastatud ning õppisin hästi. Hakkasin õppima elukutset, aga jätsin kooli pooleli, läksin mehele ja elama mehe koju õdusasse provintsilinna. Vaatamata minu vanemate, kogu suguseltsi ja sõprade keelitustele, et kõik kipuvad aina maalt linna, aga mina mina... Tegelikult polnud minu kolimise põhjuseks üksnes „kallimaga kasvõi maailma otsa”. Ma mõtlesin juba plikana päris tihti, et tahaksin elada mõnes väiksemas linnas kui Tallinn. Nii et ma ei julgenud kellelegi mainidagi, kui rahul ise sellise elupöördega olin.

Ainult paar esimest kuud elasime me ämma ja äia katuse all. Siis ostis mees väikese maja. Tema ja ta vanemad kuulusid kohalikku nn koorekihti. Mu mees oli tähtis ametnik ja rahva silmis populaarne. Mu äi pidas väikest remonditöökoda. Ta oli üldse tehnikaga sina peal käekellast autodeni välja nagu mu meeski. Nende pere võttis mu väga südamlikult omaks. Ämma meelest oli enesestmõistetav, et mina tööle ei lähe – nende suguseltsis olla see alati nii olnud, et naine on koduhaldjas.
Minul polnud midagi selle vastu. Pühendusin kodus käsitööle, milles olen lausa nagu laia profiiliga meister tänu kadunud vanaemale. Lugesin palju. Lülitusin kohaliku kultuurielu edendamisse. Leidsin ka paar väga toredat sõbranna. Käisin tihti Tallinnas, nii et igav polnud mul ilmaski ja miski vastu ei hakanud.

Mees lastesaamisest ei rääkinud, aga kui ise kord ütlesin, et tahaksin sellega mõned aastad oodata, polnud temalgi midagi selle vastu. Üldiselt poputasid nad mind ämmaga võidu, sest just viimase meelest olin liiga kõhn ja pidin emaks saamiseks end toekamaks turgutama. Minu meelest oli see hästi naljakas, sest tegelikult olin täitsa normaalne. Hea meelega jäin aga ikka kõiges ämmaga nõusse, sest ta tõepoolest hoidis mind nagu oma last.