Esimese rännakuetapi lõpp-punkt Castro Urdiales. Wikipedia
Maarja Paesalu läbis jalgsi 760 kilomeetri pikkuse palverännaku mööda lummavat Põhja-Hispaaniat Portugaletest Santiago de Compostelasse ning pani oma muljed kirja raamatus „Ehtsa elu maik“. Juba esimese pika päeva lõpuks polnud uhke üksindus polnud enam nii meeldiv ja palavus ajas hirmu peale.

Portugalete – Castro Urdiales. 28 km

Kuigi ööbisin Bilbaos, ei alustanud ma rännakut veel sealt, sestolin lugenud, et Bilbao kesklinnast välja jalutades ootab palverändurit ees neliteist kilomeetrit tööstusmaastikku. Ma ei tahtnud, et mu rännak algaks inimtegevuse kõrgemaid tööstussaavutusi imetledes, sestap otsustasin need kilomeetrid metrooga sõita ja alustada teekonda Bilbao külje alla jäävast Portugalete linnast. Metroos tööinimeste keskel istudes proovisin end vaimselt kuidagi esimeseks päevaks ette valmistada, aga ei osanud lõppude lõpuks muud teha, kui oma matkasaabastesse vangistatud varbaid liigutada. Metroost välja astunud ja pisut edasi kõndinud, küsisin ühe tädikese käest, kust see palverännutee küll läheb, sest mu orienteerumisoskused on üsna halvad.

Teekond algas Bilbao külje all asuvast Portugalete linnast.

Teadsin, et Põhjatee on üldiselt hästi tähistatud ja et pean terve rännaku jooksul järgima tänavakividele, liiklusmärkide taha ja aedadele maalitud kollaseid nooli ning kõnniteedele, kivipostidele ning majaseintele kinnitatud merikarbikujutisi (apostel Jaakobuse üks sümboleid on merikarp), aga esimese hooga ei näinud ma liikluse ja majade keskel mitte mõhkugi. Erinevalt paljudest ränduritest polnud mul kaasas raamatut, mis oleks õpetanud, kuhu minna, kus süüa ja milliseid kirikuid imetleda. Mul olid taskus ainult paberilehed, kus olid kirjas linnade ja külade vahelised vahemaad, teekonna kõrgus merepinnast ja teave öömajade kohta. Hiljem olin õnnelik, et ma polnud mingit raamatut kaasa vedanud, sest tihti ajasid need üsna ebatäpsed kirjutised vaeseid rändureid segadusse: teeristidel oli näha, kuidas nad kurbade nägudega oma tarku raamatuid lehitsesid. Mina lootsin eelkõige oma keeleoskusele. Hispaanlastel oli kilomeetrite pikkusest muidugi oma arusaam ja vahel ei teadnud nad üldse, mis suunda nad inimesi juhatasid, aga seda rohkem nalja sai.
Tädike andis mulle Portugaletes suuna kätte ja hakkasin uljalt kõmpima. Möödusid mõned teised rändurid, kes mulle sõbralikult head rännakut soovisid. Buen camino! Palverännu ajal soovivad kohtudes üksteisele head rännakut pea kõik rändurid, olgu nad siis jalgrattal või jalgsi või hobusel (palverändu võib sooritada just neil kolmel viisil).
Ränduritele soovivad head teed ka kohalikud inimesed, kes, nagu hispaanlased ikka, on väga sõbralikud ja alati valmis sinuga paar sõna juttu puhuma. Vanemate inimeste puhul võib sellest paarist sõnast saada ka pikem jutuvadin, mida siis viisakas palverändur kannatlikult kuulab, ise salamahti kella vahtides.


Oleksin pidanud juhtuvat ette aimama, sest see varvas on mul alati tahtnud end kõrvaloleva varba külge pressida ja talle on alati jalanõudes ruumi väheks jäänud. Olin lugematutest foorumitest uurinud teiste palverändurite praktilisi soovitusi, kuidas rännul tekkivate probleemidega hakkama saada. Teadsin, et palverändurid kardavad paljusid asju nagu tuld: vesiville, lutikaid, vihma, taskuvargaid ja liiga suurest koormusest tekkivaid kõõlusepõletikke. Meelde oli jäänud praktiline soovitus tekkivale villile leukoplast peale tõmmata. Nii ma tegingi ja tagajärjeks oli ühe villi asemel kaks villi! Varvas hakkas lausa valutama, aga otsustasin, et enam ma temale tähelepanu ei pööra. Jõudsin ookeani äärde kaunisse La Arena liivaranda, istusin seal natuke, lasin villile õhku, sõin puuvilju ja šokolaadi ning marssisin edasi esimese palverändurite öömaja poole, mis asus külas nimega Pobeña.
Palveränduri põhimõte on, et mida vähem asju kaasas, seda parem. Kõike tuleb seljakotis kanda ja seljakotist saab rännaku vältel uus kehaosa. Selleks et raske seljakott ei hakkaks rändu segama ja tervisele halvasti mõjuma, ei tohi kaasavõetud asjade raskus olla üle 10% kehakaalust.
Oleksin kaasa pidanud võtma umbes kuus kilo asju, aga kui olin kodus kõik vajalikud asjad seljakotti pakkinud, tuli kilosid hoopis kümme. Sinna juurde oli igal rännupäeval vaja lisada pooleteiseliitrine veepudel ja pisut toitu.
Mul olid kaasas magamiskott, kaks paari pükse, plätud, matkasaapad, neli T-särki, paar paari aluspesu ja hunnikute viisi sokke, tuulepluus, vihmajope, soe pusa, müts, õhuke sall, päikeseprillid, fotokaamera, väike vihmavari, vana Nokia telefon (nutitelefoni jätsin koju sahtlisse), ravimikomplekt, hügieenitarbed, väike heade mõtetega raamat, märkmik, rännujuhised, raha ja dokumendid. Midagi nendest asjadest maha jätta tundus enne rännakut võimatu. Palverännu ajal aga tõdesin, et oleksin näiteks pidanud muretsema vähem kaaluva magamiskoti. Rasket kaamerat ja selle akude laadijat ei läinud kuigi palju tarvis, sest pärast esimest nelja päeva otsustasin pildistamisest loobuda: tundus ehedam vaadata maailma ilma kaamera segava objektiivita. Ravimikomplekt kaalus samuti palju ja enamikku sellest ei läinudki vaja. Tarviduse korral oleksin võinud arstimeid kohapealt osta, sest Hispaanias on apteeke rohkesti. Õnneks oli mul tugev sõjaväe stiilis seljakott, mis oli küll tühjaltki üsna raske, aga istus nii hästi, et erinevalt mõnest teisest ei tekkinud mul rännu ajal eales seljaga probleeme ega valutanud õlad.
Palverändurite öömaju kutsutakse albergue’deks. Neid oli Põhjateel vähemalt iga kümne kilomeetri tagant, aga Muistsel teel olid vahemaad pikemad ja sealseid öömaju lahutas mõnikord viisteist kuni kakskümmend kilomeetrit. Vanasti olid palverändurite öömajad tihti ka haigemajade eest, sest rännust väsinud palveränduritel oli sada ihuhäda.
Sellest ajast on öömajapidajatele jäänud ka nimetus hospitalero. Hospitalero’d on enamasti vabatahtlikud, kes tegelevad palveränduritega oma muu elu kõrvalt. Tihti elavad nad samas majas, kuhu rändureid majutavad. Öömaju on kahte sorti: riiklikud ja eraisikutele kuuluvad öömajad. Riiklikult rahastatud öömajades ööbimine maksab enamasti 6 eurot, eraisikutele kuuluvad ööbimiskohad on kallimad (kuni 15 eurot), aga enamasti paremas korras. Selleks et öömajale saada, peavad palveränduril olema isikut tõendav dokument ja palveränduripass – väike vihikuke, kuhu ta erinevatest kirikutest, söögikohtadest ja öömajadest templeid kogub. Palveränduripass on personaalne ja selle saab rändur enamasti esimesest öömajast, kuhu ta teekonnal jõuab. Esialgu võib templeid ka oma märkmikusse koguda. Templid tõendavad ränduri teekonda ja tagavad talle õiguse ööbida rändurite öömajades. Santiago de Compostelasse jõudnud palverändurile antakse templite alusel uhke ladinakeelne tunnistus rännu läbimise kohta.
Öömajad on lihtsad. Rändurite jaoks on üks või mitu magamisruumi, kus on enamasti logisevad narid. Naride peal on kaheldava puhtusega madratsid ja padjad. Rändurid panevad magamiskoti madratsile ja poevad põhku enamasti täies riides, sest pidžaama võtaks kotis lisaruumi ja pesus magamine pole viisakas, kuna toas on segamini nii mehed kui naised.
Lisaks vooditele on öömajades enamasti köök või vähemalt mikrolaineahi, mõned potid-pannid, taldrikud, tassid, duširuumid, tualetid ja vahel ka puhkeruum. Rändurid peavad ise enda järelt koristama, näiteks pesema nõud ja käima duširuumi pärast duši kasutamist mopiga üle. Mõned muidugi arvavad, et koristamine on nõrkadele ja kui hommikul vara lahkuda, siis ei saa keegi teada, et just nende rinnakarvad olid need, mille pärast duširuumi äravooluauk umbe läks.
Albergue’d on suurepärane näide inimlikust viletsusest ja sellest, mis juhtub, kui inimestelt nende privaatsus ära võtta. Oma isiklikust ruumist võib albergue’des ainult unistada, vaid tualetis saab rahu.
Osa rikkamaid palverändureid ööbib hotellide individuaaltubades ja jääb albergue’de lummusest ilma. Vahel hakkab neil sellest kahju, sest mõnedki albergue’d on kuldaväärt. Need on sellised öömajad, kus palveränduritele tehakse lihtne, kuid maitsev õhtu- ja hommikusöök, kus narid on lausa luksuslikult puhtad, ei logise ja on metalli asemel tehtud hoopis puust, ning kus tekib tunne, et oled justkui koju jõudnud.
Nendes albergue’des ööbimise eest tuleb spetsiaalsesse kastikesse jätta rahaline annetus, täpselt niipalju, kui palverändur arvab, et tema ööbimine maksma läks. Vastavalt sisetundele ja majanduslikule seisule võib jätta viis, kümme või isegi viiskümmend eurot.
Kui oma esimesel rännupäeval albergue’sse jõudsin, oli see suletud. Uksel oli silt, et albergue avatakse kell kolm. Mõned palverändurid lösutasid ukse ees muruplatsil, teised suundusid kohalikke kohvikuid avastama. Üks itaalia härra kutsus mind endaga õlut jooma. Olin käinud kõigest viisteist kilomeetrit, kell oli vähe, tundsin, et jalgades on jõudu küll, ja mõtlesin, et siia ma passima ei jää, lähen järgmisse külla edasi. Järgmisse külla oli kümme kilomeetrit. Arvasin, et teen selle vahemaa vabalt ära, ja mõtlesin, et kes see nõrk küll oli, kes ütles, et esimesel päeval ei maksa liiga palju käia. Ütlesin itaalia härrale, et õlut joome teine kord, ja lippasin edasi. Selle asemel, et rahulikult kulgeda ja ümbrust imetleda, tahtsin need viimased kümme kilomeetrit hooga ära käia. Kiire igapäevaelu rütm oli ikka veel sees ja nõnda ronisin hoogsalt küla kõrval asuvast pisukesest tõusust üles. Kui üles jõudsin, oli võhm veidi väljas, aga mul ei olnud aega oma väsimust tähele panna, sest mu lähedal laius otsatu ookean. Mäeharjal lookles pisike kruusatee, all laiusid kivised kaljurannad ja lahesopid. Olin metsiku ookeani ääres täiesti omapäi ja ääretult õnnelik. Ahhetasin ja ohhetasin ning leidsin, et palverännak on ikka põnev küll. Millegipärast ei läbinud ma kilomeetreid aga sugugi nii kiiresti, kui algul arvasin. Inimene käib enamasti kiirusega viis kilomeetrit tunnis. Arvasin, et kümne kilomeetri peale kulub kaks tundi, kulus aga hoopis kolm ja pool. Kui päike pealage kõrvetab ja tee mägedest üles-alla vurab, siis on liikumine viis kilomeetrit tunnis ilus unistus. Hea, kui neligi kilomeetrit ära käia suudab. Rannikuäärne kaunis tee lõppes peagi ja mul tuli edasi rühkida mööda asfalti, ülesmäge veel pealegi. Uhke üksindus polnud enam nii meeldiv ja palavus ajas hirmu peale. Lõpuks nägin jalgratturist palverändurit, kes üritas meeleheitlikult tõusust üles vändata, higimull otsa ees. Õhtul kohtusime öömajas ja naersime, et näe, mõlemad kannatasime selle hirmsa tõusu ära.

Maarja Paesalu „Ehtsa elu maik. Palverännak maailma äärele“, kirjastus Pilgrim 2016

http://www.pilgrimbooks.ee/product/19038/?cid=3762