Wikipedia
Lendan Costa Ricasse otse ülikoolipingist pärast Hippokratese vande andmist. Olen elevil võimalusest praktiseerida Kesk-Ameerika suurimas lastehaiglas, kuhu tulin üheksaks kuuks vabatahtlikuks. Nii kirjutab Tartu ülikooli arstiteaduskonna lõpetanud Liis Paltsmar raamatus „Minu Costa Rica“ oma elust Kesk-Ameerika eksootilises riigis.

Võtan iseenesestmõistetavalt seda, et hakkan tööle arstina. Kohale jõudes selgub, et päris nii see siiski ei ole. Võitlen pidevalt, et oma vabatahtliku T-särki arstikitli vastu vahetada, kuid selle käigus ununeb, mille pärast tegelikult siin olen – tahtsin näha väikeste inimeste silmi säramas. Mõne aja pärast avaneb mulle siiski ka arstikabineti uks ja saan tohtrirolli sisse elada, unustamata hetkekski seda, mida vabatahtlikuks olemine rõhutab: oluline on näha inimestes rõõmu, mitte ainult keskenduda haigustele.
Costa Rica pakub mulle muudki peale arstielu. Tantsin salsat, vallutan randu ja vulkaane, tutvun merikilpkonnade uue elu imega, üritan oma silmaga lähedalt näha laisklooma. Seda maad peetakse üheks õnnelikumaks riigiks ja pakun üht killukest sellest õnnest ka lugejale!

------------------

Ühel ilusal veebruari hommikul kuulutatakse pärast hommikupalvet, et tänasest hakkab gripi vastu vaktsineerimine. Nagu ka Eestis, soovitatakse siin kogu haiglapersonalil ennast vaktsineerida. Minule tundub küll aastaaja valik kummaline, sest meil hakkab selleks ajaks suurem gripilaviin juba mööduma.
„Liis, sina pead ennast kindlasti vaktsineerima,“ pöörduvad tädikesed minu poole. „Sul ju ei ole immuunsust, meie siin oleme juba iga aasta ennast vaktsineerinud.“
Selgitan ettevaatlikult, et ma ei näe vaktsineerimisel suurt olulisust: olen noor ja terve inimene ega usu, et gripp mind niidab. Pealegi, ega vaktsineerimine ju garanteeri, et ma grippi ei jää: võin jääda küll, aga lihtsalt kergemalt. Samuti ei kaitse gripivaktsiin mind teiste nii-öelda külmetushaiguste eest, sest palaviku, nohu ja köhaga kulgevaid viiruseid on veel mitu erinevat. Siin kutsutakse kõiki selliseid haigusi gripiks tegelikult teadmata, kas see on gripiviirus või hoopis paragripp, adenoviirus või hoopis midagi muud.
Gripiviirus on väga muutlik ning selle tüved vahelduvad. Seetõttu on vaja vaktsineerida igal aastal, sest kaitse kestab vaid ühe hooaja vältel. Igal aastal määratakse kindlaks viiruse tüvi, mida vaktsiinis kasutatakse. Selleks osutub tüvi, mis kõige tõenäolisemalt tekitab epideemiat järgmisel aastal. Aluseks võetakse selline viiruse tüvi, mis mõnes maailmaosas juba põhjustab gripipuhanguid.
Tean, et tegelikult kuulun riskirühma, sest haiglatöötajad on pidevas kontaktis erinevaid tõbesid põdevate patsientidega. Gripi riskirühma kuuluvad lisaks need inimesed, kellel on suurenenud grippi nakatumise oht ning risk tüsistuste tekkeks ehk lapsed alates kuuendast elukuust, rasedad, 65aastased ja vanemad inimesed, kroonilisi haigusi põdevad inimesed ning hoolduskodude elanikud. Viimastel on grippi põdedes tüsistusi saada suurem oht kui noortel ja tervetel nagu minul. Just tüsistused on ju tegelikult see, mida gripi puhul karta, sest gripp ise ei tapa. Gripp kahjustab lihtsalt limaskestasid, mis seejärel erinevatele bakteritele vastuvõtlikuks muutuvad. Tekivad tüsistused nagu kopsupõletik, keskkõrvapõletik, põskkoopapõletik või südamelihasepõletik.
Ise haigestudes võiks olla teistega solidaarne ja vältida nende nakatamist. Eriti need, kes haiglas töötavad. Nii ma siis mõtlengi haigete laste peale: kui ma ise küll raskesti haigeks ei jää, aga omale pisiku külge saan, olen ma ju ohtlik neile, kelle organism haigustega võitlemises nii tugev ei ole. Seega lasen selle sutsu oma õlavarde ära teha ning käin paar päeva ringi pearinglusega ning kergelt haiglase olekuga. Tegelikult lasin ju endale just väikeses koguses grippi sisse süstida, et organism hakkaks selle vastu antikehi tootma.
Oma residentuuriaastatel lasen ennast vaktsineerida ka pärast seda, kui olen töö juures oma esimesed vitsad kätte saanud. Jään sageli haigeks. Ega ma muidugi ei tea, on see gripp või midagi muud. Esimesel residentuuriaastal jään sügisel nohuseks ja tuigun pooltõbisena tööle. Mu juhendaja vaatab mind altkulmu ja küsib naljatlevalt: „Noh, mis sul on? Residenditõbi, jah?“
Ma ei saa kohe aru, mida ta mõtleb, sest tatt on peas ning uimasena ei ole ma just kõige kirkam kriit.


„Residendid jäävad esimesel aastal sageli haigeks, nad ei ole harjunud nii tihti ja nii paljude haigustega kokku puutuma,“ selgitab ta siis mulle.
Nii ka läheb. Esimesel aastal arstina töötades olen haigem kui kunagi varem ning viin need pisikud rõõmsalt ka kodustele. Viimasel aastal ei niida mind enam ükski suurem tõbi, pääsen mõne väiksema nohuga, mis aeg-ajalt ikka külas käib.
Selgitasin seda siis Damas Voluntariasele ka.
„Oi, kas teil on ka gripp?“ imestavad nad kooris. „Teil on ju nii külm, kuidas see gripp küll seal levida saab?“
Huvitav, mina olen pigem vastupidi üllatunud: miks nemad grippi nii hirmsasti kardavad, neil on ju pidevalt soe ja päikeseline ning mahlased värsked puu- ja juurviljad aasta ringi kättesaadavad. Teisest küljest saan aru ka, kui selles palavas ja niiskes kliimas kasvõi nohu saada, on kõik kohad topeltpaistes ja hingamisruumi eriti ei jää. Kogen seda väga valusalt aastaid hiljem, kui mesinädalatel Costa Ricasse lähen. Tean nüüd omast kogemusest, et siin kuumas ja niiskes kliimas ei ole nohu lihtsalt nohu.

Liis Paltsmar „Minu Costa Rica. Tohtrielu troopikas“, kirjastus Petrone Print

http://petroneprint.ee/raamatud/minu-costa-rica/