Kirjastus Varrak
Anna Sundberg on 44aastane rootslanna ja nelja lapse ema, kes oli 16 aastat radikaalsete vaadetega džihadisti ja rahvusvaheliselt tagaotsitava terroristi Said Arifi elukaaslane. Tema raamat „Ma armastasin terroristi“ kirjeldab radikaalsete moslemite elu seestpoolt. Süüria julgeolekujõud arreteerisid ta 2004. aastal ja mõisteti vangi Prantsusmaal.

Stockholm, 2006

Said oli talle määratud üheksa-aastase karistuse suhtes kummaliselt ükskõikne.
Mu kallis, alustab ta oma lühikest kirja. Ära kurvasta selle kohtuotsuse peale. Kõige üle, mis toimub, otsustab Allah. Ta palus mul meeles pidada, et elu siin ilmas on lühike, et Paradiis kestab igavesti, seal saavad need, kes üksteist armastavad, jälle kokku.
Mina leidsin, et õiguskindlus on väljaspool igasugust kriitikat ja et Prantsuse seadused on äärmuslikud. Saidil on kontakt valede inimestega, ta on käinud valedes kohtades, aga Prantsusmaal ta vaevalt küll kedagi tapnud oli. Minu arvates poleks neist süütõenditest isegi Rootsis piisanud.
Aga sisimas teadsin ka seda, et Said ei ole süütu. Ta oli teadnud ja arvatavasti ka osalenud terrorirünnakus tsiviilisikute vastu Strasbourgis. See oli vaieldamatu fakt – olin ise näinud meie Berliini korteris relvi. Ja olin kuulnud Saidi ütlemas, et varsti toimub midagi suurt just enne seda, kui politsei ründas ja atentaadiplaanijad kinni võttis.
Aga kohtunik ju seda ei teadnud. Tõendeid neil polnud ja midagi ju ei toimunudki. Nii suhtusingi Saidi endiselt kui õigussüsteemi ohvrisse.

2006. aasta sügisel hakkasin osaajaga töötama moslemi eelkoolis, kus käisid Sara ja Khaled. Aga Said seda ei tahtnud ja ma lõpetasin töölkäimise.
„Parem õpi, sest teadmised ei tee kunagi paha, aga tööl ei tohi käia, sest sa ei tohi suhelda meestega,” kirjutas Said.
Elasime juba mitu aastat sotsiaalkindlustusest – lapsetoetused, eluasemetoetus ja elatisraha. Nüüd saavad lapsed ju suureks ja osa neist toetustest langeb ära.
Ma sain aru, et Rootsis peab ikka tööl käima. Ka Said peab seda mõistma.
Jäin siiski realistiks. Elu ei olnud enam müstiline, saatuslik ja muinasjutuline. Elu on konkreetne tegelikkus kõigi oma igapäevaprobleemidega. Me peame ise ennast ära toitma. Ostma sööki, maksma üüri.
Üks õde soovitas õpetajakoolitust Dalarna kõrgkoolis. Kaugõppes, mis mulle ju sobiski. Mõni kord pidin Falunisse ka kohapeale sõitma. Kursus algas 2007. aasta kevadel.
Oma kirjades hoiatas Said sageli „Shaitaan’i väikeste sammude eest”. Kui teed esimese sammu selles suunas, mis on haram, siis võib Saatan sind meelitada hakkama fasiq’iks – suureks patustajaks, võid isegi islamist eemalduda ja hakata uskmatuks. Saidil oli õigus.
Isalt olin saanud väikese teleka, mis seisis meil elutoas. Ma teadsin, et see on tulvil keelatud asju – paljaid kehasid, muusikat ja mittemoslemi elu, aga vaatasin ikka. Õhtul, kui lapsed olid magama jäänud, vajusin saccokotile teleka ette – see oli tasu selle eest, et olin järjekordse päevaga toime tulnud.
Minust sai haiglaseriaali „City-kiirabijaam” vaataja. Minu arvates olid tegelased targad ja inimlikud.
Eriti vaimustatud olin diktor Mark Greene’ist. Välimuselt ei olnud ta küll ilus mees, aga siiski veetlev. Ta oli äsja abiellunud, perre oli sündinud laps ja siis avastati mehel surmav vähk. Ta sõitis perega Hawaile, et nad saaksid viimased päevad koos veeta. Ta suri pala „Somewhere over the rainbow” saatel ja kaamera zuumis üles pilvitusse taevasse.
Ma olin täiesti lummatud. See kõik oli nii kibemagus, et ma lahistasin nutta.
Telekavaatamine on ajutine, arvasin ma, priiskamine, mille mõju lõpeb kohe kui ma enam ei vaata. Aga minus toimus midagi, käivitus mingi protsess, mis oli lõpmata aeglane, aga samal ajal pöördumatu. Tasapisi ärkas minus igatsus. Seriaal „City-kiirabijaam” oli üks mu esimesi samme teel välja ja ära, väike samm vabaduse poole – „Saatana teele” – nagu oleks öelnud Said.

Ma armastasin Saidi ikka veel. Aga tema kirjad vanglast muutusid üha sisutühjemateks. Kirjad olid pikad, neid tuli vahel mitu tükki nädalas, aga midagi uut ei olnud tal pajatada.
Vangla oli ülerahvastatud, tülid vangide ja valvurite vahel muutusid järjest metsikumaks, vahel avaldas Said imestust, kas kogu see asi ükskord lõhki ei lähe. Vanglajuhtkond püüdis vendi lahutada – neid saadeti eri vanglatesse, pandi eri osakondadesse, aga nagu Said kirjutas, oli tulemuseks vaid see, et nad lihtsalt sattusid uude keskkonda, kus oli võimalik värvata uusi kaasajooksikuid
Prantsuse ajakirjandus annab teada, kuidas radikaalne islamism siin sees levib, kirjutas Said rahulolevalt. Lehed kirjutavad, et me esitame üha rohkem ja üha kõrgemaid nõudeid – et oleksid palvematid, usuraamatud, eraldi duširuumid, halalsöök, spetsiaalsed palvelad. Me keeldume jagamast kongi mitte-moslemitega.
Prantsuse julgeolekuteenistus saab vist aru, et me värbame inimesi juba vanglas. Niipea, kui välja saame, vaatavad usklikud araablased Prantsusmaal meid kui eeskujusid ja kangelasi.
Meid kardetakse, konstateeris Said, hoolimata sellest, kas oleme vabaduses või vanglas, kardavad nad islami jõudu!
*
Saidi rootsi keel muutus paremaks. Ta kirjutas mitu kirja kõigile lastele, vigadega, kuid täiesti loetavas rootsi keeles. Ta kirjutas, et igatseb nende järele, küsis, kuidas neil läheb, tegi nalja ja joonistas väikeseid pildikesi.
Ma tundsin, et ta tõepoolest hoolib ja pingutab. Aga mõnikord tabasid teda pikad vihavalingud. Siis kirjutas ta, et juudid juhivad Prantsuse meediat, et igast moslemist, kes kinni võetakse, tehakse suur terrorist, et meedia manipuleerib inimestega ja et rahvas lasebki meeleldi ennast manipuleerida ja petta. Said pilkas prantslaste ettepaneku üle sisse viia riiklik imam’ikoolitus, ta kartis, et prantsuse koolides võidaks sisse viia näokattekeeld. Ta kirjutas, et seal seiratakse ja filmitakse salaja kõiki mošeesid, kõiki kõnesid kuulatakse pealt ja et vanglad on süütuid inimesi täis.
Kui Saidi juhtum kõrgemas kohtuastmes üles võeti, ei lootnud ta eriti vabaks saamisele. Aga ta pidas siiski positiivseks, et nüüd sai ta jälle võimaluse vendadega kohtuda.
Kallis sõber, kirjutas Said 2007. aasta mais. Nagu sa arvatavasti juba tead, mõisteti mind nüüd kümneks aastaks vangi. Teised vennad said veel pikema karistuse. Prantsuse sõnum meile ja kõigile vendadele, kes tulevad meie järel, on: ärge seda enam kunagi tehke. Olgu Allah meile armuline.
Ma võtsin selle teate vastu meelerahuga. Seda oligi arvata. Tundsin ainult ebamäärast kibedust ja resignatsiooni. Muutus üha ilmsemaks, et meie temaga enam kunagi koos ei ela.

-------------------------------
2013. aastal läks Said uuesti võitlema ja hukkus 2015. aasta mais Süürias.

-------------------------------

Anna Sundberg, Jesper Huori „Ma armastasin terroristi. 16 aastat sõjakate islamistidega“, kirjastus Varrak

http://www.varrak.ee/product/20400/?cid=1144