Taneli lugu: koju läksin segaste tunnetega, olles kunagise armsamaga kokku leppinud ka järgmise kohtumise
Välimuselt oli ta üle keskmise ning olemuselt jahe ja asjalik, natuke isegi mehelik selles mõttes. Ei mingit koketeerimist, lihtsalt selline semu.
Ta hakkas mulle meeldima, sest polnud asju, mida poleks temaga põnev arutada olnud. Tema ebanaiselik otsekohesus ja teatud võimukus olid võluvad. Tema otsustas, mis me teeme, kuhu läheme ja kuhu läheb ainult tema. Oma märkustega mu rõivastuse või mõne käitumisjoone kohta võis ta vahel isegi solvata. Ta oli vastand mu kunagisele suurele armastusele, romantilisele ja õrnukesele, mälestus kellest veel haiget tegi.
Ma ei mõelnud sellele, kas olen armunud. Sõpruskond pidas meid juba paariks ja kuna inimene on harjumuste loom, siis hakkasin ka ise tema järele puudust tundma, kui me vahel mitu päeva polnud suhelnud. Ei mäletagi, et oleksin kunagi juurelnud selle üle, kas olen armunud või mitte.
Ükskord tulime südaöö paiku ühe sõbra sünnipäevalt, kes elas tema lähedal. Kui tema koduukseni jõudsime, küsis ta, mis mõtet on mul nüüd veel taksodega seiklema hakata - võin ju tema üürikas ööbida. Nõustusin, sest see oli ju väga ratsionaalne otsus.
Kuigi ma polnud tal kordagi külas käinud, tundsin end täiesti õdusalt. Ajasime natuke juttu ja siis ütlesin, et aeg on juba hiline ja peaks hakkama seda magamist korraldama. Tema leidis, et mis siin korraldada, tõmbas diivani lahti ja näitas, kus vannituba on. Kui sealt tagasi tulin, läks tema vannituppa. Mis mul muud üle jäi kui voodisse pugeda. Niisama enesestmõistetavalt puges tema viie minuti pärast mu kõrvale.
Ma ei usu, et veiniuim siin mingit rolli mängis, sest polnud me kumbki suuremad võtjad, aga pattu me langesime. Ja sellest üldse juttu tegemata läksime hommikul koos kooli. Küll harva, aga aeg-ajalt hakkasin nüüd öid tema juures veetma. Varsti tundus niisugune elu justkui enesestmõistetav.
Minu poolest võinuks kõik samas vaimus kesta, aga siis ühel ilusal päeval kutsus ta mu kohvikusse ja teatas, et kuna ta on rase, siis mis ma arvan - millal ja kuidas võiks toimuda meie pulmad.
See lõi mu korraks küll pahviks, aga mul polnudki valikut ja mul polnud ka midagi selle vastu. Kui teda emale tutvustasin, oli ema ülimalt rahul.
Nad meeldisid teineteisele otsekohe, mis on ka mõistetav, sest neis on midagi sarnast. Kuna ema mind üksi kasvatas, oli temagi eluvaade ratsionaalne ja konkreetne. Ilma suurema pillerkaarita pidasime pulmad ja üürisime kahetoalise korteri.
See oli ilus aeg. Kuigi raha polnud kunagi laialt, saime hakkama. Ämm ja äi saatsid oma maamajapidamisest produkte, mina käisin õhtuti tööl ja ka ema aitas. Ma lausa imetlesin, kui tublilt mu naine kõigega hakkama sai, nii enne kui pärast poja sündi.
Kodu oli alati korras, beebi hoolitsetud, söök laual - tema käes käis kõik nagu lenneldes. Kuigi minust oli kodus üsna vähe abi, ei kuulnud ma mitte kordagi mingeid etteheiteid, kurtmist ega nõudmisi. Olin emaga ammu täiesti ühte meelt selles, et enam paremini poleks mul naisega võinud minna.
Ühel päeval helistas mulle esialgu justkui võõras, aga samas ka kohe tuttav naisehääl.
See oli mu esimene armastus, kellest ma polnud aastaid midagi kuulnud! Loomulikult ei olnud mul midagi tema pakkumise vastu lähiajal kokku saada. See sündis kohe järgmisel päeval.
Kohvikus vesteldes kuulsin, et ta läks aasta tagasi lahku, et lapsi tal pole ja et ju ta selle eest karistada saigi, et mind omal ajal maha jättis. Koju läksin segaste tunnetega, olles kunagise armsamaga kokku leppinud ka järgmise kohtumise. Ja pärast seda pidin enesele tunnistama, et esimesel armastusel on tõesti mingi iseäralik imevägi.
See tuli mulle peale nagu tormihoog. Korraga nägin oma elu, oma aastaseks saanud poega ja oma naist justkui kõrvalt ja see kõik tundus kuidagi steriilse ja lahja. Vanad mälestused tulvasid pinnale, hirmutasid, ent tekitasid iseäraliku õnneuima. Ma andsin alla, sest korraga ei kujutanud ma edaspidist elu enam ette ilma selle naiseta. Hakkasin plaani hauduma, kuidas selgitada oma naisele, et koos me ei saa enam jätkata.
Ilmselt sai temagi aru, et midagi on lahti - mõnikord seiras mind pikalt, aga nagu talle iseloomulik, ei pärinud midagi. Umbes kuu aja pärast tunnistasin ise talle kõik üles, lubasin poja eest hoolitseda ja palusin andeks, et nii läks.
Ta ei öelnud midagi. Hommikul pani söögi lauale nagu ikka, jätkuvalt vaikides. Ega ma oodanudki, et ta kohe midagi räägiks. Aga kui õhtul koju jõudsin, oli korter tühi ja peeglilaual kiri: „Minu poolt oled vaba. Sõidan koju. Teata, kui lahutuse asjus peab kokku saama." Istusin natuke aega nõutult, pea täiesti tühi. Siis läksin oma tulevase naisega kohtama. Seega oli asi otsustatud - kui nii, siis nii...
Temal oli hea meel ja kohe hakkas ta arutlema, kust peaksime peale hakkama ja mida tegema, et kõik kiiremini ühele poole saaks. Tema arvates pidanuksin ma kohe tema juurde kolima. Mina ei osanud veel midagi otsustada.
Minu abikaasa ei suhelnud enam minuga ja mina temaga ka mitte. Mu hinge näris ka väike solvumus: kuidas ta küll nii suutis? Olnuks loogiline, et ta stseeni teeb, mind süüdistama ja paluma hakkab, aga tema...
Kummalisel kombel hakkasin end oma suure armastuse seltsis tundma kuidagi ebaõdusalt. Aina tabasin end sellelt, et tema kõrval mõtlen oma naisest ja pojast: mis nad parasjagu teevad, mida naine küll mõelda võib... Oma uues tulevases kodus tundsin end nadilt. Ajuti tekkis täielik kodutuse tunne.
Kui ema enam ei uskunud mu valet, et naine pidi vanemate haiguse pärast maale sõitma, rääkisin talle kõik välja.
Hea, et emal parajasti tool kohe kõrval oli. Ta vajus sellele ja vahtis mind kohkunud ja uskumatul ilmel, nagu oleks mulle korraga teine nina näkku kasvanud. Muudkui vaikis ja vaikis, lõpuks lausus: „Olen sind alati natuke ohmuks pidanud, aga et nii-nii..." Ja peaaegu käratas siis: „Too oma pere kohe koju, enne kui on hilja!"
Paar järgmist õhtut veetsin iseendaga. Muudkui mõtlesin ja mõtlesin. Peamiselt sellest, kuidas mu tulevane nüüd nii äkki teadis, et just mina olen ta õige armastus, kuidas ta üldse ei puudutanud mu poja teemat ega teemat, mida mu naine võiks tunda... Kui me nüüd kohtusime, oli mu hing juba kerge - kireuim oli haihtunud.
Kui ta kodus sädistas tavalisi asju, kuulsin kõike nagu läbi udu, tajudes üha teravamalt, et see naine on mulle ju täielikult võõras...
Rääkisin talle, millest ma olen mõelnud. Tema hüsteeriline reaktsioon ja alandavad kommentaarid minu aadressil tuulutasid mu pööningu lõplikult puhtaks.
Ette teatamata sõitsin oma naise vanematekoju. Palusin kogu selle pere käest südamest andeks. Naine lihtsalt kallistas mind ja nuttis. Minul oli kõvasti tegemist, et enese pisaraid tagasi hoida. Tagasi sõitsime juba kolmekesi.
Me pole seda teemat oma tutvusringkonnas kunagi kõne alla võtnud. Naisega ka mitte. Kui ükskord areldi katsetasin, lõikas naine kohe, et vast räägiksime sellest siis, kui vanad oleme.
