Näitleja Elina Reinold  püüab mitte mõelda õnnehetkedele, mis terendavad kusagil tulevikus: “Niipea, kui hakkad midagi ootama, kaotad vahepealse väärtusliku aja.” Tema tunneb igapäevaselt, et õnn on juba käes. Sest õnn? See on kodu ja rahu.

Artikkel ilmus Eesti Naises 2013. aasta septembris, siin lühendatud.

Tuleta meelde üks kord, kui sa olid tõeliselt õnnelik.

“Õnn... on hetketunne,” leiab Elina. “Kurbus on hoopis tugevam: vaibub, aga jääb pikalt sinuga. Ilmselt on võimalik tunda end pidevalt õnnelikuna, aga siis peab teadlikult sellele mõtlema ja sellega tegelema...”

Kui Elina räägib, tekivad kõnesse pausid, kus ta otsib võimalikult täpseid sõnu. Ütleb pigem vähem, aga rõhuga.

“Üks kord, kui ma tõesti tundsin õnne, oli hommik Nõmme kodus. Lõin aias autole hääled sisse, et sõita etenduse proovi. Akna peal lehvitasid mu isa ja vanem poeg, kes oli siis kaheaastane – isa hoidis ju kõiki mu lapsi kuni lasteaiani ja hiljemgi, kui vaja. Kahekesi seal aknal seistes ja lehvitades paistsid nad mulle rahulikud ja rõõmsad. Tundsin järsku, et selles aknaraamis on sees kogu maailm.

Samasugust õnne olen tundnud siis, kui tööpäev on seljataga ja sõidan kellelegi oma lastest lasteaeda järele. Mõnusat rahulikku õnne.”

“Aja liikumine on palju seotud vanusega. 20–30ni läheb aeg enam-vähem mõistlikult, aga sealt edasi hakkab tirinal jooksma. Viis aastat pole minu eas enam midagi: pole väga vahet, kas oled 35aastane või 40aastane.

Lapsena mõtled kogu aeg, et tuleks juba laupäev või suvevaheaeg. Noorena mäletan mõtet, et tuleks juba november, sest siis algasid mingi ägeda tööga proovid. Nüüd ma enam niimoodi ei mõtle, sest kui hakkad midagi ootama, kaotad vahepealse väärtusliku aja. Oled ka lõpule selle võrra lähemal.”

Igavikulistel teemadel filosofeerida armastas Elina juba lapsena. Tema katkematud mälestused iseendast algavad 13. eluaastaga ja sellesse aega jäävad pikad vestlused emaga. “Mul polnud tema ees midagi varjata. Filosofeerisime koos, ilmselt olin mina see, kes peamiselt rääkis. Otsisin elu mõtet...”

Kuhu see otsing viis?

“Ma ei mäleta, mis ma toona võisin mõelda,” tõrjub Elina. “Vene lavastajalt Lev Erenburgilt küsiti hiljuti midagi sarnast ja tema vastas, et elab selleks, et mõelda ja kannatada... Mulle tundub vahel, et elu mõte on järjepidevuses. Loomulikult kannan ma edasi seda, mida ma olen saanud oma emalt ja isalt, ja minu lapsed mäletavad mind. Aga tegelikult oli ka 400 aastat tagasi keegi, ilma kelleta mind ei oleks. Ja 400 aasta pärast on tõenäoliselt ka keegi, kes mind ei mäleta, aga ometi on temas midagi minust. Miks see niimoodi käib, sellele teab vastust juba keegi targem. Elu mõte ei ole üksikisiku küsimus. Võiks küsida, miks üldse maailm loodi.”

Kuid õnne definitsiooni on Elina enesele paika pannud. “Nädalas korra või isegi paar käib mul peast läbi mõte, et õnn on see, et pole sõda. Et mul on oma koht, kuhu minna ja toit laual.”

Elina isa oli 10aastane, kui sõda algas. Lahingud paistsid siia, Männiaugu õuele kätte. “Kaevutee all on siiani lohk selles kohas, kus isa vend peitis end mobilisatsiooni eest. Neli päeva oli seal kivide all, kuhu vanaema talle toitu viis. Venelased marssisid mööda, sakslased marssisid mööda... Ta sattus sõjavangi ja põgenes Austraaliasse. Vanaema ei teadnud 20 aastat, kus ta poeg on. 20 aastat! Poeg võeti sõtta siitsamast koduõuest, ta marsib minema ja... ongi kõik. Ja siis tuleb kiri: olen elus, abielus, mul on neli last...”

Elina tunneb, et need möödunud ajad on meile veel lähedal.

“Nii et õnn?” küsib ta, kui pesamuna tuleb valju teatega, et lõunasöök on valmis. Ning õue astudes selgub, et tumedad pilved on vahepeal laiali puhutud. “Õnn on tegelikult praegu käes.”