Pingutatud armastuskiri 80aastaselt režissöörilt
„Pariis võib oodata“ - selle linaloo puhul on märkimisväärseim fakt, et režissöör Eleanor Coppola oli seda, oma debüütmängufilmi tehes juba 80aastane. See annab lootust, et elus ongi kõik võimalik, aga teisalt – ega ikka ei maksaks nii kaua oodata... Oma kuulsate pereliikmete varju jäänud Eleanor on Francis Ford Coppola naine ja Sofia Coppola ema.
Film algab stseeniga, kus pisut rutiinses ja väsinud abielus olev naine (Diane Lane) ootab hommikusöögilauda oma filmirežissöörist abikaasat (Alec Baldwin), kelle uue projektiga seotud telefonikõned ei taha aga lõppeda. Naise kaaslaseks on fotoaparaat, mille läbi ta oma maailma kaadrites näeb. Tegelikult saab filmist suurepärase ülevaate, vaadatest selle treilerit – midagi oluliselt huvitavamat tulemas ei ole.
Teekond Cannes'ist Pariisi, mille naine läbib koos mehe töökaaslasega (Arnaud Viard), on kohmakas ja igavavõitu. See võiks ju olla armastuskiri raugetele Provence'i ja Burgundia maastikele, millel kulgetakse, vaatamisväärsustele, mida pildistatakse ja veini- ning toidukultuurile, mida kohati tüütult pealesunnitultki nauditakse. Üleüldse on kõik siin kuidagi väga punnitatud, ka naise ja mehe vaheline energia on ebamugav ja pingutatud. Hea šokolaadiga tahaks end küll pärast kinosaalist lahkumist premeerida.