Abikaasa ja tütrega 1922. aastal Õuna tänava kodus, "Tõde ja õigus" on alles Tammsaare peas A. H. Tammsaare muuseum
Üheksakümmend aastat tagasi, 30. oktoobril 1926, kirjutasid ajalehed, et Anton Hansen Tammsaarelt on ilmunud järjekordne romaan.

Lugejad ei teadnud siis veel, et tegemist on eesti kirjandust, kultuuripilti ning rahvuslikku identiteeti muutva ja ülesehitava teosega. Ka Tammsaare ise ei osanud ilmselt järgnevat ennustada, küsides enne teose ilmumist abikaasa Käthelt: „Mis sa arvad, kas ma saan kuulsaks „Juuditi", „Kõrboja peremehe" või „Tõe ja õigusega"?"

Anton Hansen Tammsaare alustas suurromaani esimese osa kirjutamist aastal 1925. Viimane, viies osa, valmis 1933. Niisiis kirjutas Tammsaare viis romaani kaheksa aasta jooksul. Kõige pikemad pausid jäid esimese ja teise ning teise ja kolmanda osa kirjutamise vahele. Kolmas, neljas ja viies osa valmisid järjest. Kusjuures „Tõe ja õiguse" kirjutamise mõte tekkis kirjamehel juba paarkümmend aastat enne selle kallale asumist.

Gustav Suits on rääkinud, et Tammsaare kõneles suurema romaani kavandamisest juba treffneristina 1902. aastal. Intervjuus Elsa Heporautale 1934. aastal on ta öelnud, et „Tõe ja õiguse" idee eostas Dostojevski „Kuritöö ja karistuse" lugemine, mis mõjunud talle masendavalt ja vapustavalt. „Sellepärast, et armastuse kaudu inimestele lähemale jõuda, pöördusin mõttes oma lähedaste, oma lapsepõlvekodu poole, sest see on ju igaühe elu ja armastuse värav," selgitas kirjanik usutluses. 

Söömata ja magamata

1925. aasta suvel Pärnus puhates olevat Tammsaare maininud sealsele arstile ja poeedile Johannes Vares-Barbarusele, et rahvas ootab suurt romaani. Sama aasta sügisel alustaski ta kirjutamist enneolematu hooga, peaaegu hullumeelselt. Kirjutamiseks üüris Tammsaare endale väikese ärklitoa Kirikaia tänaval Keskhaigla väravate lähedal. Ta lahkus oma tookordsest elukohast Õuna tänaval igal hommikul kella seitsme paiku ning tagasi koju jõudis alles hilisõhtul. Oma meenutuste kohaselt kirjutas ta mõnel päeval lausa 15 tundi järjest. Kord inspiratsiooni leidnud ja kirjutama asunud, elas Tammsaare loodavasse maailma nii sisse, et unustas kõik muu.