"Mutti. Marie Underi portree", 1904, pastell. "Eesti tippmodell"
Ilmselt paljud mäletavad juba kooli kirjandusõpikust Ants Laikmaa Marie Underi portreed. Õpikus ei ole aga kirjas, et 21aastane algaja poetess kirjutas kunstnikule tundeküllaseid luuletusi ja ka kunstnik kiindus oma säravasse modelli. „Koltunud kirjalehtedelt, mida Laikmaa pole raatsinud tulle heita, ulatub üle nii paljude aastakümnetegi tolle tundepalangu kuma,“ kirjutas Endel Nirk Laikmaa-raamatus „Kaanekukk“.

Eriline koht kunstniku selleaegses loomingus ja eluski on „Muttil” – noorproua M. Hackeri portreel (1904), mida nüüd tavaliselt tuntakse kui Marie Underi portreed. Võimalik, et Laikmaa oli teda kohanud juba siis, kui neiu Under enne abiellumist lühikest aega Teataja kontoris töötas. Nende lähem tutvus näib olevat sõlmunud 1904. aasta juunis, kui M. Hacker koos oma poolteiseaastase tütrekesega oli Moskva kandist, kus tema mees tollal töötas, suveks kodumaale saabunud.

Sütitava ja oma olemusega kaasakiskuva inimesena võitis Laikmaa ilmsesti korrapealt teise täieliku poolehoiu. Noore naise ergas vaim ja elav kunstihuvi soodustasid tutvuse arenemist. Lloomult impulsiivsena ja trotsides väikekodanlikke eelarvamusi, käis pr Hacker paaril korral kunstnikku ka tema ateljees vaatamas. Huvisuundade ja eluhoiakutegi harmoniseerumisest sugenes sügavamat teineteisemõistmist, otse iseenesest pidi nõnda tekkima ka portreteerimise soov. Tegelikult valmis kunstnikul kaks portreed, teist nendest tunneme üksnes reproduktsiooni järgi.

„Mutti” kujutab säravalt naeratavat noort naist ja see teos on sündinud tõelisest inspiratsioonist ning imetlusest.

Kui mitmel teisel pildil oli naeratav nägu ikka jäänud kuidagi kunstlikuks või sunnituks (vrd Miina Hermanni portree ja „Naerev neiu”), siis sedakorda on see ülesanne lahenenud otsekui iseenesest ja mänglemisi. Ülemeelik elurõõm ja Jugendlust avaldub portrees loomulikult ning siiralt, seda põhimeeleolu kannab suurepäraselt pildi erk värvilahendus.

Kui portree oli lõpetamisel, pani Marie Under paberile vahepeal peas sugenenud saksakeelsed värsid, mida ta küll nagu varjata oleks püüdnud, kuid mis tegelikult ikkagi just kunstnikule olid määratud. Laikmaa on lehekese nende värssidega hoolikalt alal hoidnud, hulk aastaid hiljem on see pühendus ning pihtimus tõlkes ja viimaks originaaliski trükki jõudnud.

„Bin ich’s denn wirklich? rosig, keck u. gut,
Auf allen Zügen spielt ein Kinderlachen
So voller Jugendlust u. Übermut,”

luges üllatunud kunstnik. See oli ju otsekui päris luuletajakäega kirjutatud.
Selgus, et siinsed salmid polegi esimesed, et saksakeelset värssi on varemgi omaks huviks katsetatud. Aga miks mitte proovida sulge ka emakeeles, kui luulevõimed ja eeldused ometi nii ilmsed on? Mõni aeg hiljem temale näha toodud eestikeelsetest luuletustest saatis Laikmaa mõned ilma autori teadmata ajalehtedele, märkides pseudonüümiks portreele antud nime Mutti.
Uudistes ja Postimehes need avaldatigi, Teataja juures aga praagiti säärane ebasotsiaalne meeleolutsemine halastamatult välja. Semperi teada olnud too karm mees Hans Pöögelmann, kuid viimane õppis siis juba mõnda aega Leipzigis, tõenäoliselt võis see olla Otto Münther
Niisugune oli Marie Underi trükidebüüt, tema eelõitsengu avaakord.

Kunstniku vahendusel jõudis Mutti värsse (nagu muide ka J. Kreegi omi) samuti Noor-Eesti I albumisse. Portreteerijale pühendatud luuletus polnud üksnes heameele väljendus või viisakas tänuavaldus, vaid midagi enamat: selles kuuleme spontaanselt avalduvat ärganud tundeelevust. Neid värsse poetessi 50. sünnipäeva puhul avaldamiseks eesti keelde ümber pannes on J. Semper kõiki asjaolusid arvestades seda viimast küllap teadlikult sumestanud– originaaltekst kõneleb märksa selgemat keelt:..

...– O Du, ich danke Dir,
Du der das Gute in mir wachgerüttelt,
Das Kind, die Seele hart erweckt in mir
U. allen Alltagsstaub mir abgeschüttelt.

Ja eriti lõpuvärsid:

Die Seele, die erstarrt u. traurig war
Erblühte wieder unter Deinem Segen.

See oli omamoodi „Tatjana kiri”, ainult et kahekümne ühe aastane Mutti oli hoopis teadlikum oma naiselikus veetluses ning nõrkuses. Ja kolmekümne kaheksa aastane kunstnik polnud mingi blaseerumistõvest nakatatud Onegin. Koltunud kirjalehtedelt, mida Laikmaa pole raatsinud tulle heita, ulatub üle nii paljude aastakümnetegi tolle tundepalangu kuma. Ei paista enam kahtlustki jäävat, et alles märksa hiljem avalikkuse ette jõudnud armastuslüürika elamuslikud algimpulsid kuuluvad esijoones sellesse aega.

Ärev ja ootusi tulvil kiri juunikuu lõpult (ilmselt Kassarist) kõneleb lausa palavikulisest pingest: „Kui Te pea ei tule, siis jään ma nõrgameelseks!” Teadmatus piinab, ent Tallinna on praegu võimatu tulla; ootamine on talumatu ja sisepinge murrab sõnade eest kõik konventsionaalse kütked: „...ma jooksen Teile vastu ja suudlen Teid ja ei lase Teid enam ära, Teie hea, hea inimene!”

Järgnenud luuletustes, õigupoolest värssläkitustes (nii eesti- kui ka saksakeelseis) on leidnud väljenduse trotslik vastuhakk avapärasusele („Ei pea mind perekondsed pidemed...”, „Ma murran kõik, mis maha muljumas / Ja vangitsemas minu igatsusi!”), jäägitu ja kaalutlusteta andumus.

Need värsid, need riimitud kirjaread, oma impulsiivsuses-improvisatsioonilisuses suurt hoolimata vormiladususest, kuulutavad käegalöömist kõigele muule peale armujoovastuse. Ja ometi väreleb neis ka juba paratamatu ärevus, mure tuleviku pärast („Sa ei või mind unustada...”). Sest perekondlikest pidemeist võis end ajutiseks lahti kiskuda, aga neid eneselt täielikult heita polnud nõnda lihtne. Hackerite abieluliit ei tuginenud kõige järgi otsustades just väga kindlaile alustele (mõni aeg hiljem see laguneski), kuid hoopis teine küsimus oli uue elu alustamisega.
Ja mõnedki kaugelt eemalt läkitatud värsid on juba küsivad, toonilt eleegilised, kahtlevad, etteheitvadki.

Võib-olla küll üleliia karm, hetkekibedusest ajendatud oli mõte, et teise tunded polnud tõelised. Laikmaa oli oma kiindumustes siiras, nüüd ja edaspidi, kuid temale loomuomane püsitus avaldus siingi. Ta süttis kiiresti ja põles suure leegiga, ent seda ei jätkunud kauaks. Igatahes polnud seda enam nii palju, et võtta teiselt mehelt tema naine. Ja naise seisukohalt vaadatuna oli see vist ikkagi olnud poolik armastus. Kuigi ta kunstniku siiruses pärastpoole enam ei kahelnud ja nende vahel – iseenesest haruldane küllaltki – jäi püsima südamlik sõprus. Laikmaad tuli võtta niisugusena, nagu ta oli, ja üldkokkuvõttes oli ta ju tore inimene. Temast sai Mutti noorema tütre Hedda ristiisa ja kui Hackerite pere 1906. aasta lõpul Tallinna asus, oli ta nende juures sagedane ning oodatud külaline, kummatigi mitte too klassikaline „majasõber”. Ta oli tõeline sõber ja jäi selleks ka edaspidi, pärast Marie Underi hilisemaid elumuutusi, jäi selleks aastakümneiks – kuni lõpuni.

Endel Nirk „Kaanekukk“, Maalehe raamatusari „Eestile elatud elud

Raamatusarja „Eestile elatud elud“ saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.