Artikkel ilmus Eesti Naises 2014. aasta mais. Siin lühendatud. 

Peeter Jürgens on Viljandi Ugala teatri vanim näitleja. Rahvusvahelisel teatripäeval sai ta Eesti parima meespeaosatäitja preemia.

Kui Peeter saab osa lavastuses, mis läheb hinge, siis iga kord teeks ta justkui oma elu rolli. “Nagu täna see [“Lovesong” – E. A.]. Püha taevas – mida muud ma veel tahaks teha?”

Tõepoolest, “Lovesongi” lavastus rebib emotsionaalselt. Ka Peeter tunnistab, et tal on “Lovesongis” raske end laval tagasi hoida, sest kogu aeg kurgus kriibib. Pisarad tahavad jooksma hakata loo lõpus, kui vanapaar võtab teineteisel ümbert kinni ja jätab hüvasti. Siis nutab ka publik.

“Lovesongis” on Peetri partneriks armastatud kolleeg Luule Komissarov. Selle rolli jaoks peab Peeter Luulet parimaks. Ja tunnustab ka tükis paralleelselt sama paari mängivaid noori näitlejaid Adeele Seppa ja Martin Milli.

“Terve see lugu puudutab valusalt. Kui näitleja läheb lavale, ei saa ta teisiti seda osa teha, kui peab muutuma selleks inimeseks. Selles tükis olen Billy oma muredega, oma eluga.”

Peeter muheleb: kui nad paar kuud tagasi alustasid lavastaja Taago Tubina käe all “Lovesongiga” tööd ning naine talt kodus midagi küsis ja Peeter tähele ei pannud, sõnas kaasa: nojah, nüüd sa elad paar kuud Luulega. “Ta teab, et kui tükki õpid, siis on see sul kaasas. Kõnnid tänaval, sõidad autoga, ta on sul kogu aeg peas, närib ja kummitab.”

“Lovesongi” tehes jäi Peetrile kohati mulje, et see näidend ongi puhtalt temast – nii palju paralleele tekkis. Õnneks pole ta siiski pidanud oma elus eutanaasiaga silmitsi seisma.

Oma abikaasa Kapitolinaga on Peeter koos elanud üle poole sajandi. Nad on nii kokku kasvanud, et Peeter ei suuda üksi koduski olla, kui naine käib Tallinnas väikest sugulast hoidmas. Peeter on nimelt paarikümnekordne vanavanaonu.

“Mina ei saa kaasa minna, olen kogu aeg seotud tööga. Naine ei saa ilma minuta, mina ei saa temata… Oleme teineteisel ju kõik tülinukid maha nühkinud, kõik kivid ära purustanud eest. Elu on olnud küllaltki mölluline ja tore.”

Omavanuste naiste juures hindab Peeter ühise hingelise arusaama tekkimist, ent suhtub suure lugupidamisega igas vanuses naistesse. “Naistele tuleb öelda ainult ilusaid sõnu, sest naised on looduse suurim saavutus. Elu tipp. Mehed on need, kes seda elu tippu imetlevad. Meeste osaks on nautida ümbritsevat ilu.”

Õnneks on Peeter Jürgensi elus praegu üks parimaid aegu. Niipea kui mõni mõnus roll ette tuleb, tunneb ta, et nüüd on elu parim aeg. “Mul on tööd! Ma olen teatris! Mida võib minusugune mees veel tahta?”

„Lava ongi see, mis hoiab mind optimismis niikaua, kui pakutakse tööd ja on huvitavaid rolle, mis hinge elustavad.”

Juba 1965. aastal sai Peeter Jürgensist Ugala töötaja. Algul helitehnik ja järgmisel aastal näitleja. Peeter Tedre võeti parajasti sõjaväkke ja peanäitejuht Aleks Sats ütles, et “Helepunasesse lillekesse” on tarvis osatäitjat: “Kaks päeva on aega, Põltsamaal on etendus, tekst pähe ja teed järele.” Kahe päeva pärast oligi Peeter juba laval…

Teatrielu on kulgenud gastrollide tähe all. Nõukogude ajal oli näitleja elu ratastel, igal suvel tehti viis 12–18päevast reisi Eestis. Näiteks elati kaks nädalat Võrus ja käidi mööda ümbruse rahvamaju. Naisega oli mees sel ajal pidevas kirjavahetuses.

Nõukogude ajal elas Peeter normaalselt. Parteis pidi olema, tänu sellele hakkasid asjad liikuma. “Ära kahetse kunagi minevikku, kahetse tulevikku, mida sa ei näe, on üks ütlemine. Ja kui tuli see võimalus – plõks –, astusin parteist välja, kõik korras.”

Pärit on Peeter Tallinnast, ta isa oli Estonia teatri rätsep. “Vahel ütlen: vohh, kust mul need geenid kaasa on tulnud,” naljatab ta. Tegelikult ei teadnud ta teatrist lapsena midagi, sest kui Peeter oli viieaastane, võtsid venelased isa kinni ja lasid kusagil Venemaal maha. Seega pole ta oma isa õieti näinudki. Ka ema, kes kasvatas poega ja kahte tütart, oli rätsep.

Lapsepõlves elati Rahumäel kahes väikses toakeses ja köögikeses. Peeter mäletab Tallinna pommitamist. Rahumäe majas oli neil trepisuu Tallinna poole ja trepilt vaatasid lapsed koos emaga, kuidas pommid tulid viuu ja viuu.

Tervis oli poisil kehv, kopsud nõrgad. Arstid ütlesid, et ta ei kannata mereõhku, tuleb sisemaale kolida. Nii kolitigi Viljandisse tuttava juurde. Sellest ajast saati on mees Viljandis elanud ja täiesti mulgistunud, kuigi murret ei oska.

Viljandi elu oli päikselisem. Õppimine oli Peetri jaoks küll tragöödia, ta oli kolmepoiss, aga ka lemmikaine leidus: botaanika. Ta oli lummatud Viljandi 2. keskkooli kooliaiast, kus võis tundide viisi vaadata nuikapsaid või begoonialehti. Sellest kujunes hiljem kaktusehobi.

Vahepeal oli Peeter Jürgens nimelt tuntud kui kaktusekasvataja. Alguse sai hobi 1980ndatel kortermajja kolides, kus enam aeda polnud. Kuskilt sai ta paar kaktust ja kord Tallinna turul märkas, kui põnevaid kaktuseid müüakse. Viljandisse naasis kuue kaktusega kotis, kuu hiljem oli tal neid juba 106.

Siis hakkas ta Ameerikast ja Kanadast kaktuseseemneid tellima ja taimi seemnest kasvatama. Vahepeal oli üle 1000 sordi, aga nüüd on hobiga lõpp – enam pole suvilat, kus suviti keskpäevapäikest vajavaid kaktuseid hoida. Kollektsioon läks Tallinna botaanikaaias müügiks ja ka kingiks…