Mulle meeldib mõelda ja olen seda usku, et kõige parem vaimutoit on head mõtted ja teod, ilu nägemine ja selle tajumine ning valgus. Need on põhilised road, mida vaim vajab. Ja lisaks natuke suuri mõtlejaid, kes on enne sind mõne olulise mõtte suutnud lõpuni mõelda ja kirja panna.

Maal on vaimu toitmine lihtne. Mina vaatan hommikul süües aknast välja ja minu vaim saab juba hommikusöögi kätte õuel uhkeldavatest ristpartidest. Ma arvan, et sama vaimutoidu jaoks, mis mina saan Vilsandil hommikulauas, peab linnainimene läbi lugema kolm raamatut ja käima kolm korda teatris.

Maainimesi vaadates näed, kuidas nende silmad säravad ja peas ei ole sellist segadust nagu vahel linnainimesel. Mitte et ma nüüd alahindaks linnainimesi, vaid ma tean seda vahet, kuna olen 20 aastat Tallinnas elanud. Ma tean, mis ma siis olin, ja tean, milline mu mõte ja olemine praegu on. Linnas tekib liiga palju vastuseta küsimusi; halvem on, kui neid küsimusi ei teki. Maal on elu loomulikum ja küsimusi on vähem.

Inimeses on korraga koos hea ja halb, ilus ja kole, must ja valge.

Sinu valik on, millist poolt neist sa tahad toita. Mõni on läinud seda teed, et toidab tumedat poolt. Maamunal ei ole miljardite inimeste keskel kahte ühesugust ja pole kunagi olnud. Me kõik oleme erakordsed ja kordumatud. Ja pole ka ühtset tõde, mis sobiks kõikidele. Ometi mulle tundub, et keskmiselt on „paha“ meie sees tugevam kui „hea“. Paha tuleb nagu iseenesest, ja selleks, et paha poolt heaga kontrolli all hoida, kulub natuke energiat. Siit ka mõnus tunne hinges, kui oleme mõne heateo sooritanud, kuna see ei tulnud iseja enesest. Siit ka salajane imetlus filmides pahade poiste üle, kes teevad halba, mida meie kultuurikoorik ei luba meil teha. Siit ka meie räpane muie, kui loeme internetikommentaariumist, kuidas keegi on kellelegi täiega lajatanud. Minu jaoks on kommentaariumid kole ja kurjust külvav koht, kuhu ma juba aastaid pole oma nina toppinud ja ei soovita seda kellelgi teha.

Kui töötasin veel näitlejana, ilmus meie esietenduse kohta noorelt kriitikult uskumatult õel ja hävitav arvustus. Vaatasin arvustuse lõpus kommentaare ja nautisin, kuidas tõenäoliselt näitlejarahvas seda noort ajakirjanikku materdas. Kuna ka mina olin saanud kriitikult paar väga solvavat lauset, siis kirjutasin ka oma kommentaari ja imetlesin, kui halvasti ma oskan lajatada.

Saatsin oma kommentaari teele ja ehmatasin – kas tõesti mina kirjutasin selle! Kurjus oli minus kurjuse elama pannud. Rohkem ma ei ole sellesse maailma sattunud. Parim vaimutoit on seotud igaviku tunnetusega. Tähed, kuu, päike, loodus meie ümber, meri, metsad, väljad, jõed... Sinu teod, ilusad mõtted, head soovid teistele... See on see, mis toidab vaimu.

Vaikus võib su vaimu toita.

Kui ma rääkisin vaimu rämpstoidust, siis ma mõtlesin müra meie ümber, mida meie meeled lakkamatult tajuvad ja talletavad, olgu selleks reklaamplakatid, muusikatümps ostukeskustes või keskpärased telesaated.

Me tuleme siia ilma koos vaimuga, aga vaimu ülesanne on elu jooksul areneda. Sa tuled tühja kotiga ja peaksid siit ära minema täis kotiga. Ma olen näinud inimest, kes luges väga huviga, rääkis kirjandusest, analüüsis filme, aga kui tulid Mehhiko seriaalid, hakkas ta neid vaatama.

Vaatas ja vaatas ja pärast ei suutnud enam head raamatut lugeda. Talle tundus see igav ja keeruline, ta mõte ei käinud enam neid radu pidi, mis varem. Vaim oli muutunud keskpäraseks, lihtsustatuks. Selle lihtsa keskpärase pinna peal ei saa kott lõpuks täis.

Ma ei tea, kust vaimuõpetus tulema peaks. Vanasti oli selleks kirik, kus räägiti, et sa pead oma hinge eest hoolt kandma. Aga kes kannab tänapäeval inimese hinge eest hoolt? Kes tuletab sulle meelde, et su hing vajab hoidmist ja kaitset?

Elamine nutitelefonis tundub palju huvitavam kui päriselu. Sa võid lapselt pisarate saatel selle aparaadi korraks käest kiskuda, aga siis annad ikka tagasi, et ta kuss oleks. Ja ta ongi seal sees ja ta ongi kuss. Ja me ei tea, kes ja mis kombel teda selles telefonis kasvatab.

Meil on ära kadunud tava, mis on olemas enamuses idamaades. Ka Vaikse ookeani saartel on tavaline, et ema-isa teevad tööd ning laps on vanavanemate hoida, kellel on aega ja kes siis räägivad lapselapsele, kuidas maailmas asjad käivad. Sealt tuleb tarkus, mis on kogunenud ja kandunud edasi sajandite vältel. Elutarkus, loodustarkus, südametarkus. Aga meil kadus see kuskile ära.

Jaan Tätte, "Vaikuse hääl", kirjastus Pilgrim.