Seitse aastat abielus olnud naine: Mis kooselu see on, kui teineteisele ei öelda midagi ilusat, ei kallistata, ei suudelda
"Kui Ahtoga (33, nimi muudetud) seitse aastat tagasi abiellusime, tundus kõik nii roosiline ja ilus," meenutab Merili.
"Ahto pole kunagi olnud teab mis romantilise loomuga mees, aga sünnipäevadeks lilli ikka tõi, kinke on ka teinud, komplimente jagus esimestel aastatel ka piisavalt. Ühel hetkel aga jõudis meiegi elus kätte nii-öelda argipäev, küllap nagu igas suhtes. Sündisid lapsed, elutempo läks kiireks.
Mingil hetkel avastasin, et elamegi mehega rohkem nagu sõpradena, kes jagavad küll voodit, aga see on ka kõik. Ahto tegeleb lastega, käib meeleldi poes, aitab majapidamistöödes, aga et ta tooks vahel niisama lilli või paneks lihtsalt kasvõi käe ümber, võtaks kaissu - sellist asja ei ole. Ei tasu rääkidagi sellest, millal ta mulle viimati ütles, et mind armastab. Sellest on küllap juba palju aastaid möödas.
Milles siis asi, kuidas see kõik on juhtunud? Olen selle üle päris palju mõtisklenud. Üks põhjus on arvatavasti see, et meil puudub selline toimiv nii-öelda tugivõrgustik. Lastega oleme peamiselt ikka meie ise. Vanavanemad on küllalt noored ning neil on oma elu ja tegemised, lapselastega ei taha eriti tegeleda ei minu ema ega ka mitte Ahto vanemad. No vahel paariks tunniks võtavad enda juurde, aga sellisest asjast, et saadad lapsed mitmeks nädalaks vanavanemate juurde nagu meie sõbrad vahel ikka räägivad - sellest me võime vaid unistada. Pealegi poleks see nagunii võimalik, sest vanemad käivad ju kõik tööl.
Liiga palju filme vaadanud?
Kui ma vahel olen püüdnud Ahtole oma mõtetest rääkida, siis ta ainult muigab ja ütleb, et ma olen liiga palju romantilisi komöödiaid vaadanud. Olgu öeldud, et seda tüüpi filme ma ei vaata tegelikult üldse. Mees imestab, kas ma siis aru ei saa, et kõik on ju hästi, ega ta muidu minuga koos ei oleks, kui minust ei hooliks ja mind ei armastaks. Mina kostsin, et seda küll, aga võiks ju ometi ka midagi enamat olla meie suhtes kui ainult see argipäev...
Mulle tundub, et ta ei ole sellest ikkagi tegelikult aru saanud vaatamata minu püüetele selgitada. Et kõik võib ju olla hästi, aga mis kooselu see selline on, kui teineteisele ei öelda kunagi midagi ilusat, ei kallistata, ei suudelda, koos väljas ei käida praktiliselt üldse ja seksitakse ehk paar korda kuu jooksul. See pole minu arvamust mööda siiski päris selline elu, mida nüüd elu lõpuni elada tahaks.
Me pole ju pensionärid, oleme veel noored inimesed ja ees on aastakümneid ühist elu - loodetavasti. Võiks siis ju ometi natukegi panustada ka suhtesse. Olen ausalt öeldes juba loobunud selles osas initsiatiivi üles näitamast, sest kui palju võib? Kasu sellest ju ei ole ja ma pole ka selline, kes tunneks mingit rõõmu sõna otseses mõttes väljapressitud ilusatest sõnadest. Mees võiks omal algatusel ka midagi suuta teha! Kahjuks paistab, et selleks ei ole tal mingit viitsimist ega tahtmist.
Nii need pered purunevadki
Ma olen mõelnud, et niimoodi need pered vist lõhki lähevadki - kui üks pooltest lihtsalt lõpetab pingutamise. Teine ei jaksa ka ju üksi lõpmatuseni tõmmelda.
Ma ei usu, et Ahto minust ei hooli, aga ta on langenud nagu mingisse vastikusse mugavustsooni ning arvab, et kõik toimib ju nagunii, milleks enam vaeva näha. Talle kuluks ära mingisugune raputus, et ta saaks aru, et normaalse suhte nimel tuleb veidikegi pingutada, sest vastasel juhul asi lihtsalt ei toimi enam varsti. Ilmselt pean hakkama selles osas mingit plaani välja mõtlema, sest niimoodi ma aastakümneid edasi elada küll ei suudaks. Ja kohe lahutama hakata nagu ka ei tahaks, meil on ikkagi kaks väikest last."
