Me hakkasime käima. Mind narriti juba põnnipõlves mu plikalikult haleda südame pärast ja hale mul temast oligi esialgu. Minu isa jättis meid emaga maha juba siis, kui olin kuuene, ja ma ei võtnud tema muret lahutuse pärast mingi erilise tragöödiana. Sedasi teda trööstisingi, et sellega harjub ära. Katsusin ta vähemalt niipalju jalule saada, et ta oma arvestused ära teeks, sest talle oli pere lagunemine nagu maailmalõpp.
Kuna mina juba ammu õppimise kõrvalt ka töötasin ja me mingi aja harvemini kokku saime, olin täitsa šokeeritud, kui ta ühel päeval teatas, et läheb ülikoolist ära. Ta ütles, et läheb ema juurde oma kodulinna, kuna talle akadeemilist ei anta. Hakkab tööle ja püüab eksternina jätkata. Siis tunnistasingi enesele, et olen juba sedavõrd armunud, et ei suuda elu temata enam ette kujutada. Aga ta läks siiski ja lubas, et hakkab mulle aru andma kõigest, mida teeb, kuidas ta läheb ja millal kokku saame.

Oma meelest olin ta selleks ajaks saanud normaalsesse vormi. Panin imeks, et tervelt kaks nädalat ei võtnud ta minuga kordagi ühendust ega vastanud ka minu läkitustele. Kavatsesin selguse saamiseks ise kohale minna, sest tundsin end mingil määral ju vastutavana. Aga siis saabus ta ise minu juurde. Minu üürikorterisse, ette teatamata. Rääkis, et emaga suhtlemine ei klapi. Aga üldiselt, et vanemad teda ei mõista ja ta hakkab iseseisvalt elama. Lubagu ma tal esialgu enese juures peatuda, kuni ta töö leiab ja oma elamise üürib. Minu jaoks oli see pigem selge õnn, nagu saatuse märk. Diplomini oli mul siis veel kukesamm, nii et mis muud kui abiellume ja vallutame koos maailma!

Mu optimism hakkas paraku vaibuma, kui ta järgnenud poole aasta jooksul ei liigutanud sõrmegi selleks, et oma kooliasjades selge seisukoht võtta. Tööd justkui otsis, aga mingil ajal tunnistas, et pärast paari katset ei näe selles enam mõtet. Mõne aja pärast proovis ta kui äpardunud filoloog töötada lasteaiakasvatajana, siis mingis statistikafirmas, aga loobus ise mõlemast. Põhjendusega, et inimesed olid vastikud ja et igaüks arvas heaks muudkui teda käsutada. Ta pakkus, et kui ma teda tõesti armastan, siis abiellume kohe, saame lapse ja tema jääb koduperenaiseks.
Kuna selleks ajaks olin juba pangas oma esimesel töökohal, teenisin korralikult, pluss repetiitoriteenused ja finantsnõustamine, kiitsin selle lahenduse õigeks. Lasksime end lihtsalt paari panna ilma mingi peota, sest leidsin, et mu naine vajab natuke aega, et ennekõike rohkem täiskasvanuks saada. Tasapisi kuulasin ise maad, et talle mingigi teda rahuldav ja jõukohane tööots leida.

Mida ma leidsin, need kohad ei kõlvanud... Läks aastakene, läks teine ja kolmaski – läänerindel muutusteta. Kummaline oli see, et ta oli ideaalne koduperenaine, polnud konfliktne, ei nõudnud aina uusi tualette, ei suhelnud sõbrannadega peale nende, keda ka mina tundsin. Kuna ta mõlemad küllalt jõukad vanemad talle omalt poolt ka mõndagi võimaldasid, ei mõistnud ma, kuidas teda selline olesklemine rahuldab. Kui tegin juttu sellest, et vast küsiksime arstidelt, miks me lapsukest ei saa, lõi ta ühel õhtul tabletikarbi lauale ja teatas, et laps sünnib siis, kui oleme ristiinimeste moodi pulmad pidanud. Siis sain esmakordselt aru, kui hullupööra ma seda naist ikka armastanud olen, sest neid tablette pidasin üle mõistuse suureks reetmiseks. Mida ma talle ka ütlesin, aga siiski otsustasin endamisi, et sündigu ka see tema tahtmine. Ja sõitsin üksi tema kodulinna, et tulevase äiaga, kellega olime seni pinnapealselt kokku puutunud, aru pidada.

Ma ei jõudnud selle aruka mehega vesteldes veel asja ivanigi, kui ta mulle ütles: „Tead, poiss, ta on minu ainus tütar küll, aga ma ütlen sulle: põgene ja ära vaata tagasi enne kui Noarootsis!”
Isa kinnitas, et see pole jõhker, vaid tuleb tema tütrele ainult kasuks. Ükskord peab too ometi mõistma, et elu pole parasiteerimine... Kui ei mõista – oma asi. Tuli koos minuga meile ja teatas sedasama mu naisele, raudse lubadusega, et tema ja ema ei kavatse teda enam millegagi aidata, või kui, siis ainult hea nõuga.

Sel õhtul sain oma naiselt kuulda, et olen igavene ekspluateerija, et mul pole südant rinnus ja et ma olen kuivik, kes naisi üldse ei mõista. Läks ust paugutades minema, teatades suureliselt, et annab mulle kolm päeva mõtlemisaega. Olin täitsa liimist lahti, aga oma mõtete mõlgutamiseks ei jäänud aega, sest järgmisel päeval sain teate, et ema toodi Tartusse haiglasse raskete luumurdudega – ta jäi ette „purjus“ autole.

Mitu kuud elasime naisega nagu võõrad. Kummalgi polnud vajadust teisega rääkida ega teineteisele oma käikudest aru anda. Kuni talle teatasin, et ema ei saa maal üksi hakkama ja hakkab meie juures elama. Meie toona kolmetoalise korteri juures polnud see mingi probleem. Ja alles siis, kui ema end sisse seadis, sain oma naist lõplikult tundma.

Ta tegi oma vaevaliselt liikuva ämma elu tõeliseks põrguks. Märkasin algusest peale, kuivõrd mu naine teda vihkas, aga ema ei kaevanud midagi. Kuni aru sain, et tema järjekordne trauma ei tulnud mitte vannitoas libastumisest. Ja naine lõpuks karjuski: kas tema või see külamutt, kas olen mees või pole! Polnud jõudu muuks kui lihtsalt palusin: „Mine ära!“
Läkski. Nädal otsa ei kuulnud temast kippu ega kõppu. Emaga oli siis nii palju probleeme, et muule polnud jõudugi mõelda. Oli selge, et see on lõpp. Siis saabus äi, kes andis teada, et ärgu ma muretsegu: tema saatis tütrekese Helsingisse oma õe juurde, kes seal arstina töötab. Lootusega, et kui see tõeliselt kõva käega naine talle kah aru pähe ei pane, pole midagi parata. Algatagu mina jumala rahus lahutus – jõuan veel õige naise leida ja oma lapsukesed saada.

Mina ei algatanud, sest seda tegi mu naine. Protsess läks väga viisakalt, rahuldasin oma naise needki nõudmised, mida seadus ette ei näinud. Jätsime teineteisega hüvasti nagu elamisõpetuste raamatus, tänades ja teineteisele head soovides. Kokkuvõttes sai sellega punkti mu üksteist aastat armastust.

Esimesed aastad emaga kahekesi polnud mõistagi meelakkumine. Tema tundis end süüdi, et oli nagu minu õnne (?) purunemise põhjustanud. Mina püüdsin eneses selgusele jõuda, kuidas ometi sai kõik nii minna. Ja ega loomuse vastu saa – tundsin end süüdi ka naise ees, sest kasvatatud olin ses vaimus, et mees kannab vastutust armastatud naise heakäekäigu eest.
Trööstiks oli see, et eksäiaga jätkasime suhtlemist. Sõnatul kokkuleppel ei rääkinud tema mulle tütre eluolust midagi, kui ma otse ei küsinud. Aga oli suur rõõm kuulda, et n-ö kõva käega tädil oli õnnestunud ta medkooli panna ja et imekombel näib see teda lausa köitvat. Pluss lohutused mulle, et ärgu ma eneses urgitsegu – kui naisel kolmekümnesena kah aru pähe poleks tulnud, siis poleks selles süüdi olnud mitte keegi peale tema enese.

Aja jooksul jutustas eksäi mulle veel igasugu asju. Tütre iseloomu asjus viitas geenidele – tütar olevat emasse, umbes sama sorti olevat olnud toogi, kuigi mitte sedavõrd. Ainukese looritatud etteheitena mulle, et oleksin pidanud oma naisel juba ammu kratist kinni võtma ja teeotsale panema: kui käpuli käid, tõuse omaenese jõust... Imetlusväärt isa. Mina oma plikalikult haledast südamest seda tõepoolest lihtsalt ei suutnud. Ega ka osanud – ise ju ilma isata kasvanud...

Selles ühikakoridoris „komistamisest” on nüüdseks möödas ühtekokku kakskümmend kaks aastat. Komistamine see oligi, sisuliselt jutumärkideta, millest me kahjuks kumbki päris õigel ajal õppust ei võtnud. Niipalju ehk siiski, et nüüdseks oleme eksnaisega mõlemad taas perekonnainimesed. Tema, medõde, on abielus arstiga, oma kunagise praktika juhendajaga. Nad kasvatavad poega. Minu naine on ka mu kunagine kolleeg ja meie tütrele suurepärane ema. Perekonniti me muidugi ei suhtle, aga mu toonase äia, kes mulle tänini nagu sõber ja peaaegu isa ühes isikus, vahendusel saadame tervitusi ja vahel lastele kingitusi.

Mida lõpetuseks öelda? Ju ei juhtunud me kumbki kokku õigel ajal, õiges kohas ja õige inimesega. Saatusel ju hullult palju tegemist – jõuad sa kõiki ainult õigesse suunda juhtida! Seda loodan küll, et oma tütre kasvatan üles nii, et tema tee naise- ja pereõnne leidmiseks sirgemini kulgeks.