Sünnipäevalaps Lea Dali Lion: „Minu väärtus ei seisne kindlasti kellegi naiseks olemises.“
Artikkel ilmus Eesti Naises 2017. aasta märtsis. Siin lühendatud.
“Arvamus, et kõik teised mõtlevad ka nii nagu sina, on üks inimeste rumalamaid mõtteid! Inimesed on ju unikaalsed. Seega on unikaalsed ka nende mõtted,” naerab muusik Lea Dali Lion.
“Inimestel on kummaline arusaam, et võidab see, kes kõige vanemaks elab,” raputab Lea rõõmsalt pead. “Kas tõesti? Mida ta siis võidab? Kas mitte see, milliseks inimeseks su teekond sind kujundab, pole tõeline väärtus? Praeguseks adun juba väga hästi, et mida rohkem ma endale imelisi hetki loon, seda kaunim minu eluvaip saab. Ei ole ma nõus sinna kuduma kadeduse ja õeluse koledaid triipe. Ja mis kõige ägedam, see kõik on ainult mu enda kätes!”
Ja mitte ainult huulilt poetatud sõnad pole tähtsad. Mõtetel on sama võimas energia, teab Lea. “Iseendaks olemisega me loome kogu maailma. Just selliseks, nagu ta parasjagu on, oleme ta kõik koos loonud. Ei olnud keegi puu otsas, kui pauk käis.”
Lea kasutab tihti õnnistamise jõudu. “Teist inimest õnnistades ravime nii teda kui ka iseennast ja kogu ümbrust. Olen seda ühisõnnistamist korraldades korduvalt kogenud. Vaadake, kuidas siiras naeratus levib, nagu kulutuli! Pärast sooja komplimenti sa naeratad kõigile teistmoodi, koostad lauseidki teistmoodi... ja kogu inimkond saab millimeetri võrra õnnelikumaks. Sama kiirelt levib halva mõtte ja kurja sõna energia. Lastes lendu kedagi halvustava mõtte, lood sa kogu universumi millimeetri jagu koledamaks”
Ka oma muusikaga soovib Lea paljundada vaid ilusaid emotsioone. Et kuulaja läheks temaga koos lendu. “Mul on vaja, et muusika neelaks mind koos saba ja karvadega alla. Sel moel muusikasse lahustuda on ülim tunne. Kuna muusika asub aegruumist väljaspool, võib see tunne kesta sajandeid! Nende seitsme minuti jooksul, kui lugu kestab, avanevad uued galaktikad! Kui ma seda ei suuda, siis ma parem üldse ei laula ega mängi.”
Vahel räägib ta kontserdil kuulajatele: “Vaadake, siin on mul mikrofon, kõlar, süntesaator ja veel mõned vajalikud aparaadid. Ja rohkem polegi õnneks vaja! Ostke endale selline kombo ja pange keldrisse. Kui saabub õhtu ja tunnete, et miski paha tahab naha vahele ronida, siis minge ja mängige paar tundi... ja elu on imeilus!” Lea ise tunneb, et kui ta pole saanud tükk aega klaverit mängida, muutub see ahistavaks. Nagu seegi, kui kaob ära pendel, millega ta mõõdab kõike – nii suhteid, ruume, olukordi, toiduainete ja oma organismi sobivust, kreemi ja naha sobivust jpm. “Need asjad on juba osa minust.”
Ega iga päev jõua Leagi pillide taha: “Kui viid lapsi kooli, lasteaeda, laulutundi, ujuma, rulluisutama, iluvõimlema, ja siis on veel maja, aed, auto, koer ja kassid... Ja siis läheb seina sees veetoru katki või jääb koer haigeks.” Aga üks eesmärk tal on – mängida oma 44. sünnipäeval üks kitarrisoolo. “Ma pole kunagi osanud kitarrist midagi sellist välja pigistada. Olen olnud korralik duurimängija. Soolotamist alles hakkan õppima.”
Kõige väärtuslikum, mida Leal enda arvates iseendast lastele pärandada, on muusikaline pool. Lea on poja Robi kitarrismi suurim fänn. “Robi on samasugune nagu mina, ilma muusikata sureks lihtsalt ära. Ta kirjutab nii tekste kui ka muusikat. Mängib kitarri, bassi, trumme ja klahvpille. Üdini musikaalne tüüp.”
Kui Robi laule kirjutab, on tal kõrvus olnud ema hääl. Just see, kuidas Lea võib kuuldavale tuua miljon eri hääletämbrit. “Väänan häält nii nagu tahan, sest muidu oleks mul igav, võin laulda väga madalalt ja väga kõrgelt, igalt poolt, kust vaja. Kui on hääl, mida annab väänata, miks siis mitte! Sama asi nagu juustega – küll on nad olnud mul kollased, sinised, pikad, lühikesed, patsis, püsti. Nii nagu süda on parasjagu öelnud.”
Lea on intervjuudes tihti rääkinud, et eelistab elada omas mullis ja erakuna. Ent kui palju on see väikeste laste kõrvalt üldse võimalik? “Kui tahaksin hommikust õhtuni mediteerida, siis poleks see muidugi võimalik. Aga. Ma võtan lapsi kui osa endast. Minu tibud – see olengi Mina. Olen üldse kõigi oma lastega hästi palju koos olnud. Nad on nii huvitavad, et eelistan alati nende seltskonda kõikidele teistele võimalustele. Ja ühiskonnast õnnestub mul endiselt suurepäraselt viilida.”
Siiski on üksikuid hetki, mil Lea tunneb, et keegi päris mees võiks ka olemas olla. Näiteks siis, kui toru seina sees lõhkeb või tuleb otsustada, kas ikkagi panna juba vanadusest väetiks jäänud koer magama või ikkagi veel mitte. Aga niisama moe pärast, et kõikidel ju on keegi, ta selle järele ei igatse. “Ühiskonnas tehakse paljusid asju sellepärast, et teised teevad ka! Mõtlemata, kas see muudab õnnelikumaks. Võetakse mees või naine mitte seepärast, et õudselt suur armastus tuli peale, vaid kuna teised ju samuti võtavad... Juuakse kohvi või alkoholi selle pärast, et teised ju joovad ka! Mina juhindun ainult südamest. Kui kuskil tõepoolest on selline mees, kellega kohtudes ma hoobilt pikali kukun, siis see kõik juhtub ka minu elus. Kui ei, siis ei juhtu ka mitte midagi. Minu väärtus ei seisne kindlasti kellegi naiseks olemises.”
Neid inimesi, kellega rääkida asjust, mis meeles mõlguvad, on ju vähe ka, arvab Lea. “Alati, kui ma oma maailmapilti lahti seletan, vastavad paljud, et saavad sellest isegi pisut aru ja kõik on ju loogiline, aga kui nad peaksid seda enda elus rakendama, siis poleks see lihtsalt võimalik.”
See, kui teed kõiki asju õhinaga, on Lea sõnul õnne põhiprintsiip. Ja talle endale meeldib teha k õ i k i asju! Ka koristada näiteks. “Võtan kohustusi alati võimalustena.”
