Lugu ilmus Eesti Naises 2014. aasta veebruaris.

Puidu ja heledate kaldpindadega korrusmaja tervitab juba eemalt seinasuuruste akende ja kogu korruse ulatuses vinklisse pööratud eenduvate rõdudega. Jõekaare on olnud Marju Lauristini ja abikaasa Peeter Vihalemma uueks koduks juba mitu aastat. Arhitektuurikonkursiga projekteeritud silmatorkavalt modernse elumaja aknast avaneb vaade üle Emajõe ja Ihaste väljade. “See on Tartu parim vaade,” ütleb korteri perenaine avatud elutoaga köögis teekannu sisse lülitades. Niisugused on ka Marju Lauristini tõed – kõige hallimas ummikseisus tuleb leida valguskiir ja hoida endas alati avatud vaadet.

Kas olete Eestiga rahul või on sotsiaalteadlase ametis kohustus muretseda?

Ühelt poolt on praegu nagu riiklik kohustus rahul olla. Kui pole, öeldakse, et mis sa virised ja sa ei ole justkui õige kodanik. Ent kui oleksime kõigega rahul, siis meil ei oleks kuskile areneda. Kui rahvusvahelisest statistikast näen, et oleme kahe kolmandiku tasemel Euroopa keskmisest, siis ma ei arva, et sellega peaks rahul olema.

Ega väikese rahva kõige sügavam mure, kestmise mure, meid ei jäta. Kui tahame järgida põhiseaduse esimest paragrahvi – et oleme oma riigi loonud eesti rahva ja kultuuri kestmajäämiseks, siis praegu sellega küll rahul olla ei saa. Kui ühe tippteose eest saadud honorar on sama, mis riigikogu liikme kolme kuu kuluhüvitis, siis tekib küsimus, kumb aitab rahva ja kultuuri kestmisel rohkem kaasa – kas maailmakuulus muusik ja tippkirjanik või poliitiline ühepäevaliblikas? Oleme üks väiksemaid ja hapramaid kultuure ja peame ennast kaitsma.

Kas on midagi, mida lausa kardate?

Ma ei ole üldiselt kartlik inimene. Mure ei ole veel kartus. Varsti tuleb anda riik uute põlvkondade, juba lastelaste kätte. Kuid kas nemad üldse tahavad seda oma õlule võtta? Nende jaoks on maailm lahti, nad pudenevad laiali ja mõtlevad, et küll siin keegi ikka on, kes midagi teeb. Nad ei kujuta ette, et vanemad põlved hakkavad pöördumatult lahkuma, see on eluseadus. Kui noor põlvkond jätab siin platsi puhtaks, ei ole mingit garantiid, et me edasi kestame. Seepärast suhtun väga kriitiliselt neisse, kes ütlevad, et mindagu ja on vahva kui minu lapsed leiavad oma elu õnne kusagil Brasiilias. Isiku seisukohast võib see olla vahva, aga kui me oleksime 25 aastat tagasi või ka meie esivanemad 19. sajandi lõpus oleksid samal viisil mõelnud, siis ega meil praegu seda riiki ja kultuuri siin ei oleks.

Intervjuus Müürilehele nentisite: ühiskonnal pole olnud võimalust vananeda, palju on üles ehitatud noorusekultusele ja küpsust ei osata hinnata.

On loomulik, et kui riik sünnib, siis ta avab uued võimalused eelkõige noortele. Pöördehetkel oli tunne, et kõik vana jäetakse maha koos vana aja inimestega. Nüüd on need noored keskeas ja hakkavad tajuma, mida tähendab koos riigiga vanemaks saada. Kui vabariigi lapsed on ise saanud vanavanemateks, hakkab tekkima arusaam küpsuse väärtusest. Siis oleme jõudnud uude küpsesse järku. Tekib loomulik põlvkondade vahetus, mida seni ei ole ju olnud. Ma usun, et see muutus tuleb ka poliitikas. Inimene hakkab tunnetama, mis on tema jaoks tähtis ega ole enam nii kergeusklik, et usub kõiki ilusaid lubadusi á la viieteist aastaga viie rikkama riigi hulka ja muud toredat, vaid näeb, et riigi valmis ehitamine on pikaajaline töö, mida tuleb koos teha.

Ütlesite, et 55aastaselt on inimene õitsengueas, mitte vaikselt tiksuv pensionieelik. Kuidas seda keskeas eesti naisele selgeks teha?

Arusaama, et selle vanusega inimesed on väärtuslik vara, meil tõesti ei ole olnud ja see on asi, mida tuleb muuta. Pärast Eesti Vabariigi taastamist valitses ühiskonnas uue õhin, vanema põlvkonna elulist ja erialast kogemust hakati alahindama. Meie vastsetel ettevõtjatel kujunes kiire edasimineku ajal kergekäeline suhtumine, et las need vanemad töötajad lähevad, milleks nende hariduse uuendamise ja tervise vormis hoidmisega vaeva näha,  küll me saame endale uued ja nooremad. Aga nüüd ongi näpud põhjas, seda rahvast ei ole kusagilt juurde võtta. Praegu hakkab tööturul ähvardama nii töökäte kui ka ajude puudus. Just selletõttu, et paljud, keda saaks rakendada, on jäetud tasapisi vinduma. Samalaadset ainult noortele orienteerumist näeme ka kaubanduses, kus soliidsemas eas tarbijale eriti rohket valikut ei pakuta. Rääkimata minusugustest, kes ka 60-70 aastastena on veel aktiivsed nii tööturul kui klientidena. Ühiskonna vananedes tuleb neid ju järjest juurde. Loodan väga, et kui praegused 30-40aastased saavad 55, on nende enesekujutlus palju positiivsem ja nad tunnevad end ühiskonnas mitte koormana, vaid väärt tegijatena. 

Mida ma kindlasti õigeks ei pea on enesehaletsemine – et olen 55 ja mu elu on läbi. Just selles eas, kus lapsed on juba suured ja elukogemus otsib rakendumisvõimalusi, on kõige rohkem vaja uusi väljakutseid eneseteostuseks. Alati saab juurde ja ümber õppida, teistega seljad kokku panna, algatada uusi asju. Ennast maksma panna.

Oma osa on ka ajakirjandusel, millele oma vaateid jagate?

Muidugi, ajakirjandus saab viia need parimas eas daamid peegli ette ja aidata end sisemiselt kikki tõsta. Eesti naine on üsna terane ja hea naljasoonega, tal on elutarka pilku ja samas ka elujõudu. Eas, mil ollakse juba lapsevanema muredest vabanenud, on aega pühenduda endale.

Alustama peaks vaimse inventuuriga, sisemise enesepuhastusega. See on nagu aedniku vaade iseendale – õied, mis on ära õitsenud, tuleks ära visata, leida ja alles jätta pungad, kust veel midagi kasvama hakkab. Jätta maha eelarvamused ja kammitsevad mõtted. Selleks pole vaja võluvahendeid ja sisendusi, vaid iseenda kriitilist pilku. Arutelu, lugemist, mõtisklust, aktiivsemat eneseväljendust – mis peab paika, mis on lapsik ja rumal. Mis on võibolla tige, hale. Kõik asjad on paremini nähtavad, kui need välja öelda. Kurdame keskeakriisist, selle asemel, et rääkida keskea õitseajast.

Kuidas teie ise end oma eas tunnete?

Mina tunnen ennast päris hästi. Ma ei ole minetanud õppimisvõimet, veel on aega targemaks saada. Olen ka arvutiga parem sõber kui nii mõnigi minust noorem. Kui vaatan hommikul peeglisse, siis ikka nii, et päevale vastu astudes oleks suunurgad kikkis. See on vana õpetus.

Kas autojuhiload on käes?

Mul oli suur soov kümmekond aastat tagasi juhtimisload teha. Isegi proovisõidud tegin ära. Siis tundsin, et minu iseloomuga see vist ei sobi. Minu pähe ei mahu korraga niipalju tähelepanu välistele detailidele, ette ja taha vaatamist, mõtlemist, mida teha vasaku käega ja jalaga, samas kui parem muud teeb. Arvutasin välja, et kui ma ka elu lõpuni sõidan taksoga, ei jõua niipalju kulutada, kui läheks auto ostuks ja ülalpidamiseks. Oma ja teiste närvid pealekauba.

Millal teist mässaja sai, kas lapsepõlvekodus räägiti asjadest nii nagu nad on?

Küllap ma olen mässajaks sündinud. Vastuhaku vaim on perekonna pärimus juba tsaariajast saati. Ega ma koolis ka kunagi pai õpilane ei olnud. Võibolla seepärast, et olen alati olnud kiire taipamisega, eks see teeb kärsituks. Usun, et paljud kärsitud lapsed on vastuhakkajad, sest neil on lihtsalt igav. Nalja pärast võib öelda, et olen tüüpiline Draakoni aasta Jäär, kuigi horoskoope ma eriti ei loe.

Poliitiline kriitilisus tuli üsna varases eas. Pereisa Hendrik Allik viidi vangi, kui olin 10aastane. Kui ta 1955. aasta lõpul Siberist tagasi tuli, oli kodus palju juttu sellest, mis laagris toimus. Hruštšovi ajal tekkis suur ootus, et tuleb tõsisem pööre vabaduse suunas, kuid seda ei tulnud. Need naljad, mida Hendrik Allik kodus rääkis, olid üsna teravad ja kibedad. Sellises poliitilise huumori õhkkonnas, kus võimu rumaluse, pugejate ja nuhkide üle sai palju irvitatud, me koos venna Jaak Allikuga kasvasime.

Kui hakkasin selle asja vastu, millega vanemad olid oma elu sidunud, siis suhtuti sellessegi, võiks öelda, rahulikult. Kodust ära Tartusse tulles kasvasin selleks, kes minust hiljem sai. Ülikool kujunes minu vaimseks koduks, siia olen ma jäänud. Vaid kolm aastat, Moskvas ülemnõukogus ja kaks aastat Eesti vabariigi sotsiaalministrina, olen eemal olnud. Ka riigikogus ametis olles jätkasin õppejõuna.

Kas leiate lastelastega ühise keele paremini kui oma lastega?

Mul on väga huvitav suhelda nii oma kahe tütre kui lastelastega – neid on kokku kuus, oleme kõik suured sõbrad. Minu noorem tütar läheneb oma esimesele juubelile ja vanem on juba üle viiekümne. Mõlemad on juba ka vanaemad.

On teie elus valikuid, mida olete kahetsenud?

Mul oli koolitüdrukuna kaustikusse kirjutatud põhimõte – ära tee seda, mida hakkad kahetsema, aga ära kahetse seda, mida oled teinud. Mis ei tähenda, et ma pole midagi valesti teinud ja selle pärast süümepiina tundnud. On oluline, et inimene tunnistab, mida ta on valesti teinud ja ka palub andeks kui vaja.

Üks suur valik sattus mu teele 1989. aasta sügisel, kui tehti pakkumine minna USA-sse, Washingtoni uurimisinstituuti doktoritööd tegema. Pilet oli olemas, paari aasta pärast oleksin tulnud Tartusse Ameerika doktorikraadiga. Aga ümberringi kees poliitiline melu, kõik oli pooleli, kuulusin Rahvarinde juhtkonda… Näen nüüd selgesti, et jätsin oma akadeemilised võimalused kasutamata. Selles mõttes pole ma päris rahul. Aeg hakkab lühikeseks jääma, kõike, mida tahaksin, ei jõua teaduses ära teha. Tegin selle valiku teadlikult, ma ei kahetse, kuid elu lõpuni jääb tunne – aga kui…

Järsku oleks siis Eestiga asjad teistmoodi läinud…

Oh ei, oh ei! Ühe inimese roll ei ole nii suur.