Sünnipäevalaps Maiken Schmidt: „Tihti mõtlen, et inimesed ei peaks nii palju vaidlema asjade üle, mis on mööduvad.“
Lugu ilmus Eesti Naises 2014. aastal novembrinumbris. Siin lühendatud.
Näitleja Maiken Schmidt näeb unes sageli, et on Kilingi-Nõmmes. Jookseb jälle mööda koolistaadionit või kõnnib kodutänaval. Pealinnaeluga ei harjunud ta hõlpsalt. “Esimesel aastal nutsin bussis iga kord, kui hakkasin kodust Tallinna poole sõitma.”
Taevas on Lavi järve kummuli keeratud. Veepeeglil kasvavad kõrged kased, kulda mähkunud ladvad alaspidi. Kohalikud kutsuvad seda surnuaiajärveks, sest kalmistu on lähedal.
Alati, kui Maiken sõidab Nõmme oma ema vaatama, teevad nad koos pika jalutusringi. Rada viib Lavi äärest läbi ja surnuaiale, kuhu on maetud vanaema Linda. “Ta suri just enne seda, kui ma lavakasse sisse sain ja mu õel sündis esimene laps,” sõnab Maiken. “Mul on nii kahju, et ta neid asju ei näinud!”
Lindal, keda pereringis memmeks hüüti, oli hea huumorisoolikas. Elusügisel, kui jalad valutasid ja suhkruhaigus kimbutas, ei muutunud ta kibestunuks, vaid viskas enda kulul nalja. “Ta oli tohutult eluterve,” meenutab Maiken, kelle käes on nüüd vanaema pärlid ja mõnigi riidetükk. “Memme plisseeseelikut olen päris palju kandnud.”
Linda töötas Pärnu mudaravilas garderoobitädina, kuid noorpõlves lõi kaasa ka harrastusteatris. Seda kinnitavad fotod, millel ta uhkete kostüümidega poseerib. “Ka mu Viljandimaa vanaisa, kes eluaeg talu pidas, mängis teiste lõbuks pilli ja tegi harrastusteatris kaasa,” jutustab Maiken. “Räägitakse, et tal ei tahtnud tekst hästi pähe jääda. Minul ka väga hästi ei jää, pean sellega vaeva nägema!”
Ta ütleb valehäbita, et võib murest haigeks jääda või takerduda proovis mõttesse, et mis teised tema tööst arvavad. Ja kuigi empaatiavõime on näitlejale väga tähtis, sest inimesi vaadeldes kogub ta kogemust, mille põhjalt mängida, soovib Maiken vahel, et ta oleks külmema närviga. “Ükskord nägin bussis vana, veidi asotsiaalset mees. Ta tundus nii õnnetu, et ma hakkasin sealsamas nutma.”
Maikeni lapsepõlvekodu on korter kolmekorruselises paneelmajas. Kõrval on teisigi samasuguseid. Näiteks teispool teed seisab üks, milles elanud tüüpe hüüti tänava järgi Aiaka-poisteks.
Need poisid olid Maikenist vanemad, said pärast kooli trepikoja ees kokku ja kiskusid suitsu. Siiski leidus mäng, mida popid noorukid soostusid väiksemate lastega mängima. “Nad tegid oma ratastega kümme tiiru ümber kiige, aga meie, ülejäänud, jooksime seni üle linna laiali ja nemad püüdsid meid kätte saada,” mäletab Maiken. Mööda Nõmme tänavaid tormates tagus ta süda põnevusest nagu trumm.
Sama kergete jalgadega sörkis ta kooli kõrval metsarajal, kui kehalise kasvatuse õpetaja klassi õue saatis. 500 meetri jooksus tuli Maiken paar korda isegi Pärnumaa meistriks.
See käbi on kukkunud üsna kändude kõrvale. Maikeni isa Arnold, kes Tihemetsa koolis (täpsemalt öeldes Pärnumaa kutsehariduskeskuse Tihemetsa osakonnas) metsandust õpetab, on eluaeg kõvasti suusatanud ja maratone jooksnud. “Ta jääb haigeks, kui pole mitu päeva joosta saanud,” muigab tütar. Ema Margit on pühendunud võimlemistreener, kelle juhendamisel tegi Maikengi 13 aastat rühmvõimlemistrenni. “Minu parimad sõbrad olid teised võimlejad. Nende tüdrukutega koos käisin võistlustel, laagrites ja tegin iga nädal kaks-kolm korda trenni. Korra tulime isegi Eesti meistriteks!”
Nii tundus Maikenile pärast keskkooli, et kõige õigem valik on tantsukool. Ta lõpetaski Tallinna Ülikoolis koreograafia eriala, andes kooli kõrvalt lastele võimlemistrenne. Alles siis kasvas julgus nii suureks, et piisas lavakooli katseteks. “Ma võin olla edev, aga olen ebakindel. Mind väga paelub, kui näitlejatel on sotsiaalset närvi, aga ei leia endas seda jõudu, et avalikult sõna võtta. Tihti mõtlen, et inimesed ei peaks nii palju vaidlema asjade üle, mis on mööduvad. Selle asemel eelistan olla oma perega või lähen Priiduga metsa jalutama.” Priit on siinkohal Priit Pius, Maikeni kolleeg, kelle täiskorras naljasoon oleks vanaema Lindale kindlasti meeldinud!
