Ölandi saar, kus toimub romaani tegevus. Wikipedia
Raamat „Öine lumetorm” tunnistati 2008. aasta Rootsi parimaks krimiromaaniks. 2009 võitis raamat Põhjamaade krimikirjanikke ühendava organisatsiooni auhinna Klaasvõti. 2010. aastal sai teos rahvusvahelise krimikirjanduse auhinna International Dagger.

Johan Theorini „Öise lumetormi” sündmused leiavad aset Ölandi saarel Rootsis.
Aastaid tühjana seisnud Angerjatipu härrastemaja saab lõpuks uued omanikud, kui Stockholmist kolivad saarele Katrine ja Joakim Westin oma kahe väikese lapsega. Nende idüll aga puruneb peagi, sest Katrine leitakse kodu lähedalt uppununa. Raamat on haarav segu kriminaalromaanist, kummitusloost ja perekonnadraamast. Üleloomulikkus jääb siiski tagaplaanile ning lugeja saab ise otsustada, kas vaimud ja ended on tõesti olemas.

Karjed

Ta oli päeval kahhelahju tule teinud ning tuba tundus soe ja külalislahke.
Pool tundi hiljem olid kõik voodisse läinud. Joakim lamas pimeduses, kuulates Lisa ja Michaeli jutupominat külalistetoast. Väga hea tunne oli nende külaskäigust. Angerjatipus on rohkem külalisi tarvis.
Elavaid külalisi.
Ta mõtles neist lugudest, mida Carlssonite perekond oli talle rääkinud härrastemaja surnutest. Ja Livia oli rääkinud sedasama Katrine kohta – et ta tuleb jõuluõhtul koju.
Kui saaks teda veel korra näha. Temaga rääkida.
Ei. Ta ei tohi niiviisi mõelda.
Mõne minuti pärast oli majas vaikus.
Joakim sulges silmad ja jäi magama.

Läbi maja kostsid valjud karjed.
Joakim ärkas ehmatusega ja esimene mõte oli:
Livia?
Ei, see oli mehe hääl.
Unine ja segaduses, jäi ta voodisse, ja siis meenus, et tal on külalised.
Michael Hesslin oli see, kes pimeduses karjus.
Siis kuulis ta kiirete sammude kaja ja Lisa küsivat häält koridoris.
Kakskümmend minutit puudus kahest, kui Joakim voodist tõusis, kuid kõigepealt läks ta lapsi vaatama. Nii Livia kui Gabriel magasid sügavalt, kuid Rasputin oli loomulikult korvist välja hüpanud ja hiilis rahutult mööda seinaääri.
Joakim läks köögi poole. Koridoris oli valgus ja kui ta sinna jõudis, oli seal Lisa, kes pani parajasti mantlit selga ja saapaid jalga.
“Mis juhtus?” küsis Joakim.
“Ma ei tea ... Michael ärkas ja hakkas karjuma. Jooksis välja auto juurde.” Lisa nööpis mantlit kinni. “Ma lähen vaatan, mis lahti on.”
Ta väljus ja Joakim läks tagasi kööki, ikka veel poolunes.
Rasputin oli kadunud ja majas oli nüüd täiesti vaikne. Ta lülitas sisse kiirkeetja, et teed teha.
Kui tee valmis sai, seisis ta tassiga akna juurde ja nägi Lisat Michaeli kõrval autos istumas. Sadas kerget lund, helbed sädelesid läbi õhu langedes.
Tundus, et Lisa esitas Michaelile küsimusi. Mees istus rooli taga, üksisilmi esiaknast välja vaadates ja pead raputades.
Mõne minuti pärast tuli Lisa tagasi tuppa. Ta vaatas Joakimile otsa.
“Michael nägi halba und ... Ta ütles, et keegi seisis tema voodi kõrval ja vaatas teda.”
Joakim hoidis hinge kinni. Ta noogutas ja küsis vaikselt:
“Kas ta tuleb tuppa tagasi?”
“Ta tahab veidi aega autos olla,” ütles Lisa. Ja lisas: “Ma arvan, et me sõidame Borgholmi ja jääme ööseks sinna hotelli. See on ju talvel ka lahti, eks?”
“Ma arvan küll.” Joakim vaikis ja küsis siis: “Kas ta tavaliselt ... magab halvasti?”
“Ei,” vastas Lisa. “Mitte Stockholmis ... Aga ta on pisut närviline olnud. Tööl ei lähe praegu eriti hästi. Ta ei räägi sellest küll palju, kuid ...”
“Siin pole midagi ohtlikku,” ütles Joakim.
Siis mõtles sellele, mis Livia oli unes rääkinud. Ta lisas:
“Loomulikult on paar viimast nädalat olnud siin päris kurvad. Aga me ju ei elaks siin, kui me ei tunneks end siin ... turvaliselt.”
Lisa heitis kiiresti pilgu enda ümber.
“Siin liiguvad võimsad energiad,” ütles ta ja küsis siis ettevaatlikult: “Kas sul on olnud tunne, nagu viibiks Katrine ikka veel siin? Nagu ta jälgiks teid kõiki?”

Joakim kõhkles, enne kui noogutas.
“Jah,” vastas ta. “Ma tunnen vahetevahel midagi.”
Ta jäi uuesti vait. Ta oleks tahtnud rääkida sellest, mida oli kogenud, kuid Lisa Hesslin polnud selleks õige inimene.
“Ma pean asjad kokku pakkima,” ütles naine.
Veerand tundi hiljem oli Joakim jälle köögiakna juures ja vaatas, kuidas Hesslinide suur auto minema sõidab. Ta jälgis neid pikka aega, kuni auto tagatuled peateele kadusid.
Maja oli endiselt vaikne.
Joakim jättis esikus tuled põlema ja läks trepist üles magamistuppa, olles enne veendunud, et lapsed ikka rahulikult magavad. Ta heitis uuesti voodisse ja lamas seal pimeduses avatud silmadega.

Johan Theorin „Öine lumetorm“, Ajakirjade Kirjastus 2015

2012. aastal on eesti keeles ilmunud Johan Theorini romaan „Minevikuvarjud”.

Link: http://www.rahvaraamat.ee/p/%C3%B6ine-lumetorm/707132/et?isbn=9789949390755