Sünnipäevalaps Anne Veski: „Tunnen end 35aastasena ja kui olen kehvasti maganud, siis 36sena. Olen noor laulja!“
Artikkel ilmus Eesti Naises 2016. aasta veebruaris. Siin lühendatud.
„Elu on kink“ laulab Anne Veski ja kinnitab, et selle laulu sõnum läheb talle vägagi korda, kõlab suisa hümnina!
Tütrest võiks saada operetidiiva, unistas kunagi Anne isa. “Estonia primadonna Els Vaarman oli meie sugulane ja isa leidis, et ka mul on see geenides. Isa ise mängis lõõtspilli ja tegi seda südamest,” räägib Anne, kes on samuti oma missiooni siin maamunal muusikuna täitnud. Tihti on temalt palutud: “Laula seda laulu, mille saatel me mehega esimest korda suudlesime või tantsisime esimese tantsu või mille saatel me abiellusime. Ja see on tore! Siis näen, et ma pole asjata elanud. Olen inimestele eluindu andnud ja võimaluse kokku saada!
Soovin alati, et minu kuulajad unustaksid oma mured. Ma ei ole hambavalu-laulja, et ainult maailma õnnetut poolt näeksin. Elu tuleb nautida, sellest osa võtta ja rõõmustada!”
“Räägitakse ju, et Anne paneb surnudki tantsima...” noogutab intervjuu ajaks oma naise kõrvale jäänud abikaasa Benno.
Kas nad ise mäletavad oma esimest tantsu?
Anne vaatab mehe poole: “Sa oled minuga kaks korda tantsinud – üks kord enne pulma ja teine kord pärast pulma!” – “Ikka paar tantsu on rohkem olnud,” pole Benno päris nõus.
Anne: “Kõige lahedam pidu seostub meile Kreeka muusikaga! Kunagi sõitsime Valgevenes kuu aega ringi koos Kreeka ansambliga Buzuki. Viimasel päeval oli kohalikus restoranis bankett: kõlas Kreeka muusika, tantsisime sirtakit, naised ronisid laudadele ja loopisid taldrikuid kildudeks. Benno tantsis ansambli solisti naisega ja mina solistiga. See oli üks lõbusamaid õhtuid üldse! Nii et minu mees on suutnud ühel õhtul tantsida hommikuni, aga mitte minuga...”
Benno: “Sa olid ju seal kõrval. Ma ikka jälgisin sind silmanurgast.”
“Tunnen end 28aastasena ja kui halvasti magan, siis 29sena,” lõõpis Anne aastaid tagasi ühes telesaates. “Nüüd võin öelda, et tunnen end 35aastasena ja kui olen kehvasti maganud, siis 36sena. Olen noor laulja!”
Benno: “Pikki aastaid kuulutati Venemaal Anne puhul: ja nüüd esineb molodaja estonskaja pevitsa (noor Eesti laulja)!”
“See on olnud mulle suur avastus, et võid laulda nii kaua, kui jõuad ja kuni su kuulajad – need, kes olid sinuga koos noored – suudavad kontserdile tulla,” räägib Anne.
Kui palju mõtlete aja kiirele kadumisele?
Anne: “Et elu on lühike? Eks ma vahel mõtlen, aga viskan selle mõtte kohe nurka – istugu ta seal, me teda veel ei märka! Mida ma muuta ei saa, selle üle pole mõtet pead vaevata!”
Kuidas on te abieluõnn püsinud?
Anne uriseb mõnusalt: “Õnn on suhteline. Ei ole võimalik teist ümber kasvatada. Mida vähem sellega tegeled, seda rahulikumalt elad. Eks me tülitse ka ja see on normaalne! Benno, kes on sündinud Kaksikute märgis, on äkilisema loomuga, mina olen Kala ja vaatan vaikselt, millal ta maha rahuneb. Õnneks juhtub see ruttu.
Eks see vist ongi armastus – hoidmine, austamine, et võid teise peale kindel olla. Benno on nagu medvend. Kui ma haige olen, siis ta üliväga hoolitseb mu eest. Teeb viinasokke ja kuuma teed ja kõike, mida ta ema talle õpetas. Bennol on see veres, kõik ta onud on olnud arstid. Tunnen end kui vanajumala seljataga. Mina nii ei oska.”
Unenäos, mida Anne on korduvalt näinud, jookseb ta millegi eest ära. “Kelle või mille eest, ei tea. Jalad muutuvad vatiks, ei jõua, ei jõua... Hüppan peitu, tavaliselt mahakukkunud puu juurte vahele auku, ja see miski läheb minust mööda...”
Anne sõnul pole tema elus olnud metsikuid raskusi. “Kord, kui rongis sõitsin, vaatas naabriks sattunud tädike mulle kaua otsa ja ütles: “Ma näen, sul on ingli tiivad selja taga, ta hoiab sind.” Mulle see lause meeldis, usun sellesse ja see on andnud jõudu.”
Kui saaksite laulda ainult ühe laulu, siis millise?
Pikk vaikus. Anne: “Miks ainult ühe?”
Benno: “Laulu “Veel” – see on kõige ilusam.”
Anne: “Ei, pigem laulan “Eilset päeva”, see on mulle kõige rohkem leiba andnud. See on ka mingil määral elujaatav. Aga ei, ühe lauluga ei saa kogu elu kokku võtta, nii ei tohi küsida!”
