Laulja ja muusik Siiri Sisask rõõmustab küll meeleldi kuulajaid oma kontsertidega, kuid elab võimalusel päevi järjest oma talu maadelt välja sõitmata.

Siiri peab end intuitiivseks inimeseks. Oma sisetunnet usaldama soovitab ta õppida seda kuulates. “Tajudes, et miski häirib, tuleb stopp öelda ja kindlaks teha, mis see on. Sisetunde vastu tegutsedes jõuame tupikusse. Suheteski on ju nii, et selgeks rääkimata pinged vaid kasvavad.”

Ka oma muusikat esitades tunneb laulja: “Saan publikule midagi pakkuda vaid siis, kui sõnumi lõpuni läbi tunnetan. Vahel sõidan maapiirkonda kontserdile – aga kohalik klaver on vaid mööbliese, osa klahvegi ei tööta. Sa pead selle pilli oma kontserdi käigus häälde laulma! Maa kultuurimajad, kus inimesed ju ikka veel koos käivad, on jäänud kohati väga unarusse…”

Rasketel hetkedel on Siiri püüdnud õpetada oma aju faile vahetama: “Kui minevikust tuleb mõni taak esile, siis hakkan automaatselt tulbipeenarde peale mõtlema. Mulle tulbid väga meeldivad! Mida enam on inimene oma mõtete peremees, seda lihtsam on tal elada. Mõistes, et teatud tüüpi mõtted polegi enda omad, vaid ühiskonna sisestatud. Nii toimivad reklaamid ja internet, mille orjaks inimene märkamatult on saanud.”

Oma ilmutusliku sisuga unenägudest on muusik õppinud eristama suurte muudatuste eelseid: “On tunne, justkui mingi infotasand oleks ajatu, nagu kuskilt allikast saaks ammutada kadumatut tõde, nii ajas ette kui ka tagasi…” Samas mõistab ta, et ei maksa luua illusiooni, nagu saaks midagi olulist uuesti samana läbi elada. “Aga plahvatusliku jõuga hetked, mil oled nagu millelegi olulisele pihta saanud ja mis nagu kasvataks sisemiselt, nende poole liikumine on rituaalne.”

Siiri usub endeid, aga: “Peab tegema vahet, mis on ootus ja mis tegelik enne. Vahel ootus pressib tegelikkuse nulliks ja inimene elab üle võimete. Endeid tuleb kuulata südamehääle tasandil.”

Looduse keskel elades on lauljale kõik aastaajad meeldima hakanud: “Kevadel lehtede pungumine, õrn rohelus. Hilissügisest naudin, kui mets juba paistab läbi, aga lehtede kuldsus on veel alles. Talvel tumesiniseid õhtuid akna taga. Täiskuu – olen seisnud siin köögiakna all ja imetlenud oma aeda öises kuukumas. Kuis sädeleb kõik!”

Pühad hetked on tema jaoks need, mil adub südamega… teise jaoks ehk täitsa lihtsat asja, aga enda jaoks sellise sügava tabavusega, et see rikastab sisemist hingemaastikku: “Kord märkasin ise publiku seas olles, et kui inimene sulle otse otsa vaatab, siis ta võtab sinuga suhte. Aga kui vaatad külje pealt, kuis ta jälgib midagi, siis igaühes on mingi täitsa puutumatut ja puhast. Lootus. Siirus. Ehedus.”

“Kui sügis tuleb ja oled rohkem toas, siis ongi kirjutamise aeg. Arvutis on mul ehk nelja raamatu materjal olemas. Ühe luulekogu tahaksin veel ka välja anda. Olen õhtune ja öine looja – kui väline info kaob, hakkab sisemine maailm teisiti tööle. Maalimiseks vajan muidugi päevavalgust.” Maalimise ajal oma mõtetega olles avastab looja iseennast. Kirjutades aga: “Pead tundma, mis su hinges tõde on, olema 100% sina ise – siis on sul midagi siia ilma lisada. Tuleb rääkida seda, mida päriselt mõtled, tunned.”

Hämaruse saabudes võib Siiri end tundideks klaveri taha unustada ja talutubaste küünalde kumas mängida, ainsaks kuulajaks jalgade juures tukkuv koer, keda võimsakõlaline muusika norskamast ei sega.

17 aastat tagasi rääkis Siiri Eesti Naisele, et ei taha oma ellu novellilaadseid armusuhteid, vaid üht romaani. On see olnud? “Üks romaan on mu elus tõesti olnud... Siiski olen õppinud, et elu suurim romaan on iga inimene endale ise. Kuni pole enda sügavusteni, jõuallikateni jõutud ning tahetakse vaid teise lättest toituda, jäädki oma kahvatut eluraamatut lehitsema. Aga olles ise endana tugev… Sellisel pinnal kellegagi midagi koos punuda oleks õigem, väärikam, sisukam. Iga inimene peakski elama väärikalt, vähemalt selle poole pürgima. Et seda saaks, peab ennast tunnetama ja teadvustama.

Mõttelaiskus ja pinnapealsus ei käi kokku eneseületamistega, mille kaudu inimene ise ennast endast ülemaks kasvatabki. Eluraskusi saab päriselt ületada vaid sellega, et omaenda sisemisi ressursse tunned ja kasutada oskad. Nagu laps õpib kahel jalal käima, nii peaksime ka hingeasjades tasakaalu leidma. See ongi kodude põhivastutus – õpetada oma lastest inimesed, kellele omaenda hingemaastik tundmatu maa ei oleks.”