Castro Urdiales, teise rännupäeva alguspunkt. Wikipedia
Maarja Paesalu läbis jalgsi 760 kilomeetri pikkuse palverännaku mööda lummavat Põhja-Hispaaniat Portugaletest Santiago de Compostelasse ning pani oma muljed kirja raamatus „Ehtsa elu maik“. Teekonnal tutvub ta jõuka kanadalase Austiniga, kes sai endale igal õhtul lubada isiklikku vanni, millest vaesem palverändur ainult und võis näha.

12. september
Castro Urdiales – Liendo. 28 km
Hommikul ärgati vara. Palverännul oli tavaks ärgata umbes kell kuus või pool seitse, et siis kella seitsme paiku rännakut alustada ja võimalikult palju ära kasutada jahedat aega. Magama mindi juba kella kümne paiku, vahel varemgi. Oktoobrikuus ärgati muidugi pisut hiljem, sest siis läks valgeks alles kella kaheksa-poole üheksa paiku. Hommikul vehkisid esimesed ärkajad taskulampidega ja pakkisid hoogsalt asju. Tuli pandi põlema alles siis, kui viimased unised rändurid olid end üles ajanud. Mõned kiirustajad asusid isegi taskulambi valgel teele, maldamata päikesetõusu ära oodata. Iga päev tuli ööbida erinevas kohas. Kaheks ööks võis samasse öömajja jääda ainult haiguse korral.

Olen väga tundlik, uute olukordadega kohanemine ja erinevates kohtades viibimine tähendab mulle alati magamata öid. Palverännu eel kartsin, et magamata ööd hakkavad ehk mu rännakut segama ja jaks saab otsa, kuid pärast esimest nädalat vähese unega öid harjusin endalegi üllatuslikult öömajaeluga ära ja edaspidi enam unehäirete all ei kannatanud. Harjusin ka seljakotti kiiresti lahti-kokku pakkima ja tundsin end kodus igas kohas, kus mul oli voodi, milles magada.
Camino tähendas mulle oma hirmudega silmitsi seismist ja nende ületamist.
Kartus magamatuse ja kurnatuse ees polnud kaugeltki ainus hirm, millega pidin rännaku jooksul hakkama saama.

Alustasin oma teist rännupäeva koos Kanaari saartelt pärit noormehega, kes rääkis vähe ja naeratas palju. Kõndisime mitu tundi koos, alguses udus, siis tõusva päikese valguses. Tal olid kõrvades suured augud kõrvarõngaste jaoks ja hambad olid tal üsna mustad. Ta suitsetas alatasa kanepit ja vaatas mõtlike silmadega ringi. Mul kulus tükk aega, enne kui hakkasin tema Kanaari aktsendiga hispaania keelest aru saama, sest ta rääkis, nagu oleks tal kuum kartul suus.
Mõne tunni möödudes läks kanaarlane üksiku hundi kombel oma teed. Camino’l võiski soovi korral käia kellegagi koos, aga kui tahtmine tuli, siis mindi hoopis üksi. Kellelegi ei pidanud midagi seletama, sest inimeste kõndimisrütmid olid erinevad, igaüks käis omas tempos. Millegipärast oli teiste tempo tihtipeale minu tempost kiirem, aga tuletasin endale kogu aeg meelde, et camino pole võistlus.

Samuti sisendasin endale, et pole vaja alatasa kella vahtida, sest seegi harjumus oli igapäevaelust tugevasti küljes. Algul jälgisin hoolikalt aega ning plaanisin, et lõunaks olen ühes punktis, paari tunni pärast teises kohas, siis teen seda, siis teen teist. Lõpuks sain aru, et parem on lihtsalt olla ja aja möödumist ruttamata tajuda. Kella vaatamine tegi närviliseks, sest tundsin, nagu jääksin kogu aeg millestki ilma, nagu oleks õiged hetked alles kusagil ees ootamas või minust ammu maha jäänud. Tegelikult polnud kuhugi kiiret. Palverännu edenedes tunnetasin aja möödumist päris osavalt, suutsin kella vaatamata määrata, mitu tundi olin käinud, kaua mul selleks või tolleks tegevuseks oli aega läinud. Isegi öösiti korraks ärgates suutsin vaistlikult kellaaega tabada. Ainsa kellana oli mul kaasas vana mobiiltelefoni ajanäitaja, aga telefon oli mul enamasti väljas, lülitasin selle sisse vaid kord päevas, et kodustele endast märku anda.

Camino oli minu jaoks täiesti internetivaba, ka uudistest ei teadnud ma midagi. Infotulvast vabaks pääsemine tekitas ütlemata hea tunde ning kordagi ei tekkinud igatsust ekraanide ette kaduda. Vahel kohvikus istudes vilksasin korra poole silmaga saalinurgas taustaks mängivat telerit, aga enamasti sealt midagi asjalikku ei tulnud. Paljud teised rändurid saatsid aga oma telefonidest usinasti whatsapp’e, lugesid uudiseid ja meile ning imestasid minu üle.

Hommik oli teisel rännupäeval ilus ja karge. Istusin tükk aega ookeaniäärsel kaljurannikul ja vaatasin kaugusse. Minu juurde jõudis hispaania tudengineiude kamp. Nad oli tee pealt leidnud koerapoja, kelle silmadki polnud veel lahti. Nad olid veendunud, et hüljatud koerake tuleb kaasa võtta ning lähima veterinaari juurde toimetada. Lähim veterinaar oli kahekümne kilomeetri kaugusel. Väitsin, et küllap oleks koerakese ema mingil hetkel välja ilmunud, aga tüdrukud seletasid, et ta oleks senikaua ju nälga surnud. Usinalt kandsid nad oma väikest hoolealust ja üritasid talle näpu otsast jogurtit sööta. Siis ronisid neiud kaljuservale ja tahtsid, et ma nendest ookeani taustal terve posu pilte teeksin.
Järgmisena kihutasid mööda katalaanid, suur mees ja käbe pisike naine. Mehe jalad olevat juba paranenud ja täna jaksavat nad nelikümmend kilomeetrit kõndida. Noogutasin ja tegin pingutusi, et oma skeptilisust varjata.

Rännakul oli kõige rohkem sakslasi ja prantslasi, siis tulid hispaanlased ja seejärel muud rahvused. Vahel oli mul tunne, et olen justkui Saksamaal. Ühe saksa tüdrukuga tegime maantee lähedal oleval puhkeplatsil väikese peatuse. Camino ääres on nimelt üsna korralikke puhkeplatse, kus saab väikest einet võtta ja joogikraanidest puhast vett juua. Halvem lugu on muidugi tualettidega, enamasti tuleb kasutada „metsapeatust”. Kohvikutes ja öömajades saavad palverändurid aga lõpuks vesiklosetist rõõmu tunda. Uskumatu, kui heaks teeb palveränduri tuju üks puhas tualett, kus on isegi paberit!
Vahel võis rändur camino’l kõndimiseks valida mitme variandi vahel, näiteks minna järgmisse külla lühemat või pikemat teed pidi.

Otsustasin teisel rännupäeval küll omast arust lühema ja ilusama marsruudi kasuks, aga tegelikult valisin kogemata pikema tee. Maaliline oli see rada küll, aga seal polnud hingelistki. Nagu tavaliselt oli mul vett varutud poolteist liitrit, aga palavuse tõttu sai see ruttu otsa. Hirm kippus naha vahele, aga proovisin meeleheitlikult imetleda kauneid kaljumägesid ja rohelisi mäenõlvu, kus pruunid lehmad karjakellade kõlina saatel rohtu sõid. Karjakellade vaikne kõlin oli camino igapäevane romantiline tunnusmuusika.

Õnneks suutsin ennast mõne aja pärast natuke koguda ja otsustasin, et lähen vähemalt senikaua edasi, kuni jala pealt maha kukun. Kõndima hakates mõistsin, et mu väsimus ja suutmatus on pigem vaimne, ja kirusin end, et selline memmekas olen. Kui Liendo küla lähistele jõudsin ja kaugelt juba majakatuseid silmasin, leidsin, et olen päästetud. Tegelikult olidki kõige raskemad need hetked päeva lõpus, kus olin tsivilisatsiooni lähedal ja nägin kaugelt juba seda küla või linna, kus kavatsesin peatuda, aga silm pettis ja sihtkohani oli rohkem kilomeetreid, kui arvata oskasin. Seegi kord oli kilomeetreid küllaga.

Pidin hiiglasliku kiirteesilla alt läbi minema ja veel tükk aega võseriku vahel kõmpima, enne kui külla jõudsin. Istusin siis esimese ettejuhtunud pingi peale, võtsin joogikraanist vett ja hakkasin oma hiiglaslikku vorstivõileiba sööma – Hispaania vorst chorizo on jumalikult hea! Kui parajasti võileiba pintslisse pistsin, ilmus välja Austin. Austin oli pärit Kanadast, ta oli umbes 60-aastane parajalt paks habemik mees, kes tegi jumal teab mitmendat palverändu. Ta väitis, et palverännud on ühed magusad kannatused ja ta ei suuda ilma nendeta elada. Raha tal jätkus, sest ta oli olnud Kanadas riigitööl ja sai nüüd riigilt päris head pensioni. Kunagi ei ööbinud ta albergue’s, sest sealses inimsummas ei saavat ta magada. Kuigi Austinil oli raha ja kuigi ta sai endale igal õhtul lubada isiklikku vanni, millest vaesem palverändur ainult und võis näha, ei olnud ta sugugi ülbe, vaid üsna muhe onkel.

Ta oli väga jutukas ja hakkas kohe mulle lugusid rääkima. Ta seletas, et kui ma tahan hästi elada, peaksin võtma endale rikka islami usku kapihomost mehe, kes mind kord aastas oma vanematele näitab, et nende süda rahul oleks. Tegelikult oleks geimehel muidugi salaja oma partner ja mina oleksin siin Euroopas ka koos oma mehega, aga kui vaja, siis läheksin islamimaale tublit abikaasat näitlema ja raha tuleks nagu raba.
Märkisin, et tal on kummalised mõttekäigud, kuid ta väitis vastu, et elu tuleb loovalt võtta. Järgmisena pajatas Austin sellest, kuidas tal oli kord „õnn” oma töö juures proovida, kuidas on elu ratastoolis.
Kanadas olevat tehtud ühe projekti jaoks katse, mis pidi aitama riigiametnikel nägemis- või liikumispuudega inimesi paremini mõista, et hiljem nende jaoks paremaid lahendusi leida. Oli antud valida, kas veeta päev pimedana või jalutuna. Austin rääkis, et tema veetis päeva jalutuna ja sellest ajast peale kummardab ta oma parajalt pakse jalgu, mis on teda nii mitu korda nurga peale poodi ja isegi Santiagosse viinud.
Austin läks hotelli ja mina siirdusin öömaja otsima. Liendo küla öömaja asus kena valge kiriku vastas muruplatsi peal. Tundsin selle kohe ära, sest selle ees oli suur kuivatusrest palverändurite pesuga.

Palverändurid küürivad päeva lõpul alati oma musti sokke ja pükse, pluuse ja trussikuid, sest iga puhas ja kuiv riideese on arvel. Mõnes öömajas on pesumasinad ja kuivatid ning neid saab kasutada paari euro eest. Enamasti tuleb aga riideid käsitsi pesta ja käsipesu jaoks on öömajades eraldi kraanikausid. Tihtipeale ei kuiva riided öö jooksul ära ning siis käivad palverändurid mööda linnu ja külasid ringi, trussikud ja särgid koti küljes tilpnemas, et need päikse ja tuule käes natukenegi taheneksid. Tublil palveränduril on alati kaasas kirjaklambrid, et nende abil märg pesu koti külge riputada. Enamik palveränduritest peseb pesu ja iseennast sama vahendiga, sest kott läheks raskeks, kui kaasa veetaks pesupulbreid, šampoone, palsameid ja dušigeele. Minul oli pesemisvahendiks kohapealt ostetud šampoon, mida kasutasin nii keha, juuste kui riiete küürimiseks.

Öömaja hospitalera Julia oli vaikne väsinud keskealine naine, kelle lapsed alatasa öömaja uksest sisse ja välja jooksid. Ta näis rõõmustavat, et ei pidanud minuga inglise keelt purssima, vaid sai kõnelda hispaania keeles. Kannatlikult jagas ta kõigile juhiseid järgmisteks rännakupäevadeks. Kuigi kõigil ränduritel on endalgi teada, kuhu ja kuidas minna, jagavad öömajapidajad enamasti hea tava järgi teavet maakonna öömajade kohta. Kui tüdinud oli see naine! Iga päev pidi ta rääkima sama juttu, mitte ühelgi päeval polnud sellest pääsemist. Kes teab, miks oli ta endale selle vabatahtliku koorma võtnud, kellele ja miks seda lubanud. Näha oli, et ta hingele see küll enam mingit rõõmu ei pakkunud. Proovisin talle naeratada. Ta naeratas kurvalt vastu.

Panin väikse varba peale spetsiaalse villiplaastri. Tulemuseks oli see, et villid läksid kahtlast valget ollust täis ja nägid välja kümme korda ilgemad kui enne. Lohverdasin plätudega ringi ja küsisin teistelt ränduritelt nõu, mida oma villidega teha. Camino’l on kõik palverändurid nagu üks suur perekond ja kui kellelgi on nõu või abi vaja, aidatakse ikka, eriti siis, kui asi puudutab vesiville. Enamik arvas, et ma peaks hirmsa plaastri ära võtma ja ville tohterdama, sest see valge ollus küll normaalne pole. Käisin ka kohalikust apteegist nõu küsimas. Ilmus välja noor ja nägus apteeker, kelle juuksed olid geelitatud ja kel oli ühes kõrvas rõngas. Lõin oma varba letti ja küsisin, mis mu villidega toimub. Klanitud poiss vastas, et kõik on täiesti normaalne: plaaster imavat villi enda külge ja lõpuks tulevat see koos vana nahaga ära, ärgu ma seda ainult ise kiskugu. Läksin rõõmsal meelel minema ja mõtlesin endamisi, kuidas küll sellistest ilueedidest apteekrid saavad.

Õhtul ilmus palverändurite öömajja Austin, kuid kui ta nägi, et ma väga jutukas ei ole ja tahan hoopis vaikselt oma makarone süüa, siis ujus ta tasakesi minema. Igat sorti pasta oli nii minul kui teistel palveränduritel tavapärane õhtusöök, sest seda oli lihtne ja odav valmistada.
Öösel sain lõpuks paar tundi puhata, kuigi alumisel naril magav saksa tüüp oli kõvasti õlut libistanud ja terve magamisruum oli õllelõhna täis. Õhku oli vähe. Akent taheti küll kinni panna, küll lahti jätta.
Kinni-lahti, lahti-kinni, hea küll, pooleldi lahti. Uinusin ja nägin silme ees Nuestra Señora de la Asuncióni kiriku värvilisi pühakuid.

Maarja Paesalu „Ehtsa elu maik. Palverännak maailma äärele“, kirjastus Pilgrim 2016

http://www.pilgrimbooks.ee/product/19038/?cid=3762