“Olen zen-usku – asjad peavad ise juhtuma,” ütleb kunstnik Raoul Kurvitz.

Kurvitz läidab esimese sigareti ja tellib oma lemmikpasta, vabandades, et tuli otse ateljeest riideid vahetamata. Tema välimust võib nimetada boheemlase-šikiks: must pintsak (“Hugo Boss”), lõdvalt sõlmitud must sall, must sooniksviiter (“Mulle meeldivad erinevad faktuurid”), mustad taftise läikega kitsad viigipüksid, mustad sokid ja kingad, väljakasvanud juuksed.

Kuidas toimib valem perekond pluss kunst?

Olen perekonnainimene olnud kolm korda. Kui esimene abielu välja arvata, siis sellist tavapärast perekonnaelu ei ole ma elanud. Kui poeg veel väike oli, oli kunsti jaoks aja leidmine iseäranis karm. Perekondlikud kohustused ja üheksast viieni töö arhitektuuribüroos muutusid eriti pingeliseks arhitektuurikonkursside ajal. Samas suutsime siiski algatada ka Rühm T aktsioonid. Oli pikki perioode, kui ma ei maganud rohkem kui viis tundi ööpäevas.

Koos Urmas Muru ja Peeter Perega projekteerisite isegi Tallinna moemaja.

Praeguse Radissoni hotelli asemele pidi tulema kergetööstusministeerium koos uue moemajaga. Võitsime konkursi 1985. aasta sügisel. Kolm järgmist aastat töötasime projekti kallal kuni viimase naela ja kruvini. Muide, praegune hotellikompleks on samasuguse struktuuriga, nagu oli meie võistlustöö... Kurbloolisus on see, et kui algas laulev revolutsioon, kukkusid Moskva rahad ära. Oleks nii mõnigi asi paar aastat varem alanud, oleks meil võib-olla uhke moemaja.

Moe vastu pole sa ükskõikne, ühes intervjuus ütled, et armastad kiireid autosid, ilusaid naisi ja häid ülikondi. Räägitakse, et ennem ostab Kurvitz Armani ülikonna kui uue pliidi. Ja presidendi vastuvõtule minnes nii tegidki.

Käisin jah tükk aega mööda poode ega leidnud sobivat ülikonda. Laenutusest ka ei leidnud. Aga Armani poes see mind ootas – terves linnas ainuke, mis uskumatult hästi sobis. Ei hakka hinda ütlema, kuid parajasti oli hooaja lõpumüügi aeg. Mul jäi paarkümmend eurot puudu, kuid müüja ei soostunud ülikonda kõrvale panema…

Armani aktsendiga kõnelevad müüjad ei tunne Eesti kunstnikke?

Ei tahaks rahvusprobleemi siia sisse tuua, aga tekkis jah sihuke sovetiaegne tunne, et müüja hoiab kaupa oma tuttavale. Teisel päeval, kui tagasi läksin, oli uus müüja ja ülikonda enam väljas polnud. Oli kappi hoiule pandud, mitte mulle, kuid mingit nimesilti ka peal ei olnud. Nii see saigi minu omaks. Armani stiil on rokkiv, ülikond toob liigutused ja keha dünaamika esile. Salapärased sissevõtted on omapärase silueti teenistuses.

Ilusa ülikonna kõrvale sobivad ilusad naised. Kes on olnud sinu muusad?

Noorelt jaksad siduda pereelu, töökoha ja kunstitegemise. Pärast kolmekümnendat mõistsin, et kui tahan kunsti teha, siis kõik ülejäänu peaks jääma tagaplaanile. Selle suhteliselt karmi otsusega olen oma edasist elu elanud.

Teises abielus Ene-Liis Semperiga olime kunstnikepaar. Lapsi meil ei olnud, see oli pigem üks suur kunstitegemine.

Esimeses abielus olin lapse isa. Poeg Robert Kurvitz teeb nüüd juba ise oma vägevaid tegusid kirjanduse ja muusika vallas. Minu panus lapsevanemana on realiseerunud Roberti bändis Ultramelanhool, oleme koos kaks plaati välja andnud. Robert on eestvedaja, kirjutab tekste ja laulab, mina olin trummar. Kui omaenda plaadi välja andsin, oli jälle Robert mulle toetavaks jõuks.

Kui ta 1984. aastal sündis, olid paar aastat erakordsed külmad talved. Karmid ajad, pesumasinat meil polnud, Pamperseid ammugi mitte. Olen neid kakaseid lappe külmunud veevärgiga majas käsitsi pesnud üksjagu. Arvan, et minu perekonnaisaks olemise kohustus maailma ees sai sellega igaveseks täidetud.

Esimese ja teise abielu vahel olime Maria Avdjushkoga seitse aastat romantiline paar. See oli kaunis suhe, minu kunstis ekspressiivse külma ekspressionismi aeg. Maailm avanes 1990ndate alguses, tegime palju ühiseid performance’eid Eestis, Soomes ja Rootsis.

Missugust väärtuslikkust peaks kandma praeguse Kuulsa Kunstniku Muusa?

Kui juba kuulutus välja riputada, siis lühiajalistest seiklustest on mul praeguseks küllalt saanud. Nüüd peab see olema daam, kellega on võimalik veeta ühiseid vanaduspäevi. Avatus ja mõistmine kunstivaldkonnas tuleks kasuks, aga ülim kompetentsus ei ole tingimus. Ega ka välised parameetrid. Pean tunnistama, et siiani meeldinud pilbaspeenikese ideaali suhtes on mööndused võimalikud. Vanusevahe? Selline, mis ei muutuks pikas perspektiivis ühele või teisele poolele tülikaks. Muusa on see, kellega oleks lahe päevast päeva koos elada.

Kuidas kohtuda oma elu armastusega, kui teda järjekindlalt ei otsi?

Ma umbusaldan igasuguseid tutvumisportaale. Olen zen-usku – asjad peavad ise juhtuma. Mulle meeldib uskuda, et ta tuleb vastu ja tunned ära, et ongi su elu armastus – why not?

Aga üks asi on mul küll südamel – eeldan, et suhe peab olema rajatud võrdsele alusele. See on ka põhjus, miks mu varasemad suhted pole pikas perspektiivis välja vedanud. Olen alati hinnanud tugeva karakteriga, omapäraseid isiksusi, paradoksaalselt on edukad naised ühtviisi võimekad ja võimukad. Ma ei ole šovinist, kuid kui naine hakkab end mehe peal kehtestama, siis sellised mängureeglid mulle ei meeldi. Vabatahtlikult allaheitlik naine läheb teistmoodi igavaks. Ideaalne oleks võrdne partnerlus – arutame läbi, otsustame, teeme asju koos. Kellegi idee ei pea teise omast üle käima.

Sinu videokunstis on palju aega ja pühendumist, samuti meeskonda nõudvaid teoseid. Kuidas leiad enda kõrvale motiveeritud inimesed, kes samas suunas mõtlevad?

Näiteks videoinstallatsioonis “Lõige” tuli üle liivakarjääri justkui hiigelsuure mõõgaga tõmmata kaarekujuline lõige – shahh! Mõtlesin algul isegi helikopterile. Hiljem kaevasin labidaga liiva sisse vaod päriselt. Liikusin kaameraga mööda mõttetuid kraave, mis kaamerasilma fookuses jooksevad kaarekujulise lõikena kokku. Järgmises kaadris moodustub meesakti kehal sama kujund, kaare tipp väljasirutatud keelel.

Karjääris tegin töö täiesti üksi. Keha peale – olin ise modelliks – joonistamist sai tehtud oma kümme korda, duši all maha pestud ja taas otsast alatud. Operaatoriks oli Mark Raidpere. Meil on vastastikuse abistamise põhimõte, teinekord, kui vaja, assisteerin mina oma abilisi.