Armini sõbrad ei mäletagi enam täpselt, miks Armin oli naise ettepanekul nõus suitsetamise maha jätma, kuigi ta tegelikult ei olnud selleks valmis. Kas ta tüdines naise pealekäimisest ära või otsustas oma tervisele mõelda? Endale väljakutse esitada?

Ta ise ei osanud tagantjärele täpselt seletada, miks ta nii kergesti nõustus. Igatahes kuulutas temagi naisele, peretuttavatele ja töökaaslastele, et ta ei suitseta enam.
Kui siis pool aastat hiljem Armin koos ühe sõbraga matkale läks, imestas see, et Armin ju suitsetab kogu aeg.

Armin siis tunnistaski üles, et ta üldiselt ta nii avalikult ei suitseta, aga sõpra ta usaldab. Ja rääkis, et ta hakkas üsna pea uuesti suitsetama, aga ei julge seda siiamaani naisele ega üldse kellelegi öelda. Ta ütles, et käib tööl salaja suitsetamas, muidu tuleks ju asi välja. Tal on autos oma sigaretivaru ja enne kojusõitu teeb ta alati kaks või kolm suitsu järjest, et siis terve õhtu kodus ilma hakkama saada.
Tal on autos hambahari ja hambapasta ja veepudel ja niisked rätid kätepesuks. Ta puhastab hoolega suud ja käsi pärast suitsetamist, aga ikka on tunne nagu alaealisel kooliajal suitsu proovides, et kas jääd õpetajatele või vanematele vahele.

Kui õhtul kodus suitsunälg väga suureks läheb, mõtleb ta mingi põhjuse välja, et läheb töö juurde või tuttava juurde või sörkima, sõidab autoga linnaserva metsatukka ja teeb mitu sigaretti järjest. Aga ta suitsetab siiski vähem kui enne, toob Armin ühe plussi, mis on parem võrreldes avalikult suitsetamisega.

Sõbra küsimusele, kas poleks lihtsam oma salasuitsemine naisele üles tunnistada, vastas Armin, et ei ole lihtsam, sest ta teab, kui väga see naist kurvastaks. Ja pealegi olevat ta salaja suitsetamisega juba harjunud ja see on omamoodi isegi põnev.