Praha Wikipedia
„Ježíš Maria!“ laseb Zbyněk kuuldavale klassikalise tšehhi ahastus- ja üllatushüüu. „Muidugi on seal auk!!! No mida ma siis kogu aeg rääkisin!!!“ vahutab Zbyněk pahameelest, hoiab kinni oma kiilanevast pealaest ja helistab tööl olevale Milanile.

Mu välkkiire otsus ühe suvenädala jooksul Prahat avastada kujunes hoopis aastatepikkuseks armastuslooks Tšehhi ja tšehhiga. Neist nüüd igapäevaselt eemal olles tunnen, et kuskil minus on peidus pisike tšehhitar, kes aeg-ajalt pead tõstab, kui kõrvu kostab tuttav veider-kaunis-susisev slaavi keel mõne lõbusa uue aja Švejki suust, kirjutab raamatu „Minu Tšehhi. Parajad Švejkid“ autor Kristel Halman.

Siis meenutan nostalgilise muigega aega, mis sai veedetud nii majesteetlikus Prahas kui ka maamehelikult sõbralikes külades ja õdusates väikelinnades. Kord hämarates veinikeldrites jumalate jooki maitstes, mööda laasi ja losse uidates, koolilastele tarkust jagades, siis aga närve proovile pannes ametkondi väisates, suurlinliku ükskõiksusega võideldes või riiki uputava veevooluga silmitsi seistes. Eevaülikonnas modellid reklaamplakatitel, balli pidavad jahimehed, autoritaarsed kõrtsmikud, piitsadega lihavõttepühilised, pikantse suuvärgiga veinimeistrid, svipsis kanuutajad ja riigi jõukaimad lapsukesed… Kui mälupiltide virvarr kripeldavaks igatsustundeks kasvab, tuleb vana head Tšehhimaad taas oma silmaga kaema minna.

Siin on katkend raamatust

Milani isa üritab olla ka täiuslik kubjas teistele töömeestele. Kui käsil on meie tibatillukese tualettruumi seina sisse uute torude jaoks süvendi tegemine, on Zbyněk kohal, seisab end seina ja poti vahele pressinud ukrainlasest töömehe selja taga vankumatult kui sõdur ja jälgib oma suurte prillide tagant pingsal pilgul allpool toimuvat. Ta korrutab põranda lähedal küürutavale töömehele iga paari minuti tagant, et too oleks seina puurimisel ettevaatlik, kuna see on väga õhuke. Järelevalvealune aga paistab tüütuid manitsusi ignoreerivat ja toimetab omasoodu edasi, kuni järsku haigutab seinas üks korralik auk ning tahtmatult on loodud otseühendus naabri tualettruumiga.

„Auk,“ lausub töömees üllatunud ilmel, vaatab Zbyněkule otsa ja osutab näpuga tekkinud avausele.
„Ježíš Maria!“ laseb Zbyněk kuuldavale klassikalise tšehhi ahastus- ja üllatushüüu. „Muidugi on seal auk!!! No mida ma siis kogu aeg rääkisin!!!“ vahutab Zbyněk pahameelest, hoiab kinni oma kiilanevast pealaest ja helistab tööl olevale Milanile, et talle tekkinud olukorrast kohe teatada ja arutada, kuidas sellest naabritele rääkida, kust leida neile uusi samasuguseid keraamilisi seinaplaate või millist valuraha pakkuda. Augumeister soss-sepp lõpetab poolelioleva töö kiiresti, paneb tööriistad kotti ja kaob igaveseks värskelt „kuriteopaigalt“. Naabrid on aga õnneks nii mõistlikud inimesed, et probleemist suurt numbrit ei tee ning rahulduvad seinaaugu täitmise ja krohvimisega. Sellega saab veidi hiljem hakkama juba meie muhe ja tagasihoidlik türklasest „ihu“-müürsepp, kelle Milan juhuslikult kunagi kuskil poe kassasabas jutustades leidis ja kes sellest ajast peale meil kõikvõimalikud krohvimis-plaatimis- müüriladumistööd eeskujulikult ära on teinud.

***

Zbyněk peab end aga minu ja Milani ühise kodu loomises täieõiguslikuks osaliseks ja tundub ka, et isehakanud sisearhitektiks. Tihti astub ta meilt läbi, kaasas nii midagi magusat näksimiseks kui ka heade ideede brošüürid ehk postkastist leitud ehitus- ja mööblipoodide reklaam- ja infolehed. Neid lehitsedes ja ühele või teisele pildile osutades pühendab ta meid enda valmismõeldud sisustusplaanidesse. Kuulame algul kannatlikult ja heatahtlikult, mida peaksime tegema ja kuidas täpselt korterit remontima, kust ja millise mööbli ostma, ja nii samas vaimus edasi, kuni isa pealetükkivad ideed poja kannatuskarika täidavad ja poeg isale meelde tuletab, et kodu peaks looma ikka seda asustavad asjaosalised ise oma ideede ja maitsega. Selle peale isa ja poeg vaikselt nohisevad, torisevad üksteisele paar sõna nagu „Nojah, tahtsin vaid aidata“ ja „Hea küll, jätame selle“, ning jätkavad muu teemaga. Teinekord ärrituvad mõlemad pooled aga niivõrd, et vaikiv ajastu nende vahel kestab lausa nädalaid.

„Näed nüüd, temaga ei ole võimalik pikka aega läbi saada, maksimaalselt kolm päeva järjest saab suhelda, siis on närv must,“ seletab ärritunud Milan mulle. Samas tean, et tegelikult nad hoolivad teineteisest väga, lihtsalt kaks koleerilist temperamenti põrkuvad aeg-ajalt kui teineteist tõukejõuga mõjutavad magnetid.
Mõistan, et mõned Zbyněku iseloomujooned, tema õpetamine ja manitsemine võivad aeg-ajalt tõesti kaasinimeste närve kulutada, kuid tunnen, et südames soovib ta vaid head. Võib-olla on selline käitumismaneer tingitud ka tema pikast üksi oldud ajast naise varase õnnetu surma tagajärjel ja eluteel kogetud raskustest, mille käigus jäid väikelapseeas Milan ja tema vend vaid isa kasvatada.

Kristel Halman „Minu Tšehhi. Parajad Švejkid“, kirjastus Petrone Print

https://petroneprint.ee/raamatud/minu-tsehhi/