Sünnipäevalaps Marina Kaljurand: „Olen emale lõpmatult tänulik, et ta mind väsimatult teatrisse viis, lugema ja õppima ärgitas.“

Lugu ilmus Eesti Naises 2015. aasta veebruaris. Siin lühendatult.

Marinal on selge kõva hääl ja mingil seletamatul moel teeb ta kohalolek ruumi valgemaks.

Kaljurandade peres on üsna tavaline, et helistab vanaema ja küsib, kus ema on. Poeg Kristjan arvab, et küllap ta on kodus. Pereisa Kalle, kes on hetk tagasi naise lennujaama viinud, pakub, et Marina lendas Pariisi. Tütar Kaisale aga meenub, et ema pidi millalgi Brüsselisse minema. Tegelikult sõitis ta hoopis Riiga. Vanaema on hämmingus: “Kuidas perekond ei tea, kus ema on?!” “Aga meile pole see enam ammu oluline, mis linnas ta viibib,” ütleb Kaisa. “Teame, et kui ta tagasi tuleb, helistab nagunii kõigile.”

Marinal on seljataga hulk aastaid, mil ta töötas Eesti saadikuna Venemaal ja USAs. Mida teeb suursaadik võõrsil? Lihtne vastus oleks: suhtleb inimestega, loeb lehti ja kirjutab memosid. Tegelikult on saadik võõral maal nagu oma riigi sümbol. Ta on ühenduslüli riigijuhtide ja teiste otsustajate vahel, heade ja halbade teadete edasiandja ning vastuvõtja, vastutades kahe riigi suhete eest.

“Mulle jääb alatiseks meelde esimene kohtumine ühe kõrge Vene diplomaadiga, kui ta ütles mulle, et mind ja mu riiki ei saa “korralikult sõimata”, sest ma olen naine ja naistega ta ei ropenda,” meenutab Marina teenistusaega naaberriigis. “Vastasin siis, et ta võib ju alati oma sõnumeid edastada viisakalt ja naeratades, sest see ei muuda sõnumi sisu. Hiljem kujunesid meie vahel üsna usalduslikud ametialased suhted, kõik vajalik sai rahulikult edasi öeldud ka kõige keerulisematel aegadel.” Vestluskaaslane lisab, et tema meelest on võimalik ka kõige suuremate lahkarvamuste korral jääda viisakaks ja inimlikuks, nii et säilib vastastikune lugupidamine.

Paljajalu ballil

Oleme Marinaga kooliõed, teame teineteist üle 40 aasta, kuid kooliajal me tuttavad polnud. Mina, aasta noorem, panin naerusuist punapõskset tüdrukut küll tähele: Marina, neiupõlvenimega Rajevskaja, õppis hästi ja mängis igal võimalusel sulgpalli. Mängis nii, et osales üleriigilistel võistlustel. Sageli ka võitis.

Aastakümneid hiljem kohtume me temaga Pariisis, kus mina olen abikaasa töö tõttu ja Marina viibib töövisiidil. Lapsiku rõõmuga tõden, et mingit tähtsat punnitatud juttu ma saadikuprouaga rääkima ei pea. Viskame nalja prantslaste streigiarmastuse üle, kiidame kevadist ilma ja ma uurin, mis kodumail uudist – lihtne ja ladna on temaga suhelda. Too viimane omadussõna sobib Marina puhul kui rosin saia sisse, sest tegu on ema poolt venelannaga. Eestlaseks ei tee teda isegi mitte isaliin – see ulatub juuripidi Lätti.

“Käisin eestikeelses lasteaias. Kasvasin üles kakskeelsena. Ema kasvatas mind üksi ja pühendas mulle kogu oma elu ja tähelepanu. Temaga oleme alati rääkinud vene keeles, kuigi ta räägib eesti keelt väga hästi. Arvan, et see on põhimõtteline küsimus: elades riigis, mida sa austad ja mille keelt sa räägid, ei tohi unustada oma juuri. Ema unistas, et tema tütar loeb kunagi Tammsaaret eesti keeles, Tolstoid vene keeles ja Shakespeare’i inglise keeles. See unistus täitus.”

Ema Veera ei väsinud kordamast, et tütre tulevikusoovidel ja -võimalustel pole piire, kui ta vaid selle nimel pingutab ja õpib, õpib, õpib. “Olen meie suguvõsas esimene, kes omandas kõrghariduse. Mu ema sündis enne sõda, jäi teismelisena orvuks ja pidi varakult tööle minema. Aga ma olen talle selle eest lõpmatult tänulik, et ta mind väsimatult teatrisse viis, lugema ja õppima ärgitas. Loodan südamest, et olen osanud oma lastele pooltki sama hea ema olla.”

Järjena eestikeelsele lasteaiale käis Marina eestikeelses koolis. Tallinna 7. inglise keele kallakuga kool andis kaasa korraliku õpiharjumuse, mis tegi hilisema tudeerimise TÜ juuraosakonnas kergemaks. Nii et kui Marina hakkas aastaid hiljem oma tütrele kooli valima, polnud kahtlust – Kaisa läks “ema kooli”. “Hiljem õppis ta muidugi veel USAs ja Soomes,” lisab Marina ning soovitab, et peaksin tütrelt endalt küsima, kuidas ema töö ja sellest tingitud kolimised tema elu on mõjutanud.

Küsingi. Kuid kurtmise asemel hakkab Kaisa kiitma: “Mina olen ema tööst ja reisimisest kõige rohkem kasu lõiganud. Esimesse klassi läksin Bostonis, kus ema käis ülikoolis. Mu helgeim mälestus on elu esimene halloween, kui ema õmbles mulle lillekesekostüümi ja me käisime sõpradega ukselt uksele trick or treati tegemas. Iga lapse unistus – paned kostüümi selga, koputad uksele, ja sulle antakse peotäis kommi! Kolmandast kuuenda klassini õppisin Helsingis, siis käisime perega Rovaniemis jõuluvanal külas. Kui ema USAs saadikuna töötas, oli mul võimalus täiendada end sealses ülikoolis kriminaalpsühholoogia alal. Igast riigist, kus oleme elanud, olen ma midagi positiivset kaasa võtnud.”

Vend Kristjan on mitut puhku isaga koju jäänud, selline on olnud perekonna valik. Erinevalt õest pole ta koole vahetanud. Tallinna Reaalkooli lõpetanud noormees Kristjan ütleb, et tallegi on ema töö andnud võimaluse reisida, avardanud silmaringi. “Lisaks on ema pikad eemalviibimised õpetanud mind hindama aega, mil ta kodus on. Ja teinud mind ruttu iseseisvaks.”

Kui küsin õelt-vennalt, mis omadusi nad ema juures kõige rohkem hindavad, vastab Kristjan, et õiglustunnet. Ja lisab, et nõrkuseks võib pidada liigset perfektsionismi. Kaisa leiab, et ema tugevaim külg on kohanemisvõime. Ta räägib kujuka loo: “Ema oli kutsutud president Obama inauguratsiooniballile. Läksime sinna koos, maani kleidid seljas ja kõrged kontsad all. Linnas oli samal ajal mitu balli, mida president külastas, nii et tuli väga kaua oodata. Tunni aja pärast hakkasid meil jalad valutama. Kahe tunni pärast me ei tundnudki neid enam. Imestasime, kuidas daamid ümberringi nii vapralt vastu peavad. Siis avastasime, et nii mõnigi on maani ulatuva kleidi varjus paljajalu. Tegime sama. Võtsime kingad ära, peitsime need kleidisaba alla – ja ootamine ei tundunud enam pooltki nii väsitav.”

Oma saar

Marina ettevõtjast abikaasa Kalle Kaljurand väidab, et tema meelest pole lahusolekuperioode nende abielus olnudki – hoolimata vahemaadest on nad üksteise tegemistele alati kaasa elanud. Keerulised ajad on peret tugevasti liitnud. Küllap nii see on, sest Kaljurandade abielu on vastu pidanud üle 30 aasta.

Kui ma Marinaga ühendust võtsin, et intervjuuks nõusolekut küsida, ütles ta esimese asjana: “Mul on nii mõnus üle pika aja jälle kodus olla! Naudin pimedat ja sombust ilma.” Maailma metropolides elanud-töötanud daam on rahul Tallinna väikeste vahemaade ja aeglasema elutempoga. Tema Nõmme-kodu on täis maale ja toalilli, kusjuures pere rohenäpp on Kalle. Puhata armastavad Kaljurannad aga Hiiumaal. Sel suhteliselt inimtühjal saarel Kiduspe külas asub nende suvekodu.

“Meri on mu nõrkus,” tunnistab Marina, “kuigi meievaheline suhe on vastuoluline. Mulle meeldib mere ääres jalutada, minu kõrva jaoks pole kaunimat heli kui merekohin. Aga tormi ja suuri laineid ma ei talu. Olen paaril korral isegi purjetamas käinud, ent see on olnud piin nii mulle kui mu kaaslastele.”

Erilisele sidemele merega viitab nimigi – Marina tähendab eri keeltes merd, sadamat, kaid. Lisaks perenimi, mis on samuti merega seotud ja märgib kindlat kohta, kuiva jalgealust.

Ent kuidas Tallinna tüdruk Marina ja Tartu poiss Kalle Hiiumaale jõudsid?

Esimene side saarega tekkis 1983. aastal, kui nad tudengipõlves Emmastes ehitusmalevas olid. See suvi sai saatuslikuks. Pärast malevat nad enam teineteisest ei lahkunud ja novembris juba abiellusid. Kui lapsed sündisid, hakkas pere igal suvel Hiiumaal telkimas käima. Suvekodu soetati kümmekond aastat tagasi. Marina on rahul, et Hiiumaa-armastus on lastele edasi antud.

Täpselt samamoodi on sulgpalliarmastusega. Kaisa ja Kristjan on kasvanud praktiliselt sulgpalliväljaku kõrval. “Nad mängisid reketitega veel enne seda, kui õppisid korralikult jooksma,” naerab Marina. Nüüdseks on mõlemad mitmekordsed noortemeistrid. Kunagi püüdis Marina kokku lugeda, mitu Eesti meistritiitlit sulgpallis kõigi pereliikmete peale kokku tuleb –  sai kuusteist. “Kalle mängib sulgpalli siiamaani,” tõdeb ta, “ainult mina olen reetur, eelistan väljaku asemel selle kõrval viibida.“

Sulgpalli saatel

Abikaasa Kalle Kaljurand: Kui Marina 1981. aastal TÜsse tuli, liitus ta meie treeningurühmaga. Harjutasime sulgpalli peaaegu iga päev, olime tuttavad, kuid meie südamed pani kiiremini põksuma pidu ülikooli klubis 1982. aastal, kui vihtusime Rock Hoteli saatel varahommikuni tantsu.

Teel Marina ema juurde, et teatada otsusest abielluda, tegime avarii. Sõitsime Randveresse mootorrattaga, kui ühes kurvis hakkas külgkorv korraga kergelt üles tõusma. Hõikasin tagaistmel istuvale Marinale, et kallutagu vastu. Tema ei kuulnud ja kallutas hoopis teisele poole – “Mida?!” Maandusime kraavis. Õnneks oli kiirus väike, kõik lõppes hästi.

Kartulikoorija

Celia Kuningas: Marina on üks neist, kellest on võimatu mööda vaadata, ta täidab ruumi kohe, kui siseneb. Kõigepealt muidugi oma päikeselise loomuga, mis meie kandis on üsna haruldane. Teisalt vapustava karismaga, mida kohtab üldse väga harva. Elu on kasvatanud Marina sedavõrd tugevaks, et ei kujuta hästi ette kriisi, mis teda lihtsalt murraks. Ta suudab iga keerulise situatsiooni ruttu läbi analüüsida ja sellele suurepärase loogilise lahenduse pakkuda. Kokkuvõttes võib tunduda, et mingit kriisi polnudki.

Miks ma teda eriti armastan, iseloomustab kõige paremini järgmine lugu... Istub Marina Hiiumaal oma talu trepil ja koorib kartuleid. Viskan nalja, et me tulime küll kogu perega ja jääme ööseks, aga tervet ämbrit kartuleid me ära ei söö. Marina naerab: “Celia, sina arvad, et ma olen tähtis suursaadik, kes kohtub presidentidega, aga tegelikult ma töötan siin Kiduspe külas kartulikoorijana.” Minu imestunud nägu nähes selgitab ta, et ühel turismitalu pidaval proual on köögitöötaja rivist väljas. Kuna ta ise ei jõua muu töö kõrvalt kartulitega tegeleda, lubas Marina talle, et võib kogu puhkusenädala jooksul iga päev ühe ämbritäie koorida. Lihtsalt niisama, ajaviiteks.

Spordi- ja koeraarmastus

Pinginaaber Kaja Peterson: Sattusime Marinaga ühte lasteaiarühma Luha tänaval, hiljem said meist 7. keskkoolis pinginaabrid. Algklassides käisime koos loodusringis ja iluuisutamise trennis, aga kui kuulsime, et meie koolis saab hakata sulgpalli mängima, valik muutus – Marina jaoks peaaegu kogu eluks. Meie klassi tüdrukud polnud kuigi sportlikud – sageli, kui oli vaja kedagi panna kooli esindama, said meist Marinaga kas korvpallurid, kergejõustiklased või kiiruisutajad.

Marina armastab väga koeri. Tal on kaks koera, kellega suhtleb kui täisväärtuslike pereliikmetega, pühendades neile tähelepanu, rääkides nendega ja lugedes silmist nende soove ja mõtteid. Nii et kui mul oleks koer, võiksin ta rahuliku südamega Marina hooleks jätta – parim hoolitsus oleks tagatud.