Iga päev imetles keegi, kui ilus kingitus on ametniku kapi peal. Sotsialtöötaja ütles siis alati, et see ei ole kingitus, see on proua Mare.

"Mis proua Mare?" hüüti tavaliselt. Kui töötaja selgitas, et see on proua Mare tuhk, mis tuleks maha matta, siis mõni kiljatas: "Sa oled surnuga ühes toas!"

Mõni aga arvas, et sotsiaaltöötajal on suur musta huumori lembus. Ega selles psüühiliselt kurnavas ametis ilma huumorita saagi, aga niisuguse võllanalja peale on võimatu tulla, et nimetada kingitust tuhastatud vallakodanikuks.

Kuna jutud sellest kingituse moodi urnist levisid, siis mõnigi inimene sisenes kabinetti ebalevalt ja tere ütlemise ajal ei vaadanud otsa mitte sotsiaaltöötajale, vaid uuris huviga kena karpi kapi peal.

Sugulastel tuli kogu aeg midagi vahele ja nad ei saanud sellele karbile järele tulla. Kord ei olnud aega, siis ei olnud raha ja siis ei olnud transporti.

Kuna suur huvi selle nn kingituse vastu hakkas sotsiaaltöötaja tööd segama ja kastikese äraviimise vastu keegi tõsist huvi ei tundnud, otsustati proua Mare lõpuks arhiivi viia.

Ruumi urn palju ei võtnud ja nii ta seal puhkas koos valla arhiividokumentidega, kuni sugulased leidsid mitme kuu pärast nii aja, raha kui transpordi, et ilusas karbis kadunuke vallavalitsuse arhiivist ära viia.