Tänapäeva lapsed on ju kole targad ja kõikvõimalik info on neile ümbritsevas elektroonikarägas palju lähemal kui minule omal ajal. Vahel oli muidugi hirm, et ei oska oma last vajalikult suunata, et ta kuidagi vale teed ei läheks. Aga oleme õnneks mõlemad suhteliselt tasakaaluka loomuga, nii et isegi siis, kui ta juba kasvult mul üle pea ulatus, olid meil väga usalduslikud suhted. Pealegi õppis ta hästi, tal olid toredad sõbrad, keda kõiki tundsin. Ka oma esimestest armumistest rääkis ta mulle.

Olime ühel arvamusel, et päriseluks mingu ikka siis, kui ta on juba elukutse kätte õppinud ja ennast mitte üksnes hormoonide pinnal täiskasvanuna ei tunne. Isegi seda arutasime, et mees peab olema ikka mõned aastad vanem, et oleks võimeline vastutama ja et tal ka midagi hinge taga oleks. Tüdruk ise leidis ka, et klassivendadega pole eriti millestki rääkida, et nemad pole ju mehed.
Nii et kui ta Tartusse õppima läks, ei pabistanud ma tema pärast üldse – igati arukas inimene juba. Olin õnnelik selle üle, et seni oli meil kõik kokkuvõttes ju nii hästi läinud.

Kui tütar oli teisel kursusel, hakkasin märkama, et enam pole ta nagu päris endine. Ta kas vaikis või naeris, kui meeste kohta küsisin. Oma 20. sünnipäeva paiku teatas ta, et on jõudnud elu uude etappi. Ta oli armunud ja kindel, et abiellub peagi. Rääkis, et tegemist on eduka pangaametnikuga, temast parasjagu vanema vaba mehega ja et ta hakkab mulle kindlasti meeldima. Leppisimegi kokku, et mul oleks sobiv aeg väimehega tuttavaks saada.

Tahtsin, et vastuvõtt poleks mitte ülespuhutud, aga piisavalt väärikas saaks. Olin siiski pabinas ja sellest nagu ei mõelnudki, milline esitletav ise peaks olema, pigem keskendusin sellele, kuidas ise istuda ja astuda, et ma tütrele mõne prohmakaga piinlikkust ei valmistaks.
Kui külaline viisaka kummardusega ja tervitades tuppa astus, jäin esialgu ootele, et kohe saabub ka peigmees. Sest seda meest võis pidada viimase isaks...

Kui lauas istudes juba end vajalikult koguda olin jõudnud, nentisin endamisi, et see on sümpaatne mees, esinduslik, kõneosav ja laitmatute maneeridega. Natuke meenutas ta mulle Barack Obamat, peamiselt vast nende sügavate põsekurdudega. Sellepärast ma ei suutnudki teda kuidagi oma tulevase väimehena käsitada! Nagu hiljem kindlaks tegin, oli ta 39aastane, mina aga 40. Aga kuigi ta oli igas mõttes tore mees, oli ta mu lapsele liiga vana!

Kui nad pärast seda tegelikult meeldivat õhtut kohe tagasi sõitsid, ei saanud ma terve öö sõba silmale. Kujutlesin, mismoodi võivad nad teineteisesse suhtuda viie, kümne, viieteistkümne aasta pärast. Otsustasin vait olla ja lihtsalt oodata, mis edasi saab.

Tütar helistas juba järgmisel päeval, tänas ja ütles, peigmees oli vaimustatud tulevasest ämmast. Ütles, et saab aru küll, et ma pole tema valikuga päris rahul, aga keelitas mind harjuma ja uskuma, et nad on ju tõesti õnnelikud. Palus minulgi tema õnne üle lihtsalt rõõmustada.

Siis helistas mu ekskaasa ja tütre isa, kellega nad olid kohtunud enne minu juures käimist. Mees palus mind tüdrukut veenda, et ta ümber mõtleks. Ma ei julgenud. Kuni tulin mõttele, et räägin selle tütre kavaleriga ise. Aga ma ei teadnud ta perekonnanimegi, veel vähem telefoninumbrit. Aga oh õnne – too helistas ise ja palus kohtumist, olles nimelt selleks Tallinnasse tulnud.

Ta jutustas mulle delikaatselt ära kogu nende loo ja lisas, et nad pole seni intiimsuhetes. Lõpuks ütles, et nägi küll, kuidas mind ehmatas nende eavahe ja kurtis, et tema ise on veel suuremas hädas. Nimelt ta armastab seda imelist tütarlast tõesti, aga peab autuks abielu, sest ei taha noore inimese elu ära rikkuda. See oli ilus päev. Me lahkusime täielikus teineteisemõistmises, lubades mõlemad mõelda, kuidas aidata mu tütrel sellest armumisest üle saada.

Ligi kuu polnud mul ei tütre ega selle mehega mingeid kontakte, kui juhtus õnnetus. Nad olid ratsutamas käinud, mu tütar oli kukkunud ja lamas nüüd reieluumurrruga haiglas. Loomulikult sõitsin kohe Tartusse.

Istusime haige juures, mõne aja ka koos. Mees kutsus mu õhtust sööma, milleks valisin oma hotelli restorani. Kuulsin, et ta on juba poolel teel, hajutamaks mu tütre armastust... Mäletan, et mul hakkas tema seltskonnas kuidagi ebamugav. Jalutasime siis kahekesi kevadõhtu ja ma teadsin, aga ei tunnistanud endale veel, miks küllakutse tema koju minna vastu võtsin. Seal jutustas ta mulle kohmakalt, kuidas ta pärast meie esimest kohtumist mõtles, et kui kahju, et meie temaga nii umbes 20 aastat tagasi tuttavaks ei saanud...

Päike oli juba üsna kõrgel, kui ühes voodis ärkasime. Tõesti jube – ühest küljest tundsin end kui taassündinu, teisalt olin hakkama saanud oma lapse alatu reetmisega.
Pärast seda kulges kõik hästi kiiresti. Alguses rääkisid nemad omavahel, siis mina tütrega. See polnud küll mingi rääkimine, sest ta kordas ainult ühte, et temal pole enam ema. Püüdsin mitte suhelda ka mehega, et oma armastust tappa, aga ta oli visa.

Tütrega ma mõne aja enam ühendust võtta ei püüdnudki, sest see jäi alati tulemusteta. Isaga ta suhtles ja temalt sain vähemalt teavet. Kuna päästa polnud enam midagi, elasin koos mehega, kelle tütrelt siis nagu üle olin löönud.

Tütrega ei suhelnud ma peaaegu neli aastat. Kuni saabus kirjeldamatu õnn! Tütar helistas, oli reibas ja sõbralik, palus luba meile külla tulla! Issake – seda ei oska ma ilmaski sõnades väljendada, kui õnnelik siis olin, kuidas me teda mõlemad ootasime.

Ta saabus koos meeldiva noore mehega, lüües mu lõplikult pahviks viimase tutvustamisega – tema abikaasa, kellega nad abiellusid paar kuud tagasi.

Nii see kui järgmised kohtumised möödusid vähimagi pingeta suhetes. Kui tütrega kahekesi naistejutte rääkisime, siis ta tänas mind ja mu elukaaslast selle eest, et me nende abielu ära hoidsime. Ütles kogemata, et ta ei kujutaks praegu ette ärkamist vana mehe kõrval, ja siis parandas ruttu, et teie olete ju ka veel täitsa noored. Eks me tunnemegi end noortena.
Kui tagasi vaadata, siis oli raskeid hetki ja hingepiinu, aga kokkuvõttes tulime neist väärikalt läbi.