Upper West Side. Wikipedia
Igal aastal hakatakse New Yorgis kunagi enne jõulu ootama romantilist kerget lumesadu, et seda õiget jõulutunnet kätte saada, aga kui saabub veebruar, millega kaasneb sageli ka paar lumetuisku, hakatakse rääkima juba kriisiolukorrast. Oma elu New Yorgis kirjeldab Diana Lotus raamatus „Minu New York“.

Upper West Side on soliidne ja väga kõrge üüriga elurajoon, kus on hästi säilinud ajaloolised elumajad miksitud osavalt uuematega ja pikitud tihedalt üksteisesse sulanuna pikkadesse rividesse, mida eraldavad sirge joonega kulgevad avenüüd ja tänavad. Siinsed puudega ääristatud tänavad on Manhattani lõunatipul asuvast Pearl Streetist hoopis rahulikum elupaik.

Meie korter on viiekorruselise niinimetatud linnamaja kõrgel esimesel korrusel, Ameerika süsteemi järgi ground floor’il läbi kahe korruse. Alumisel, poolkeldrikorrusel on elutuba ja köök, kust saab välja astuda käest lastud terrassile, mida ääristavad vanad tolmunud, mustaks tõmbunud kuivanud taimerootsudega lillepotid.

Siin korteris elan üle fantastilise märtsikuise tuisu. Meie köögiaken tuiskab nii täis, et me elame nagu koopas, ja tänaval ei ole isegi enam sõiduradu. Pistan nina välja ja näen vaid üksikut punases kostüümis meest, kes suusatab keset tänavat Central Parki poole.

Kuigi enamik newyorklasi jääb selle „katastroofi“ tõttu koju, sumpan mina vaimustunult koos mõne teise hulluga mööda tänavaid, mis olid veel eile täis tihedat liiklust. Nüüd on tänavaäärsed autod üleni lumme mattunud ja neist on järel ainult suured kühmud.

Järgmisel päeval sirab päike ja õhtuks on kogu lumi rentslisse voolanud.
New Yorgi ja lume teemadel võiks tegelikult pikemalt peatuda. Igal aastal hakatakse kunagi enne jõulu ootama romantilist kerget lumesadu, et seda õiget jõulutunnet kätte saada. Aga kui saabub veebruar, millega kaasneb sageli ka paar lumetuisku, hakatakse rääkima juba kriisiolukorrast. Tõsi, kui siin linnas ikka korralikult tuiskab, võib ühe ööpäevaga tulla tohutu kogus lund maha ja tuulekiirus võib vabalt tõusta neljakümne kilomeetrini tunnis, mis on päris hirmus. Siis ei soovitata inimestel – täiesti õigustatult – tänavatele üldse minna ja veel vähem autoga sõita. Linn reageerib neil puhkudel üllatavalt kiiresti, kohe hakatakse lund linnast välja vedama ja kuna need lumetormid on küll äkilised, aga lühiajalised, siis on juba järgmisel päeval sõiduteed vabad ja kõnniteed puhtad. Lumetormi eest hoiatatakse pikalt ette, jagades lakkamatuid õpetusi ja keelde ning paludes inimestel planeerida ette nii oma käigud kui ostud. Uudistes armastatakse kasutada ka sõnu „sajandi tuisk“: eks iga saabuv tuisk on ikka hullem kui ükski varasem ajaloos. Vahel osutub see „sajandi tuisk“ siiski vaid kergeks kenaks tuulehooks. Eestlasena olen ma lapsest peale näinud igasuguseid lumesaju vorme, aga peab tunnistama, et New Yorgi kiiresti alla sadavatel lumekogustel on tõepoolest kuidagi kurjem loomus.

Diana Lotus „Minu New York. Läbi taeva ja põrgu“, kirjastus Petrone Print 2016