Wikipedia
Svea on üks tõeline saare naine, kes on pärit Ahvenamaa põhjapoolsest saarestikust Brändö saarelt. Tal on palju lapsi ja olnud raske elu, nagu paljudel saareinimestel. On tulnud tõeliselt tugevasti rassida, et leib ja kala lauale saada; oma mälestused on jätnud sõjaaeg. Temast kirjutab Janne Kütimaa raamatus "Minu Ahvenamaa".

Svea on kokkuhoidlik ja teab, mida tähendab nälg. Siiski on tal oma 84 eluaasta juures jõudu
rohkem kui küll. Sõidab oma kolmerattalise rattaga suvilasse maad kaevama ja aitab inimesi kõikjal, kus saab, ja sellega, milleks tema käsi ulatub. Ta on üks tõeline näide sellest, kuidas anda mitt e midagi tagasi ootamata. Svea on see, kes koob mulle villased sokid, sussid, kindad ja karupüksid, kui näeb, et talv on külm ja ma sooja vajan. Tema on see, kes igaks kirikukorraks leiba küpsetab ja midagi kaasa võtab, et ühiselt süüa saaksime. Energiat on see vana daam saanud mitme inimese jagu ja tema naerusoon on täies elujõus. Kuni ilm ja vesi vähekenegi kannatavad, käib ta meres suplusel. Üldiselt tulebki kohalike arvatavale vanusele välimuse järgi otsustades lisada kümme aastat. Välimus näib noorem kui tegelik vanus. Tervis on paljudel väga heas korras. Svea vend ei pesnud kuni 40. eluaastani hambaid. Kodusaarel lihtsalt ei olnud hambaharja. Praegu käib ta 87. eluaastat, suus originaalhambad, mida ta eriti krõbedate leivakoorikutega tugevamaks treenib. Kui inimeste tervis mingil hetkel enam vastu ei pea, ootavad neid hubased kodused sõbraliku personaliga vanadekodud või hooldekodud. Need on tõesti ühed head paigad, kus on ka vananeda tore. Kui siinsamas Mariehamni kesklinna vanadekodus elavat saareriigi vanimat inimest külastan, märkan, kuidas iga osakonna nimeks on mõne saare nimi. Nii saavad ka tõelised saare naised ja mehed oma vanaduspäevi veeta väärikalt mõnel saartest, mis sest, et saar ise on kaugel.
Keskkond on aga väga ahvenamaapärane ja kodusoojust täis. Sotsiaalteenused on siin hästi korraldatud ja võimaldavad igas vanuses ja kõikvõimalike hädadega inimestel eluga hakkama saada. Selle eest on tänulikud ka ahvenamaalased ise. Oskavad näha seda eesõigusena, millest kasvõi üle mere asuvas suurlinnas Stockholmis võib vaid unistada.

Janne Kütimaa "Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu", Petrone Print 2016

http://petroneprint.ee/raamatud/minu-ahvenamaa/

Autor Ahvenamaast:

Ahvenamaa on unikaalne oma enam kui kuue tuhande saare ja saarekese poolest. Saarestiku rahu ja vaikus on lummavad ning inimesed helded ja tarmukad. Punased rabakivikaljud, lõputu avarus ja kohalike julgustav ütlus „kõik saab korda!“ on meeltes ka siis, kui olen sealt linnamelu keskele naasnud.
Ses saareriigis on nüansse, mille avastamiseks tuleb kohalikus taktis kulgeda. Nii näeb inimesi, kohti ja iseennast täiesti uuest ja ootamatust küljest. Kui ma 1998. aastal Ahvenamaa ühele eraldatumale saarele nimega Kökar suvetööle sõidan, ei oska ma seda kõike veel hinnata.
Olen Kökaril, millest ongi saanud minu Ahvenamaa, muu hulgas turiste majutanud, müüjaametit pidanud ja giidina paljajalu mööda saari mütanud. Sealse rahva, puutumatu looduse ja mere keskel elades ja tegutsedes olen leidnud ajatuid pärleid, mida kannan südames kõikjal. Just siis, kui tahan oma sõitmistele punkti panna, algavad minu jaoks uued peatükid pealinnas Mariehamnis.

Ahvenamaa (soome keeles Ahvenanmaa, rootsi keeles Åland) on rohkem kui 6500 saarest koosnev saarestik Läänemeres, mis moodustab omavalitsusliku Ahvenamaa maakonna. Maakonna elanikkond on rootsikeelne ja ametlik keel on rootsi keel. Ahvenamaa kuulub Soomele, välja arvatud osa Märketi saarest, ja on autonoomne. Ahvenamaal on oma seadusloome, kodakondsus ja postmargid.