Erakogu
Ühe visa hinge lugu. Ultima Thule 30+ aastat.

Esimene probleem Ultima Thule loo jutustamise juures on see, kust pihta hakata. Üks võimalus on alustada 1986. aastast, kui Tartu levimuusikapäevadel esines projekt nimega Kobrin Blues Band (edaspidi KBB). Või siis sama aasta suvel peetud Jaak Aheliku sünnipäevast, kus küpses otsus kutsuda KBB põhjal ellu uus bänd.

Muidugi võiks alustada sellest, kui 1985. aastal pandi kokku Lainer, uus Jaak Joala saatebänd, kus sattusid esimest korda koos mängima Riho Sibul, Slava Kobrin, Raul Vaigla ja Aare Põder. Või on märgilise tähendusega hoopis hetk, mil omavahel said tuttavaks Riho ja Raul - ainsad mehed, kes algkoosseisust tänaseni Ultima Thulesse jäänud?

Romantilisema loomuga käsitlus võiks alata ju ka kuulsast täiskuuööst nelja tee ristil, mil bluusiikoon Robert Johnson oma hinge mänguoskuse eest saatanale müüs. Või algas kõik hoopis siis, kui sajandeid tagasi esimene orjalaev Aafrika rannikul purjed heiskas ja vööri läände pööras?

Nagu näha, ei ole sugugi lihtne Ultima Thule looga alustada. Vaatamata sellele, et seda on kedratud üsna põhjalikult ja, nagu Riho irooniliselt märgib, iga viie aasta tagant. Võtame vaatluse alla mõned hetked ja inimesed, mis tunduvad bändi alustalade Riho ja Rauliga juttu ajades Thule loos kõige märgilisema tähendusega.

RIHO JA RAULI KOHTUMINE

„Rihot olin näinud küll ja teadsin, kes ta on," meenutab Raul. „Esimest korda sattusime aga juttu tegema 80-ndate alguses Otsa kooli ühikas. Mina istusin ja kuulasin kas Stanley Clarke'i või Billy Cobhami plaati, nokitsesin seal omaette, pill oli käes. Riho astus tuppa ja arutasime, et kes selle plaadi peal kitarri mängib või midagi sellist." Riho mäletab seda kohtumist hästi ja lisab ühe väikese nüansi: „Ses mõttes naljakas stseen, et ümberringi käib metsik pidu ja siis üks poiss vihistab keset seda rahulikult pilli mängida."