EUROVISIOONI LAULUVÕISTLUS Foto: Rauno Volmar
Kui Ivar Musta laul "Everybody" Tanel Padari ja Dave Bentoni esituses võitis 198 punktiga Taani 177 ees 2001. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse, hakkas Juhan Paadam peaprodutsendina ette valmistama show´d Tallinnas. Äsja ilmunud raamatus „Estonia, 12 points!“ meenutab ta jõulist sagimist ja võimuvõitlust tulevase lauluvõitluse ümber.

Ühel ilusal suvepäeval astusid ette teatamata minu kabineti uksest sisse EAS-i projektijuht Evelin Int-Lambot, kellest hiljem sai presidendiproua, ning peaminister Laari nõunik, turismiärimees Tarmo Sumberg. Juba ainuüksi sellest sissemarsist oli selgelt näha, et vapustustest tümitatud ETV oli nõrk ja väga kergelt rünnatav nii otseses, füüsilises, kui tegevuse ja eksistentsi asjus. Kes aga tahtis, kõndis oma agendaga uksest sisse ja andis hagu!

Peaaegu et „tere!” asemel kuulsin huvitavat küsimust: „Mida te siin teete?”. Niipalju siis külaliste lastetoast. Kuvasin arvuti ekraanile võimalikeks kohtumisteks ja tutvustusteks ette valmistatud skeemi televisioonisaatest (lauluvõistlusest) ning seda ümbritsevast üritusest.

Juhan Paadam 2002. aasta jaanuaris ETV välisosakonna juhatajana ja Eurovisiooni lauluvõistluse produtsendina. Foto Karin Kaljuläte.

J„Te ei tohi enam öelda, et Eurovision on ainult saade!” teatas Evelin kindlal toonil. Vastasin, et maja, kus nad viibivad on ETV ja siin tehakse saateid, ainult saateid ja mitte midagi muud kui saateid. „Miks siis? Miks me ei tohi?” küsisin. „Sellepärast,” vastasid tulnukad, „et Eurovision on midagi enamat!”. Mis ja kui enamat, ei õnnestunud mul kahjuks, vaatamata rohketele täpsustavatele küsimustele teada saada.

Muide, see eksistentsiaalne küsimus küsimuseks jäigi. Fakt on aga see, et nimetatud kummaline tees, nagu oletada võis, oli taas meieni jõudnud.
Olime sunnitud seda kuulama ning sellega tegelema ja seda ümber lükkama õige paljudel kordadel ettevalmistuse aasta jooksul. Üks sai selgeks, soovijate ring Eurovisioni kakust osa saada oli jõuliselt laienenud. Kasvanud oli aga ka ambitsioon ohjad haarata ja projekti juhtima asuda. Mis siis, et tegemist vajas telesaade, mis mõistetavalt eeldas kindlat ettevalmistust ja professionaalsust.
See tühine faktike oli ihalejate jaoks teisejärguline. Silme ees terendas võit, tunnustus, kuulsus ja sellega kaasnevad dividendid, eelkõige helge tuleviku näol ja kujul. Esimene reaalne lauluvõistluse kaaperdamise fakt oli saanud tõsiasjaks.

Erinevas vormis rünnakud jätkusid praktiliselt 25. maini, lauluvõistluse toimumuse päevani. Tegelikult ka pärast seda. Ajalugu näitab, et jõudude vahekord hakkas sammhaaval normaliseeruma sedamööda, mida tugevamaks ja sellest tulenevalt enesekindlamaks me oma hiigelprojekti ette valmistades muutusime. Planeerimatult toetav roll oli kindlasti ka valitsuse vahetusel ettevalmistuste poolel teel 2002. aasta 28. jaanuaril. See oli meie jaoks hea muutus kildkondlikust huvist professionaalsuse tunnustamisele.

Lugu läheb edasi. Delegatsioon lahkus, lubades kindlasti naasta. Visiidid sagenesid. Teisisõnu, rünnakud muutusid süstemaatiliseks. Enamasti saabus proua Evelin üksi. Kuna külaskäigud olid tavaliselt ootamatud, andis see meile võimaluse improviseerida. Korraldasime asja nii, et proua projektijuht kohtus iga kord uue inimesega. Igal järgneval kohtumisel pidi külaline alustama oma jutustusega algusest, sest vestluspartner polnud asjaga kursis. Iga järgneva kohtumise ülesanne oli kuulata, teadmiseks võtta ja informatsioon edastada. Vahel toimus saabunule vestluspartneri leidmine nii kiiresti, et instruktaažiks enam aega ei jäänud. Kolleegid on nüüd möödanikku meenutades küsinud, et kuidas ma teadsin, et see või teine inimene hakkama saab?
Vastata oli lihtne – jobusid, nagu moodne rahvusvaheline keelepruuk ütleb, meie tiimis ei olnud.
Võin muidugi ainult aimata, kelle ülesandel leidis AS Fontes juhtimiskonsultant ja Goldratti (dr Eliyahu M. Goldratt, füüsikadoktor, rahvusvaheliselt tuntud juhtimisteoreetik ja praktiline õpetaja, 1947–2011) maaletooja Heiti Pakk samuti võimaluse Eesti Televisioonist läbi astuda. Tuli, küsis näha meie töödokumente ja meie... näitasime! „Tule taevas appi!” hüüataks president Meri. Vaadanud meie koostatud lauluvõistluse korraldamise organisatsioonilist struktuuri, ütles suure juhtimisguru õpilane, nagu ta ise on end nimetanud, vaid ühe sõna – „õudne!” ja läks. Püüdsin rääkida EBU poolt lauluvõistluse projekti tegemiseks loodud ning iga järgneva produktsiooni tiimi poolt oma vajadustele kohandatud adekvaatsest juhtimisstruktuurist, aga võõras kiirustas kindlal sammul, pilk kaugusesse suunatud, lifti poole.

Ma võisin ainult ette kujutada, kuidas see maagiline karje „õudne!” lendab vuhinal läbi kesklinna, rühib üles Toompeale, kihutab Stenbocki majja, tormab tuulispasana mööda koridore ning potsatab lõpuks hingeldades peaminister Mart Laari lauale. Nagu hoogne multikas, kas pole? Ainult et missugune on selle hind meie meeskonna jaoks?

Mõelnud olukorra üle sügavalt järele, pidime teada saama, kas meil on probleem. Ja kui on, millise ohuhinnangu kõige sellest tulenevaga me enestele anname. Kuna otsisime samal ajal oma meeskonda turundusjuhti, otsustasime teha ettepaneku Rein Pakule, Heiti Paku vennale. Lihtne loogika ütles, et kui võtab külge, probleemi ei ole. Kui ei, siis... saate isegi aru.
Rein Pakk ei olnud huvitatud. Meil oli üks probleem lisaks. Tagantjärele paneb see konstruktsioon pisut muigama. Huvipuudus võiski ju olla seotud kõige lihtsamal viisil huvi puudumisega. Tookord aga nägime me selles käigus kui mitte tõe kriteeriumi, siis olulist ja vajalikku indikatsiooni igal juhul.

Paremaid võimalusi tõe teada saamiseks meie meeskonna käsutuses polnud. Peaministri nõuniku kohalt 2001. aasta juuli lõpus lahkunud Linnar Viik oli Stenbocki majas töötades Eesti märki otsinud. Ettevalmistusi alustades külastasime teda ühena esimestest. Kahjuks tulime peaministri büroost tagasi üsna tagasihoidliku informatsiooni hulgaga. Eesti märk jäi Viigil leidmata.
Ilmselt oli ta aga saanud ülesande, büroost lahkumisele vaatamata, Eurovisioni temaatikal silma peal hoida. Tema teravdatud tähelepanu meie tegevuse vastu oli igal juhul seotud kuulumisega troikasse, mille eksisteerimisest meil aimugi polnud. Linnar Viigi telemajja toodud sõnum oli, et meil ei jätku nii suure sündmuse korraldamiseks professionaale.
Sellise kõiketeadja, igal alal profi sõnumit kuuldes oled lihtsalt pahviks löödud. Ka Tõnu Seil mäletab, et keegi kusagil pidas arutelusid teemal, kas leiduks ka teisi korraldajaid. Laual olevat olnud kolm alternatiivi. Kes arutas ja kellest räägiti, pole Tõnul enam meeles. Mälu on ju selektiivne. Jutt polnud taas kord mitte televisioonisaatest ja sellega kaasnevast üritusest, vaid sellest maagilisest ja tabamatust „millestki suuremast”.

Olukorra otsustavaks parandamiseks edastas Viik tungiva soovituse võtta tööle muusikaärimees Peeter Rebane. Peeter Rebase personaalküsimusega tegelesid õige mitmed avaliku elu tegelased – nõukogu liige, ehitusärimees ning mitmetes suundades aktiivselt tegutsev Toomas Luman, Copterline’i juht Tõnis Lepp, peaministri büroo nõunik Tarmo Sumberg koos Evelin Int-Lambotiga.
Vihjetega aitasid jõudumööda teemat üleval hoida mõned teisedki nõukogu liikmed ning ka kultuuriministeeriumi kantsler Margus Allikmaa.

Meenub taas üks kentsakas lugu. Ühel ilusal päeval kantsleri kabinetti kokku kutsutud nõupidamisele saabudes märkasin tahvlil tervet rida nimesid, Rebast nende hulgas. Koosolekust osalejaile tutvustati neid nimesid kui talente, kelleta kantslerihärra esindatava vääramatu jõu arvates Eurovisioni teha polnud võimalik. Küsisin igaks juhuks enne nõupidamise algust Allikmaalt, mida need pookstavid tähendavad ja millist Rebast liigi arvukast populatsioonist ta silmas peab? Vastuseks sain veidrate, meeste rahvatantsurühma koreograafiat meenutavate õlakehituste kiirseeria. Füüsilisest reaktsioonist tuli välja lugeda, et kantsler oli puu otsas, kui Mõhk ja Tölpa tema kabinetis tahvlit sodimas käisid ja sinna igasuguseid nimesid sirgeldasid. Nõupidamine ise, nagu arvata võiski, oli valdavalt personalipoliitiline ehk – pigem ikka Rebasega kui ilma.

Kuna olime kuulutanud konkursi show producer’i kohale, kelle ülesandeks on kontserdi tehniline korraldus, toolidest piletiteni, vajasime kontserdikorraldaja know-how’d. Peeter Rebane osutus valituks mitme konkurendi hulgast. Ametikohta tuleb mõista just nimelt struktuuri kuuluva, kontserti korraldava produtsendina (show producer) ja mitte kogu Eurovisioni lauluvõistluse produtsendi ehk peaprodutsendina (executive producer), nagu on mõnel puhul püütud muljet jätta. Rebane sai töö vaatamata sellele, et ta oli pidanud võimalikuks ja vajalikuks kommenteerida AK uudistes, siis veel ärimehe staatuses, Vilbre ja tema töörühma pooleliolevat tööd. Ühena esimestest võttes oleva vaheklipi kahe plaani ehk siis uudistele kasutamiseks lubatud mõneteist sekundi põhjal teatas muusikaärimees, et tal on piinlik! Vägev! Positiivne osa selles loos on, et tänu tehtud valikule liitus meie tiimiga BDG-st Kalle Kingsepp, tõeline kontserdikorralduse ehk show produtseerimise asjatundja, hindamatu professionaal.

Juhan Paadam „Estonia, 12 points! Eurovisionist. Televisioonist. Visioonist“, kirjastus Hea Lugu 2017

http://www.healugu.ee/index.php?route=product/product&path=&product_id=515#.WL0vM2-GOUk