Wikipedia
„Kes esitab küsimusi, ei saa vältida vastuseid.“ Seda kameruni vanasõna rõhutab Anthony Robbins raamatus „Ärata endas hiiglaslik vägi“, kui kirjeldab ühte koonduslaagrist põgenemise lugu. Põgenemise õnnestus seetõttu, et inimene mõtles teistmoodi kui kõik teised.

Natsidel polnud põhjust vaja. Nad tulid lihtsalt sellepärast, et mees oli juudi päritolu. Nad tormasid ta koju, arreteerisid tema ja kogu ta perekonna. Varsti olid juudid nagu kariloomad rongi topitud ja seejärel Krakowi surmalaagrisse saadetud. Mehe kõige hullemadki unenäod poleks võinud valmistada teda ette selleks, et ta perekond lastakse maha ta silme all. Kuidas ta elab üle selle õuduse, et näeb oma lapse rõivaid teiste seljas, sest ta poeg on „duši“ all surnud?
Kuidagi püsis ta elus. Ühel päeval, vaadates seda kohutavat õudust enda ümber, sai ta aru vältimatust tõest: kui ta jääb siia veel ühekski päevaks, siis ta sureb. Ta tegi otsuse, et põgeneb, ja põgeneda tuli otsekohe! Ta ei teadnud, kuidas, ta vaid teadis, et peab. Nädalaid oli ta teistelt vangidelt küsinud: „Kuidas me saaksime sellest kohutavast kohast põgeneda?“ Vastused olid alati samad. „Ära ole rumal,“ öeldi talle, „põgeneda ei saa! Sellised küsimused vaid piinavad su hinge. Lihtsalt tee kõvasti tööd ja palveta, et jääksid ellu.“ Ent ta ei suutnud seda aktsepteerida – ta ei aktsepteerinud seda. Põgenemisest sai ta kinnisidee ja kuigi talle lahendusi pähe ei tulnud, küsis ta endalt alatasa: „Kuidas seda teha? Peab olema mingi väljapääs. Kuidas ma saan siit välja tervena, elusana, täna?“

Öeldakse, et kui palud, siis saad. Ja imekombel leidiski ta ühel päeval võimaluse. Võib-olla oli see ta küsimise intensiivsus, või oli see kindlustunne, et „nüüd on aeg käes“. Või tulenes see sellest, et ta oli pidevalt keskendunud oma põletavale küsimusele vastust saama. Mis see põhjus ka polnud, tõstis selles mehes pead inimmõistuse ja inimmeele tohutu jõud. Lahenduse leidis ta täiesti ebatõenäolisest allikast – tundes hävitatud inimkehade, laipade südantpööritavat lõhna. Ainult meetri kaugusel kohast, kus ta töötas, nägi ta veoautot, mille kasti oli visatud tohutu kehadehunnik – mehed, naised ja lapsed, keda oli gaasitatud. Kuldhambad olid neilt ära kistud, kõik, mis neil oli – isegi rõivad olid ära võetud. Selle asemel et küsida „Kuidas võivad natsid olla nii põlastusväärsed, sellised mõrtsukad? Kuidas võis Jumal midagi nii kurja lubada? Miks Jumal laseb sellel sündida?“ küsis Stanislavsky Lech teise küsimuse. Ta küsis: „Kuidas saan ma seda põgenemiseks ära kasutada?“ Ja sai otsekohe vastuse.
Päeva lõpp lähenes ja töölised läksid tagasi barakkidesse, ent Lech peitis end auto taha. Südame kloppides võttis ta riided seljast ja sukeldus alasti kehade kuhja, kui keegi ei näinud. Ta teeskles, et on surnud, olles täiesti vait, isegi kui ta pärast oleks peaaegu lömastatud kehade all, mis talle peale visati.

Mädaneva ihu lehk ja surnute jäänused ümbritsesid teda kõikjal. Ta ootas ja ootas, lootes, et keegi ei märka üht elusat keha selles surnute kuhilas, lootes, et varem või hiljem sõidab auto minema.
Lõpuks kuulis ta, kuidas mootor käivitati. Ta tajus, et veoauto hakkas rappuma. Ja sellel hetkel tundis ta lootusesädet, lebades seal surnute vahel. Ta sai aru, et auto sõidab laagrist eemale, ning lõpuks auto peatus ja kohutav koorem kallati maha – kümned surnud ja üks mees, kes teeskles, et on üks neist – tohutusse avatud hauda.
Lech jäi sinna kuni öötundideni. Kui ta lõpuks oli kindel, et natsid on läinud, kaevas ta end laipade mäest välja ja jooksis alasti kakskümmend viis miili vabadusse. Milline erinevus oli Lechi ja nii paljude teiste inimeste vahel, kes kontsentratsioonilaagrites hukkusid?
Muidugi oli palju faktoreid, aga üks oluline erinevus oli see, et ta esitas endale teistsuguseid küsimusi. Ta küsis pidevalt, ta küsis lootusega saada vastust, ja ta aju tuli lahendusele, mis päästis ta elu. Küsimustest, mida ta endale sel päeval Krakowis esitas, võrsus sekundi murdosa jooksul otsus, mis viis tegudeni, ja need mõjutasid tohutult ta saatust. Ent enne kui ta sai vastuse, tegi otsuse ja tegutses, esitas ta endale õige küsimuse. Selles raamatus oled sa õppinud, kuidas meie uskumused mõjutavad meie otsuseid, tegusid, elu suunda ja sedakaudu meie saatust. Ent kõik meie otsused on mõtlemise tulemus – kuidas oleme hinnanud ja loonud tähendusi kogu oma elu vältel. Mõistmaks, kuidas me igapäevaselt reaalsust tajume, peame vastama küsimusele „Kuidas me mõtleme?“.

Ükspäev mõtlesin oma elu tähtsatele sündmustele ja inimestele, keda olin oma teel kohanud. Ma olin kohanud paljusid inimesi, õnnelikke ja õnnetuid, edukaid ja ebaedukaid. Ma tõesti tahtsin teada, mis pani edukaid inimesi suuri asju saavutama, samas kui teised sarnase või parema taustaga inimesed kadusid allavoolu.
Niisiis küsisin endalt: „Mis tegelikult mõjutab kõige rohkem seda, kelleks ma saan, milline inimene ma olen ja kuhu ma lähen?“ Vastus, milleni ma jõudsin, on see, et mitte sündmused ei kujunda mu elu ega määra ära, kuidas ma end tunnen ja tegutsen, vaid see, kuidas ma oma elukogemusi tõlgendan ja hindan. Tähendus, mille ma sündmusele annan, määrab ära mu otsuse, mu teod ja sedakaudu mu saatuse. „Aga,“ küsisin ma endalt, „kuidas on lood mu hinnangutega? Mis see hindamine õigupoolest on?“ Ma mõtlesin: „Noh, praegu ma annan hinnangut, eks ju? Ma püüan hinnata, kuidas kirjeldada hindamist. Mida ma praegu teen?“ Ja ma taipasin, et olin just esitanud endale rea küsimusi.

Kuidas ma midagi hindan?
Mis see hindamine täpselt on?
Praegu ma hindan, eks?
Mida ma praegu teen?

Seejärel ma mõtlesin: „Kas on võimalik, et hinnangud pole muud kui küsimused?“ Ja hakkasin naerma, mõeldes: „Noh, ka see on küsimus!“ Ma hakkasin mõistma, et mõtlemine ise pole mitte midagi muud kui küsimine ja vastamine.
Edukad inimesed esitasid paremaid küsimusi ja seega said paremaid vastuseid. Nad leidsid lahendusi, mis andsid neile jõudu, nii et nad täpselt teadsid, mida mingis olukorras teha, et saada soovitud tulemusi.


Kvaliteetsed küsimused kujundavad kvaliteetse elu. Äri edeneb siis, kui äri saatuse eest otsustajad esitavad õigeid küsimusi turgude, strateegiate või toodangu kohta. Suhted on head, kui inimesed esitavad õigeid küsimusi selle kohta, kus võiksid olla potentsiaalsed konfliktid ja kuidas üksteist toetada, selle asemel et kaikaid kodaratesse loopida. Poliitikud võidavad valimisi, kui küsimused, mida nad tõstatavad – kas selgesõnaliselt või kaudselt – annavad vastuseid selle kohta, mis on kasulik neile ja nende kogukonnale.
Kui olid autode algusajad, püüdsid paljud neid hakata valmistama, aga Henry Ford küsis: „Kuidas saaks korraldada nende masstootmist?“ Miljonid ägasid kommunismi ikke all, aga Lech Walesa küsis: „Kuidas tõsta kõigi töötavate inimeste elatustaset?“ Küsimused käivitavad protsessi, millel on meile määratu mõju.
Oma piiride küsimuse alla seadmine purustab barjäärid – äris, suhetes, riikide vahel. Ma usun, et inimkonna progressile eelnevad küsimused.
„Mõned inimesed näevad asju nii, nagu need on, ja küsivad: „Miks?“ Mina unistan asjadest, mida pole olemas, ja küsin: „Miks mitte?“
GEORGE BERNARD SHAW

Anthony Robbins „Ärata endas hiiglaslik vägi“, kirjastus Pilgrim

http://www.pilgrimbooks.ee/product/18799/?cid=3762