Unsplash.com
"Atsiga koos oli hea olla, aga pulmade eel oli imelikult kõhe tunne. Ott hakkas mulle nüüd sageli sõnumeid saatma ja helistama, lõpuks peaaegu iga päev," kirjeldab Teele ühte oma elu murrangulisemat hetke.

Algul kirtsutasin küll nina, aga varsti hakkas isegi meeldima: kogu aeg erinevad näod, uued tutvused ja uued muljed. Kuigi soomlasi oli palju nagu nagu ikka, olid pooled meie kliendid eestlased. Tõsi küll, valdavalt vanavõitu, aga oli ka nooremaid. Viimastest sai mu püsikliendiks siniste silmadega Ats.

Ats oli Tallinna poiss, nii et järgneval sügisel ja talvel kohtusime temaga ka seal, aga suvel jälle Pärnus, sest suved oli Ats alati suvepealinnas veetnud. Hea töökoha pärast ma enam kõrgkooli proovima ei läinudki ja vähehaaval pidasime Atsiga juba kooseluplaane. Aga sügisel muutus sutlemine tema poolt üha harvemaks, kuni lakkas hoopis. Otsisin teda taga, aga ei midagi. Kui mõistsin, et olin lihtsalt maha jäetud, oli see esialgu tõeline tragöödia, aga uhkus aitas mul püsti jääda.

Talvel hakkasin tasapisi toibuma. Mu parim sõbranna trööstis, et küll leiame mulle veel parema. Ühel kevadisel päeval teatas ta itsitades, et üks mees on silmapiiril. Pistis mulle tema telefoninumbri pihku ja ütles, et mis mulle siis maksab korraks helistada. Tema olla Otile minust juba rääkinud. No ega ei maksnudki - helistasin.

Jutt oli lustlik ja huumorimeelne. Otsustasime kohtuda, et teineteist üle vaadata, nagu ta väljendus. Läksin määratud ajaks väikesesse kohvikusse, aga ühtegi kirjeldusele vastavat väheste klientide hulgas polnud. Tormasin kõrvade punetades ja sõbrannale kättemaksu tõotades minema. Samas helises mu telefon ja Ott küsis, kas see punase jopega polnud mitte mina, kes ainult üle ukse vaatas ja lahti riietumata minema läks, kuigi tema lauas istus. Läksin tagasi.
Mu pettumus oli suur, kui mind tõusis tervitama kohutavalt pikk ja kõhn, peaaegu mustade silmadega poiss! Naersime mõlemad selle kohmetuse üle, rääkisime natuke Pärnust ja natuke ilmast ning läksime lahku. Imelik küll, aga Otiga hakkasime siiski kokku saama. Tegelikult oli ta lahe kaaslane. Pärit Peipsi äärest, tulnud Pärnusse ainult paariks kuuks.

Käisime koos teatris ja ööklubis. Polnud me kumbki eriti armunud. Ainult suudlesime, ei enamat. Me ei lubanud teineteisele midagi, kui ta suve hakatuses ära sõitis. Tundsin salajas piinlikkust, kui ta mult raha laenuks palus, kuna olla avastanud, et tal pole enam sõidurahagi. Muidugi andsin ja kui ta läinud oli, tundsin tast esialgu veidi puudust.

Aga siis ilmus äkki välja Ats ja kõik muu oli mul ühekorraga peast pühitud. Kui mõne aja pärast laenatud summa minu arvele laekus, ei tulnud esialgu üldse meelde, mis pagana raha see on. Siis Ott kirjutas ja palus, et vastaksin, kas olen võla ikka kätte saanud. Kirjutasin lühikese vastuse ja meenutasin teda mõttes tõelise lugupidamisega.

Sündisin ja kasvasin Pärnu lähedal. Tallinnas kõrgkooli sisse ei saanud ja mingit tööd ma ei osanud. Sellepärast ma ei nurisenud, kui sain hakata ettekandjaks Pärnus.

Ats oli ootamatult välismaal hea töö saanud, aga minu kohta arvanud, et vaevalt ma teda enam mäletan. Mäletasin ja enam ei kavatsenud ma teda käest lasta.

See armastus ja suhe läks nüüd kiiresti lausa tuliseks. Juba paari kuu pärast planeerisime abiellumist. Olin nagu seitsmendas taevas, kui ta esmakordselt oma koju viisin vanematele vaadata. Isa jäi võrdlemisi ükskõikseks, aga emale meeldis Ats kohutavalt - salaja keelitas ta mind, et ma nüüd "enam mingeid lollusi ei teeks". Mis lollusi ma siis nii väga teinud olin - ema ei teadnud ju, et just Ats oli see, kes vahepeal kadus.

Atsiga koos oli hea olla, aga pulmade eel oli imelikult kõhe tunne. Ott hakkas mulle nüüd sageli sõnumeid saatma ja helistama, lõpuks peaaegu iga päev. Palus, et tuleksin suvel korrakski Peipsi äärde, vaatama, et nende kandis pole loodus sugugi vähem ilus kui Pärnus. Rääkis, et ise ei saa enne paari kuud tulla - olevat oma puidutöökojaga ööpäevad juttis ametis. See rahustas, sest ma ei kujutanud hästi ette, mis juhtuks, kui ta korraga kohale ilmuks. Suurt pulmapidu me Atsiga teha küll ei kavatsenud, aga ettevalmistused käisid täie hooga, eriti minu kodus, kus põhipidu pidi toimuma. Ema pabistas, et mul pruutkleit ikka veel ostmata oli. Pulmadeni oli jäänud vähem kui nädal, kui Ott saatis sõnumi, et on täna ja homme Rakveres, ning palus, et ma kohale tuleksin. Nagu välk selgest taevast tuli mulle mõte sõita ja kellelegi sõna ütlemata. Ja ehk oli see viimane aeg Atsil lasta tunda tunnet, kui inimene lihtsalt kaob nagu vette.

Olin Otile teelt küll sõnumi saatnud, et tulen, aga läksin oma avantüüri pärast siiski päris närvi. Ott juba ootas mind ja oma päevinäinud Fordiga viis ta mu oma kodukülla, kus oli minu vastuvõtuks peaaegu nagu pulmalaud kaetud. Kui olime tema vanemate ja õe-vennaga paar tundi lauas istunud, tõusis Ott pidulikult püsti, pidas väga segase kõne ja küsis lõpuks, kas tohib mu kätt paluda, samal ajal mulle mingit sõrmust sõrme toppides! Kui toibusin, hakkasin kokutama, et mul on veel kavatsus õppima minna, et kuidas nii äkki ja... Oti ema viis mind oma tuppa, pani kelmilt sõrme suule ja avas kapiukse - seal oli pruutkleit, mille ta oli salaja mulle valmis ostnud!

Kui me koos tagasi Pärnu sõitsime, said minu vanemad ja kõik tuttavad paraja šoki, aga mis neil enam teha jäi. Ats skandaali ei korraldanud. Temast ei tea ma suurt midagi peale selle, et ta elab Tallinnas ja mitte üksi. Ma ei tea, kaua ta minu peale vihane oli või kuidas ta minu ootamatust meelemuutusest üle sai, sest välja ei näidanud ta midagi. Vahel nähakse teda koos naisega ikka Pärnus ka, aga mina pole teda enam näinud.

Sel suvel peame Otiga oma seitsmendat pulma-aastapäeva. Meil on kaks last ja me elame Peipsi ääres Oti ehitatud majas. Ott on ikka niisama kõhn ja niisama mustasilmne, aga ma ei usu, et keegi võiks temast armsam olla.