Tiidu lugu: miks ma ei suutnud seda kirglikku suhet viisakalt lõpetada?
Tavaliselt läksid mul taolised tutvumised meelest, aga tema mitte. Kuigi minust silmnähtavalt vanem, oli ta äärmiselt sümpaatne ja mitte üksi välimuselt, vaid ka olekult ja esinemismaneerilt. Temas puudus see ärileedidele nii iseloomulik üleolev maneerlikkus, ta napist jutust õhkus heasoovlikkust ja arukust, inimlikku huvi.
Tööperspektiividega oli toona nii, et olemas nad olid, aga mitte päris mind rahuldavad. Jõudsin seda tutvumist meenutades lõpuks otsusele, et võiks ju helistada ja järele kuulata, millega ta täpsemalt tegeleb ja kas ta võiks tõesti mulle kuidagi kasuks olla. Helistasin paari nädala pärast.
Tal tundus olevat siiralt hea meel. Mäletas mind väga hästi ja tegi varmalt ise ettepaneku kokku saada. Lõunalauas vesteldes sain teada, et ta juhib ühte väikest firmat, mis sobis mulle suurepäraselt.
Lahkudes lubas ta helistada, viidates, et töökoha pärast ei maksaks mul muretseda. Kolme nädala pärast olin tööl, sisuliselt tema assistent.
Päris kindlasti ei äratanud ta siis minus huvi ja sümpaatiat nimelt naisena. On lihtsalt sellise elujaatava energeetikaga inimesi, kes sisendavad optimismi, aitavad sul end avada ja avastada. Tema just selline oli. Pealegi töös tõeline proff, kes oskas mind imetargalt õpetada ja suunata. Meist sai hea tiim. Tööle läksin igal hommikul nagu peole.
Meie kabinetid asusid kõrvuti ja loomulikult olime pidevalt ninapidi koos. Mõne aja pärast hakkasin huviga märkama, et ta minu vastu aina enam huvi ilmutab. See paitas mu mehelikku eneseteadvust, ja mis seal pattu salata – ju nägin selles ka teatavat omakasu karjääri ja palga mõttes.
Ajapikku see sümpaatia tunda andiski igasuguste soodustuste ja isegi väikeste kingituste näol. Südametunnistus mind küll ei vaevanud, sest andsin omalt poolt töös maksimumi. Pöördepunktiks meie suhetes sai üks nädalane ametireis piiri taha, mil pärast mitut koos veedetud õhtut hommikul ühes voodis ärkasime.
Siis sain teada, et ta on minust kolmteist aastat vanem, et ta mees, keda olin meie kontoris korra näinud, on temast omakorda kaheksa aastat vanem, et lapsi neil pole, aga abielu on õnnelik, kui välja arvata see, et ta mees on haiglaselt armukade. Aga ta armastab oma meest ja peab temast lugu, sest too on tema heaks palju teinud. Kokkuvõttes arvas ta, et juhtus meil nüüd mis juhtus, murrame ka edaspidi üksmeelselt tööd ja unustame selle ära.
See viimane osutus keerulisemaks, kui ma algul arvasin. Kuigi mul oli üks konkreetne koht, kus vahel külas käisin, polnud ma ühegi naisega n-ö päriselt seotud. Ja kuna sai juba selgitatud, kui sümpaatne mu ülemus inimesena oli, siis nüüd olin sunnitud möönma, et olen temasse armunud. Kui seda talle teada andsin, läks ta nähtavalt segadusse. Ja leidis paari nädala pärast võimaluse taas meie ühiseks reisiks, märkides, et vajame seda oma suhete selgitamiseks.
See oli unustamatu nädal Vahemere ääres, aga ta jäi kategooriliseks – sellega olgu isiklikel suhetel ka lõpp. Tema südametunnistus sellist suhet ei luba, pealegi on ta mehel ilmseid kahtlusi, sest ta oli viimasel ajal möödaminnes ikka naise juurde sisse põiganud. Ja et mõelgu ma ka vanusevahe peale. Lõpuks palus koguni vabandust, et ta oma keskeakriisi käes vastu ei pidanud.
Olin õnnetu ja solvunud. Mida ametlikumaks ta minu suhtes muutus, seda enam tõstis pead mu enesearmastus. Hakkasin nimelt lausa töö ajal talle lähenemiskatseid tegema, riskides nii tema kui enese reputatsiooniga.
Kuna tema oli siiski ülemus, ei jäänudki tal ju üle muud kui mind juba konkreetsete administratiivvõtetega tõrjuda. Viimane neist, mis mind lõpuks raevu ajas, oli ettepanek, et ta aitab mul teise firmasse üle minna, peaasi, et ma ta rahule jätaks.
Pidin tunnistama, et olen ta kaotanud, ja samas hingepõhjani solvunud : Mida ta õige mõtleb, et võib mu välja visata nagu kuivaksväänatud kaltsu! Mõtlesin, et okei, ma lähen, aga enne mängin ma sulle veel väikese ninanipsu.
Kord, kui tahtsin ülemuse kabinetti pääseda, hoiatas sekretär, et ta ei võta praegu kedagi vastu, sest kohe tuleb tema abikaasa ja nad lähevad koos välja.
Tormasin otsekohe edasi ja alguses planeeritult, siis juba tõepoolest oma mässavatest tunnetest juhituna, haarasin ta otse oma raudsesse embusse. Ausallt öelda ta jõuga mind eemale ei lükanud ka. Võib-olla tuli see šokist.
Ma ei unusta ilmaski selle ausa riigiametniku pilku, millega tema mees ukse kõrvale kivisambaks tardunult meid silmitses. Haudvaikuses marssisin temast mööda ja kadusin kontrorist üldse minema.
Kui oma kolm tundi hiljem tagasi läksin, sain kuulda, et minu järel oli lahkunud ka ülemuse mees, kes veidi hiljem leiti ta kokkuvarisenuna tänavalt ja viidi haiglasse.
Järgmisel päeval lahkusin kodulinnast. Dokumendid ja lõpparve toimetati mulle kätte posti teel.
Aasta jooksul läks see firma pankrotti ja mu ülemus kaotas kõik. Pärast seda suri tema mees. Seda sain teada alles mitu aastat hiljem
Paari aasta pärast neid tormilisi sündmusi ma abiellusin. Praegu on meil kaks teismelist last ja selline tore keskklassi perekond. Paljuski tänu sellele, et olen hinnatud spetsialist ja mu pere ei pea raha pärast muretsema.
Heaks spetsialistiks tegi mind tegelikult see armas naine, kes kuulu järgi elab nüüd kasinat ja eraklikku elu. Kes teab, mis ja kes minust oleks saanud, kui saatus poleks mind omal ajal temaga kokku juhtinud. Mõtlen sageli sellele, miks ma nii temaga käitusin. Milles ta süüdi oli? Et ta vaevalt alanud suhtele kohe lõpu tegi, näitas ju seda, et ta oli hea, arukas ja eetiline inimene. Küllap tundis ta end vastutavana selle eest, et noor mees oma elu sellise armulooga sassi ei ajaks. Ja kui väiklaselt tssusin mina, alandasin ennast, aga lõhkusin tema elu.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
