Natali lugu: majast jooksis välja miniseelikus blondiin, mu mehe jope käes
Selle kortermaja akna all, milles ma keskkooli lõpuni elasin, oli terve toomingate salu ja kooli juures polnud neid vähem. Lõpueksamite ajal jahedatel maipäevadel edvistasin, et toomingate mõrkja lõhna pilves võib mind võtta palja käega. Minu meelest oli see lihtsalt jumalik vaatepilt - need võimsad valged õitekroonid, milles puude lehti oli vaevalt näha. See pani lihtsalt pea ringi käima, tekitas isemoodi erutava õnneaimuse.
Küpsustunnistus polnud veel käes, kui ühel õhtul oma maja ees sõbrannaga juttu ajasin. Jalgrattal kihutas mööda kiivris noormees, kirev spordisärk seljas. Märkasin, kuidas sõbranna ta eemalduvat siluetti pilguga saatis. Pidime juba laiali minema, kui jalgrattur tagasi pöördus. Hüppas rattalt maha ja küsis meilt, kas me ei tea, kus kellassepatöökoda asub. Juhatasime ja seejärel arvasime, et see on kõik. Poiss aga tõmbas kiivri peast, naeratas bradpitilikult ja enam täpselt ei mäletagi, millest ta juttu alustas.
Vestlus sujus ootamatult ladusalt. Kus õpite, kuhu edasi kavatsete õppima minna, kus vaba aega veedate. Mu sõnakas sõbranna esitas ka ühe küsimuse teise järel. Poiss vastas niisama valmilt, aga seiras peaaegu vaikivat mind. Kui telefoninumbrid vahetasime ja lahkusime, teadsime sõbrannaga temast kõik: tuli kaitseväest, läks tagasi ülikooli, tal on kodus suur akvaarium ja ta väärt käekell läks katki.
Ta helistas mulle juba järgmisel päeval ja sellest algas mu toomingamuinasjutt. Astusin samasse ülikooli kuhu temagi, olime koos päevade kaupa. Abiellusime järgmisel kevadel toomingate õitseajal ja tütar sündis meie kolmandal kooseluaastal. Tundus, et edasi läheb kõik samal õnnelainel.
Elasime ikka kitsukeses ühikatoas ja käisime sageli ka selsamal sõbrannal külas. Tema oli veel vallaline, ent tal oli kindel partner ja me veetsime sageli neljakesi aega. Kuna minult laps rohkem tähelepanu nõudis, jäin sellest nelikust tihti ka eemale.
Mu mehe õhtused pikad äraolekud olid esimeseks märgiks, et mu õnne on tekkimas mõrad. Aga ta oli minu ja tütre vastu endiselt tähelepanelik ja hoolitsev. Tegi oma diplomitööd, aga teenis ka raha, nii et näiliselt polnud elul viga midagi. Kaks järgmist aastat ei ennustanud midagi halba. Muidugi, esimene leegitsev tunne oli möödas, aga olime endiselt väga lähedased.
Seda valusam oli hoop, mille mu jumaldatud toomingad mulle tõid - peaaegu üheaegselt diplomi kättesaamisega sain lahutatud naise tiitli. Mees eelistas mu sõbrannat.
Kolisin teise linna, sain hea töö ja normaalse elamise. Kuigi mul on oma endise mehe ja ka sõbrannaga tänini normaalsed suhted, andsid hingehaavad ikka päris kaua tunda, nii et vähemalt kahel esimesel üksielamise aastal ei märganud ma isegi meeste olemasolu. Eriti just iga kevad täitis hinge tohutu nukrusega, aga ka kindla tõotusega mitte iialgi enam lasta end enam petta.
Seekord oli juba jasmiinidegi pidu möödas, kui uuesti armusin. See mees oli mu uus kolleeg, kelle juhendamise ülemus mulle kohustuseks tegi. Minust mõned aastad vanem, täiesti tavaline inimene, aga kuidagi eriliselt meeldiv. Esialgu vaimustas ta mind oma spetsialistiväärtustega, mida rohkem kokku puutusime, seda enam ka mehena. Kuna käisime koos ametireisidel, siis ühel reisil see juhtuski.
Ma polnud arutult armunud. Ma ei kujutlenud üldse seda, et meist rohkem kui armukesed saavad. Aga kui meie suhe oli kestnud juba ligi kaks aastat, tegi ta korraga ettepaneku leivad ühte kappi panna. Mõtlesin pikalt ja sügavalt. Otsustavaks sai tema suhtumine mu tütresse, kes siis just kooli läks. Ja nad olid suured sõbrad. Nõustusin, seda enam, et mees meeldis ka mu vanematele ja mina tema vanematele.
Päriselt armusin ma temasse ära meie esimesel kooseluaastal. Vanemad ostsid meile korteri, mille eest olime tohutult tänulikud. Aasta hiljem sündis meie ühine tütar. Ostsime auto. Ja kuigi mina istusin lapsega kodus, leidsime, et vanema suvila muretsemine ei käiks meile üle jõu.
Uurisime pakkumisi ja leidsime sobiva. Väikese ja taskukohase. Plussiks oli ka see, et linna ligidal. Kuna mu mees valmistus siis just kolmepäevaseks tööreisiks, otsustasime, et kui ta nädalavahetuseks tagasi jõuab, lähme kohta vaatama.
Järgmisel päeval oli haruldaselt ilus ilm. Lapsed olid vanavanemate juures ja vastu õhtut tuli mulle mõte luurele minna seda suvemaja lihtsalt eemalt kaema. Vaatasin sobiva bussid välja ja asusin teele.
Kui maja otsima hakkasin, märkasin mõistagi kõigepealt toomingat, mis oli juba õielehti poetamas, aga lõhn oli veel hurmav. Tundsin üle aastate jälle seda nimetut õnnetunnet, mida kirjeldatakse kui tuntavat iga keharakuga ja mida olin juba hakanud unustama.
Vastavalt kirjeldusele ja fotole märkasin juba eemalt puude vahelt seda maja. Kontrollisin aadressi ja otsisin sobivat paika vaatlemiseks, sest ma ei teadnud, kas maja on tühi. Ma ei kavatsenud ilma meheta pererahvaga suhtlema hakata.
Uurisin ümbrust, mis hakkas mulle üha rohkem meeldima. Astusin ümber nurga põiktänavasse, et majatagust aeda paremini näha. Ja siis märkasin, et seal hoovis seisis punane Audi, täpselt nagu meie oma.
Samal hetkel avanes uks ja mu mees astus ümber nurga auto poole. Majast jooksis välja ka miniseelikus blondiin, mu mehe jope käes, ja pakkus seda kaasa. Mees aga käivitas juba mootori ja hüüdis, et pole vaja, sest ta jõuab enne jahedamat aega tagasi.
Mul kadus pind jalge alt, kusagil sügavas sisemuses jäi kõik seisma, suri välja nagu stoppkaadris. Siis tagus peas "kiiresti koju".
Aga võttis aega, enne kui jalad sõna kuulama hakkasid. Sõna otseses mõttes tuigerdasin bussipeatuse poole, kuni üks vastutulev naine küsis, kas mul on paha. Ma ei mäleta, mida vastasin, aga igatahes peatas see hea inimene juhusliku juhi, kes mind linna tagasi viis.
Järgmisel hommikul viidi mind närvišokiga haiglasse. Mees sai sellest järgmisel õhtul koju jõudes peaaegu samaväärse soki. Rääkisin kõigile, et pidin auto alla jääma, ja kaevata pole kellelegi, sest olin ise süüdi.
Tervenesin hoolitsevate sugulaste ringis. Veel samal varasügisel lendasime mehega mind Kreekasse kosutama. Suvila ostmise jätsime katki. Mees oli hoolitsus ja armastus ise ja on siiamaani.
Ma ei näe enam mingeid märke, mis viitaksid ta truudusetusele. Ma polnud seda naist ei enne ega ole pärast kusagil näinud. Kõik peavad meid kadestamisväärselt õnnelikuks perekonnaks. Ma muigan omaette vahel, et n-ö üldsus oleks sokis, kui peaksime lahku minema.
Sellest on möödas ligi kolm aastat, aga minu mälust pole siiski see neetud stoppkaader kadunud. Kuigi ma väga tahaks, et oleks. Aga vastupidi - see muutub aina eredamaks. Ma pole mehele sellest kunagi rääkinud ja loomulikult pole meil põhjust seda suvilat enam meelde tuletada, sest nüüd on meil teine ja hoopis teises kandis.
Vahel mõtlen, et kui küsiks ta käest lõpuks täpselt järele, aga ei söanda. Ma kardan millist tahes vastust. Nõnda elangi, ilmselt igaveseks oga südames. Aga võib-olla siiski kunagi küsin mehe käest.
