Anna naisele annus mehe tähelepanu ja armastust ning naisest saab kõikvõimas, usub helilooja, laulja, tekstiautor ja saatejuht Maian Kärmas.

Miks on armastus elus oluline?

See hoiab meid elus. Annab hinge. Pean seejuures silmas armastust üldisemalt. Ilma selleta, tundub, ei olegi ükski ese ega olend jätkusuutlik. Maya Angelou tõdes ühes intervjuus, et “see hoiab vist tähed ka taevalael ja paneb vere meie soontes sujuvalt voolama ning samas on see seletamatu jõud, millega saab seletada kõike head meie ümber”. Ega ilma selleta pole millelgi suurt mõtet küll. Romantilises mõõtmes aga – anna naisele annus mehe tähelepanu ja armastust ning naisest saab kõikvõimas. Selle sõna kõige paremas mõttes.

Mida sa oled armastuse nimel teinud?

Kaotanud iseenda. Lubanud lõhustada oma isiksust. Ja pole vist seda päris algset ennast isegi aastaid hiljem tagasi saanud. Aga see pole paha. Areng ju seegi. Kui aga romantilised suhted kõrvale jätta, siis üldisemas mõttes armastuse nimel ei panegi oma tegusid tähele. Kõik, nii väikesed kui ka suured armastuse teod ja olemised on justkui võrdsed ja igasse päeva sulanduvad. Olemuslik nähtus. Näen seda enda ümber inimestes. Ja kuidas inimesed ise ei aimagi, et igapäevalisuste tähe all tehakse sageli armastuse tegusid.

Milleks sa armastuse pärast valmis ei oleks?

Romantilise armastuse nimel ei tahaks küll lõhkuda kellegi teise õnne, tasakaalu ega rahulolu.

Kuidas armastust hoida?

Õppida seda tabamatut kunsti, kuidas hoida ja armastada iseennast. Siis peaks vahest saama seda ka teistele jagada. Ei saa just ütelda, et ses suhtes musterõpilane oleksin.

Milline armastusfilm ja -romaan on sulle elu jooksul enim mõju avaldanud?

Esimesena kangastuvad hoopis kaks Astrid Lindgreni teost. “Vennad Lõvisüdamed”, kus on lisaks tundlikule surmateemale väga võimsalt käsitletud kahe venna vahelist armastust. Ja “Röövlitütar Ronja”. Eriti peatükk, kus Birk päästab Ronja udus laulvate olendite lummusest, isetult ja Ronja teadmata. See stseen kummitab mind ikka ja jälle. Kõik on nii ehe ja puutumatu ja otsekohene. Täiskasvanute romaanides segab lugejapoolne suhete analüüs sageli tundmuse elamust.

Kirjanduses mõjus esmalugemisel väga Doris Kareva luuletus, mis algab sõnadega “Nii särav ja kerge, nii sügav ja mahe on rahunend meel...” ja lõpeb “Ei, sinuta poleks ma jõudnud siiani, endasse”. Äratundmine oli suur.

Kas armastus on sõna või tegu?

Eks see vist ikka pigem tunne ja mingi meie olemuse osa ole. Sellest siis tõukuvadki sõnad ja teod. Loodetavasti mõlemad. Vastasel juhul on nagu järv ilma veeta, lihtsalt kalad ripuvad õhus. Lõpuks siputavad needki kuivas põhjas.

Kuidas oled parandanud oma murtud südant?

Olnud kaua omaette ja teinud tööl tublisti ületunde. Puhanud ennast uueks.

Millal on mõtet armastuse nimel pingutada ja võidelda, millal mitte?

Tunnistan, et ei oskagi vastust sõnastada. Eks me kõik tunneme ühel hetkel ära, kus on meie piir.

Milline on armastuse argipäev?

Armastus ongi argipäev. Minu jaoks igapäevane armumine armastatud inimesse ka. Pole veel seda nuppu endas leidnud, kust seda välja lülitada. Kui aga küsida: “Milline on s u h t e argipäev?” Tasa hõõguv tuli või egode võitlus – kuidas keegi oma suhete suuna säeb.