fotod-19 Foto: Ester Vaitmaa
Armastus ei ole aga vastupidiselt sellele, mida väidab rahvasuu, sugugi pime, kirjutab Stefan Klein raamatus „Kas kõik on juhus?“. Ainult otsuseid ei tee ta mitte esimeses joovastuses, vaid hiljem. Sugugi mitte igast lootusest ei kasva välja armulugu ja hoopiski mitte igast armuloost püsivat partnersuhet. Vastupidi: suur osa kohtumisi, mis said alguse seitsmendas taevas, lõpevad pettumusega.

Kes või mis määrab selle, milline partner meile satub? Nüüd, kui kupeldajad enam moes ei ole, näeme me kahe inimese teineteiseleidmisel toimimas teistsuguseid mõjusid: rohkem või vähem õnneliku suhte eest peavad vastutama tähed, saatus, lastetuba või uuemal ajal ka geenid.

David Lykkenil on varuks lihtsam seletus: tema meelest on partneri valikul mängus ainult juhus. Lykken on Ameerika kaksikute-uurimise hall kardinal ning on aastakümnete jooksul kogunud sadu isiksuse profiile ning elulugusid. Kõigi nende andmete üle juureldes märkas ta, et ühe kaksikutepaari abikaasadel ei ole rohkem ühist kui suvalistel teistel meestel ja naistel. See on kummaline. Sest kui ka ühemunakaksikud erinevateks isiksusteks arenevad, sarnanevad nad teineteisega ikkagi vähemalt keskeltläbi rohkem kui teised inimesed.

Armastuses näib asi olevat teisiti. Kui geenid suunaksid seda, kellesse me armume, siis peaksid geneetiliselt sarnaste kaksikute armsamad olema teineteisega sarnasemad kui kahemunakaksikutel. Kui aga lastetoal oleks erootilisele maitsele mõõdetav mõju, siis teeksid nii ühe- kui ka kahemunakaksikud sarnase valiku, sest nad on ju saanud ühesuguse kasvatuse. Midagi selletaolist aga täheldada ei saa. Lykken laskis viiesajalt kaksikult küsida, kas nad suudaksid kujutleda romantilist suhet oma õemehe või vennanaisega – suurest vaimustusest oli asi kaugel. Ümberpöördult ei ilmutanud ka nende abikaasad erilist tõmmet oma kaasa kaksikväljaande poole. Ka nende puhul ei saanud täheldada erilist eelistust teatud kindla inimtüübi suhtes.

Kupeldajate tarkus

Ilmselt ei ole me tingimata koos just muinasjutuprintsi või unelmate naisega, sest muidu me niisama kergelt ei keelduks, kui meile pakutakse sama tüübi teist eksemplari.

Seda, mis meid tegelikult südant kaotama paneb, on tavatu süstemaatilisusega uurinud Ameerika psühholoog Dorothy Tennov. Ta küsitles sadu armastajaid nende tunnete kohta, jagas neile ankeete ning hindas osalt koguni nende päevikuid, mis talle usaldati. Selle põhjal lõi ta, nagu kirjutab Berliini teadusajakirjanik Bas Kast, armastuse tekkimisest mitte ainult ühe kõige ulatuslikuma, vaid ka „ühe kõige peenetundelisema uurimuse, mis üldse olemas on”.

Otsustavaks saab hetkel, mil tunded tärkavad, alati üks ja sama asi, tegi Tennov kindlaks: isik, kes parasjagu armub, märkab teise huvi enda vastu. „Ma armusin Bernardi, kuna arvasin, et temagi võiks mind vastu armastada.” Lause, mida siin ütleb üks Hilary-nimeline naine, kõlas niisugusel või sarnasel kujul peaaegu kõigis Tennovi vestlustes. Niisiis on ikka tõepoolest olemas „universaalne kire vallandaja”, nagu Kast seda nimetab – kuid seda ei arvata tavapäraste kahtlusaluste hulka nagu mehe staatus või lopsakas rinnapartii. Pigemini tärkab iha Tennovi sõnul siis, „kui meil on tunne, et ihaldatakse meid ennast”.

Teise inimese jaoks on pilt loomulikult samasugune. Ta saadab poolehoiusignaale välja alles siis, kui arvab neid ka ise vastu võtvat: armastus toimib nagu nõiaring. Kirg ei ole lihtsalt niisama olemas, see peab kasvama – nii et tundelained partnerite vahel võnguvad. Vähemalt minimaalselt nägus peab teine inimene ikka olema. Ent palju olulisem kui küsimus, kuivõrd ta vastab meie ideaalidele, on see, millises meeleolus on tema ja millises meeleolus oleme parasjagu me ise. Isegi Brad Pitt ei teeni naistelt plusspunkte, kui longib ringi hajameelsel ilmel või surnumatja nägu peas.

Et kahe inimese vahel mingi säde tekiks, peavad mõlemad üheaegselt saatmise ja vastuvõtu sisse lülitama. Seda ei tee me kuigi tihti, kuna oleme enamasti ametis muude asjadega. Seepärast lahvatabki kirg nii harva, isegi kui kõrvalseisja jaoks tundub kõik klappivat. Ka ei pane asjale nõnda vaadates imestama, et õemehed ja vennanaised psühholoog Lykkeni kaksiku-uurimustes teineteise vastu erilist vaimustust üles ei näidanud: tark mees ei hakka oma vennanaisele silma heitma.

Kupeldajatele muide on psühholoog Tennovi arusaamad ammusest ajast teada: nad tavatsevad kummalegi kandidaadile jutustada, kui kiitvalt teine temast rääkis. Kellele on vastumeelt lasta end sellisel moel paari rääkida, peab usaldama juhust. Ikka ja jälle leidub kusagil kaks inimest, kes on üheaegselt oma antennid välja lükanud ning teise žeste komplimentidena võtavad või kas või vääriti tõlgendavad. „Juhus peab olema purjus kutsar,” kirjutas Viini draamakirjanik Johann Nepomuk Nestroy. „Kõva sõna, kuidas ta inimesi kokku viib!”

Vastandid tõukuvad

Armunud oleku uimas ei ole me kuigi valivad. Teine inimene tundub meile just nii imepärane, nagu me teda ise näha tahame. Kui meile torkabki silma üks või teine omadus, mis meile iga teise puhul eemaletõukav paistaks – tema juures leiame just selle võluva olevat.
Siiski ei ole armastus vastupidiselt sellele, mida väidab rahvasuu, sugugi pime. Ainult otsuseid ei tee ta mitte esimeses joovastuses, vaid hiljem. Sugugi mitte igast lootusest ei kasva välja armulugu ja hoopiski mitte igast armuloost püsivat partnersuhet. Vastupidi: suur osa kohtumisi, mis said alguse seitsmendas taevas, lõpevad pettumusega.

Selle eest, kellesse me armume, võlgneme suures osas tänu juhusele. Mida tugevamalt me end aga seome, seda täpsemalt me teist järele katsume. Niipea kui esimene südamevärin on järele andnud, uurime oma kaaslast lähemalt – ja märkame, et leiame ta olevat üldse mitte erootilise, vaid hoopis suurustleva, kui ta pärast sööki oma sigarit imeb; või et temakese äkilised raevuhood ei tundu meile enam taltsutamatu kire märgina, vaid lihtsalt lapsikusena. Kas suudame tõepoolest kujutleda end selle inimesega ülejäänud elu koos veetmas?

Vastandid mitte ei tõmbu, vaid tõukuvad, nagu näitavad psühholoogilised uurimused. Mida kauem paarid koos on, seda enam partnerid teineteisega sarnanevad. Ja põhjus ei ole mitte selles, et mees ja naine kohanevad aja jooksul teineteisega üha enam – nii nagu koer omandab oma peremehe jooni. Paljud isiksuse põhijooned on nimelt hämmastavalt stabiilsed. Isegi kui armastus on veel suur, muutub introverdist mõtiskleja peoloomast naise kõrval harva skene-tüübiks. Et ühesugused meelsasti seltsivad, on pigem valiku tagajärg: suhted, kus erinevused olid liiga suured, nurjuvad enamasti. Üle jäävad need, kus algusest peale valitses suur üksmeel.

Seda, kuidas inimesed ühtesid suhteid lõpetavad ja teistest kinni hoiavad, on võimalik välja lugeda näiteks paaride vaimuannetest. Harva peab geenius pikalt vastu erilise lollpea kõrval. Pikaajaline uurimus rohkem kui 900 paariga näitas, et partnerid, kes jõudsid välja abiellumiseni, olid juba kooliajal saavutanud intelligentsustestides võrreldavaid tulemusi.

Et väärtushinnangute, isiksuslike tunnuste, kuid ka vanuse ja hariduse suhtes kehtib sarnasuse printsiip, näitas ilusa nimega paaripsühholoogia pioneer Zick Rubin. Kahe aasta jooksul, mil ta jälgis algselt 200 paari, läksid peaaegu pooled armastajatest lahku. Sealjuures leidus nurjunud partnerite vahel algusest peale vähem ühist kui ühendustes, mis püsima jäid.
Tegelikkuses ei ole lood naise ja mehe kokkusobivusega sugugi nii head kui vanasõnas, mille järgi iga pott leiab oma kaane. Partnerlus on ka harjumise protsess. Me õpime võtma teist sellisena, nagu ta on, ja sellega leppima. Kuid just see on ilmselt seda lihtsam, mida väiksemad vastuolud algusest peale on. Eluvaldkondades, kus meil on sarnased huvid ning eelistused, jäävad plahvatuslikud konfliktid olemata. Nii peavad abieluinimesed end uurimustes keskeltläbi seda õnnelikumaks, mida enam nad teineteisega sarnanevad.

Sellest eduka partnerluse saladusest näib ka vallalistel aimu olevat. Kui Ameerika Cornelli ülikooli psühholoogid küsitlesid ligi 1000 tudengit nende unelmate partneri omaduste osas, kirjeldas enamik omaenda isiku peegelpilti – olgu öeldud, et mitte nii, nagu intervjueeritavad väljapoole paistsid, vaid sellisena, nagu nad ennast ise nägid. Kes peab end truuks, ootab seda ka teiselt, kes arvab, et näeb hea välja ning teenib ühel päeval terve varanduse, soovib reeglina enda kõrval näha heal järjel iludust.

Kahjuks aga lähevad need soovid harva tõrgeteta täide. Lõpuks on ju teise inimese sisemised väärtused kõike muud kui silmanähtavad. Et neid tundma õppida, peab armastus kasutama kaudseid teid, mis sarnanevad hoopis evolutsioonis valitseva valikuta katsetamise põhimõttega: esmalt viib juhus kokku naised ja mehed, kes otsivad parasjagu armastust kogu eluks või ka ainult seiklust. Alles siis tehakse valik. Mõned ühendused jäävad püsima, teised lõpevad juba üheainsa öö järel. Mõnedel inimestel on õnne, ehk ka eriliselt hea vaist, ning nad teevad peagi täistabamuse. Teised kulutavad otsinguiks aastaid: katse ja eksituse meetodil õpivad nad, kes nende kõrvale sobib – ja kuidas õnnestub konflikte üle elada, ilma et oleks vaja kohe lahku minna.

Tagasivaates aga paistab lugu hoopis teistsugune. Me suudame juhuse mõjuga seda vähem leppida, mida tugevamalt meid miski puudutab. Ja mis puudutaks meie tundeid tugevamalt kui armastus? Nii usub vist küll iga inimene romantilisil hetkil, et tema armsam oli tema jaoks ette määratud. Ning ehk oleme koguni kogenud armastust esimesest pilgust. Kuid kõik eksiteed, mis selleni viisid, oleme unustanud.

Stefan Kleini „Kas kõik on juhus?“ ilmus Maalehe raamatusarjas Tarkusepuu