“Elamise rõõm läheb kogu aeg suuremaks!” tunneb näitleja, laulja ja õppejõud Kärt Tomingas. “Hommikul tõustes on kohe põnev, sest oled teel, ja see on nii inspireeriv.”

Kas ta on tundnud laval olemisest puudust? “Millalgi tundsin,” noogutab Kärt. “Aga olen hakanud vahet tegema, millal ego sellest puudust tundis ja millal mina. Ego on loom, mis elab meie sees, tahtes meid oma kontrolli alla saada. Mul pole vaja ennast eksponeerida ja valedel põhjustel lavale ronida, mul on siis halb.” Kuid ta tunnistab, et enamik kunagisi rolle “ei olnud tehtud päris õigetel põhjustel, need olid ikkagi egost kantud”.

Ka tänu tööle lavakoolis (Kärt on näitlejatöö ja eneseväljenduse õppejõud 2003. aastast), samuti laulmisele ja muusikale saab ta siiski “vahendada asju, mis on kogunenud ja millest tean, et pean need edasi andma”.

Lavaleminekuks on oma kindel põhjus. “See on seotud sellega, miks ma elan,” ütleb ta pateetikata. “Et teenida. Raha mitte. Inimesi. Vahet ei ole, inimesi või jumalat. Teenida omal kombel. Minu meelest on kunstnik see, kes on jumala enda sisse lasknud ja väljendab jumalat endas. Siis ei teki enam küsimusi, kas see on ego, kas olin halb või hea. Vaid on miski, mida sa lihtsalt teed, sest see on loomulik, et teed seda.”

Kohalolek on Kärdile juba aastaid üks olulisemaid teemasid. “Mõttetu on tegeleda pidevalt mineviku või tulevikuga, kui neid ei ole olemas. Ei saa öelda, et pole võimalik õnnelik olla. Kust see õnn peab tulema? Ta ei saa väljastpoolt sind kuskilt tulla.”

Ja mida rohkem kohal olla, seda suurem on ka armastuse võime, teab Kärt. „Armastuse puudust meil kellelgi tegelikult ei ole! See on ainult oma blokkidest ja lollusest, sest armastust on kõik kohad täis.”

Üks Kärdi elu suurimaid õppetunde saabus “jumala kingitusena. Siis, kui sain aru, et minu masenduses ja kurbuses ei ole süüdi ükski teine inimene! Aga mina süüdistasin kõiki teisi peale iseenda”. Ainuüksi mõtete muutumisest muutubki kogu su elu, teab ta nüüd.

Kärdi usk on loodus. Ja Eestimaa. “Ma ei peksa endal vastu rinda, et Eestimaalt ei tohi keegi ära minna. Aga mina ei saa elada mujal. See geograafiline koht on mulle eluks ainuvõimalik. Sest siin on mu pulss kõige tugevam, energia kõige suurem. See ei ole seotud riigi, vaid sellega, kus see maa asub, et olen siia sündinud ja sel on mingi mõte,” räägib Kärt, kelle soontes voolab ka ukraina verd.

Võimalust rääkida inimestega eesti keeles hindab näitleja väga: “See on suur asi, kui saad seda teha esimeses keeles, mille oled emapiimaga sisse saanud, mille võnkesageduste järgi su lihased ja su vibratsioonid on end häälestanud. Mina olen küll selle eest tänulik.”

Sellessamas keeles sünnivad ka Kärdi laulud. Ning tema kaheksa-aastaselt saadud kirjust puust liblikamustriga klaver Riga, millelt ta alati treppidest üles-alla vedamise pärast andeks palub, on rännanud kaasa kõigisse ta kodudesse.

Kärt mäletab siiani päeva, mil pill tema juurde jõudis: “Kui ma koolist koju tulin ja nägin, et mul on klaver toas... Jooksin teise tuppa ja viskusin voodisse pikali, panin padjad pea peale ja lihtsalt olin seal hästi kaua. Mõtlesin, et see ei ole võimalik, et mulle ongi toodud klaver.”

Et pilliost oli emale ja vanaemale majanduslikult raske, teab ta samuti hästi. Kõige selle pärast on vana klaver talle väga-väga kallis. Tõsi, viimasel ajal Kärt enam kuigi tihti selle taha ei istu. “Ei ole sellist aega ja ruumi enda ümber ja sees... Et lihtsalt mängida ja prõmmida ja olla vahepeal küündimatu.” Aga küll see aeg jälle tuleb, on ta kindel.

Kuigi Vikipeedias on Kärt pandud kandma nime Tomingas-Mark, pole ta kunagi abielus olnud. “Meil on mõlemal oma tee, aga oleme õppinud ja väärtustanud seda, et saame oma elusid koos elada. Ülariga on mul huvitav ja tore,” räägib Kärt mehest, kelle ta esimesest hetkest ära tundis. Ühel ammusel sünnipäeval, kui Ülar läbi pika-pika ruumi otsejoones Kärdi juurde tuli, ta mantli võttis ja selle rippuma pani.

Kas see on saatus, mis Kärdile teekaaslasteks arhitekte saadab? Arhitekt oli tema isa Rein Tomingas, on Ülar Mark ja seda eriala omandab EKAs tütar Meri-Kris.

Ka Kärti ennast on arhitektuur alati huvitanud, nagu kõik muugi ümbritsev: “Juba väiksena joonistasin vihikud täis kortereid, kus ma kunagi elama hakkan. Arvestasin planeeringuid ruutmeetri täpsusega.”

“Kas sa ise ootad ka Õpetajat?” – “Kogu aeg. Olen juba väga pikka aega selleks valmis, et kohtuda oma Õpetajaga,” vastab Kärt ruttu. “Aga vot ei ole... teda kohanud. Võib-olla ta juba on, ainult ma ei tea, et see on tema. Võib-olla Õpetaja ei peagi kõigil inimestel olema kehastunud füüsiline inimene. Võib-olla on see teine mateeria, mille kaudu võib ka õpetada. Seda, et olen hoitud ja kantud, tunnen ma kogu aeg.”

Siinse mateeriaga maadlemist peab Kärt samuti üheks õppetükiks: “Ma ei ole flegmaatik või käpard, aga märkan kogu aeg, et mingid esemed takistavad mind. Võtmed kaovad, sall jääb konksu taha kinni. Suutmata vahel oma temperamenti talitseda, tõmban midagi puruks, hakkan nutma, kui ei leia jälle telefoni... Materiaalsete asjadega toimetulematus teeb mind ägedaks ja kärsituks. Ilmselt pean hakkama sellega hakkama saama, sest see kehastunud elu ongi meil ju selleks, et saaksime mateeriaga hakkama. See etapp tuleb läbi käia.”