Erakogu
Aastakümneid on eesti kodude ilmet kujundanud mööblivabrik Standard. Kunagisest sektsioonkappide valmistajast on nüüdseks saanud Baltimaade suurim büroo- ja hotellimööbli tootja.

Standard alustas 1944. aastal kõigest seitsme töötajaga puidutööstuse artellina. Kuigi ettevõte tootis kvaliteetset mööblit, ei kujunenud tegevus kuigi edukaks. Aastast aastasse kasvasid riigi kehtestatud töönormid, samal ajal kui seadmete arendamisse suurt ei panustatud. Paljud tublid töömehed polnud nõus viletsat tööd tegema ja lahkusid Standardist.

1940. aastate lõpus ei saanud töölised kuude viisi palka. Keeruline majanduslik olukord kiirendas asutuse reorganiseerimist. Peagi ühendati artelliga mööblivabrikud Hoog ja Mööbel, lisaks Rakvere ja Türi metsakombinaadi mööblitsehhid ning ettevõte nimetati 1956. aastal mööbli eksperimentaalvabrikuks.

Paar aastat hiljem ettevõtte juurde loodud konstrueerimise büroo sai kiirelt ideede genereerimise katlaks, mille kujundajate ja inseneride koostöös valminud elujõulisemad mudelid saadeti tootmiseks üle laia Nõukogudemaa. Standardi mööblis kajastus 1960. aastate algusest peale sotsiaalne tellimus. „Kui 1950-ndate mööbel oli suure väljanägemise, aga väikese sisuga, pidi 1960. aastate moodne mööbel olema vastupidiste omadustega," on Õhtulehele antud intervjuus öelnud disainer Teno Velbri, kes töötas Standardis 1963. aastast arhitektina ja 1971.-1994. aastani peakujundajana.

Ruumi- ja materjalisäästlike maast laeni sektsioonkappidega tuli täita tohutu hulk toona ehitatavate betoonmajade pisikortereid. Tallinna esimesele magalarajoonile Mustamäele järgnesid teised „mäed". „Need kivikärakad oli vaja täita mööbliga, mis palju mahutaks," kirjeldas Teno Velbri omaaegsete mööblikujundajate ees seisnud ülesandeid. Kokkupandava mööbliga tabas Standard naelapea pihta - sinna mahtus ära hulganisti nii tollal peaaegu muidu müüdud raamatuid kui ka defitsiitset kristalli. Kogu see uhkus paistis klaasustega vitriinkappidest kenasti välja!