Raamatu alguses kirjeldas autor noort naist Kellyt, kes lasi võõral mehel trepikojas end toidukoti kandmisel aidata, seejärel lasi mehe korraks oma korterisse, sest too tahtis vaid korraks juua ja lubas kohe lahkuda. Korteris mees vägistas kelly. Siis sai Kelly selgesti aru, et mees kavatseb ta tappa, sest too sulges vaikselt akna, keeras muusika valjemaks ja läks kööki ning sahtlites sorades otsis ilmselt nuga. Kelly taipas mehe selja tagant koridori hiilida ja naabri juurde minna.
Meenutame siin lehel varem ilmunud katkendit.

„Noormees ütles: „Luba ma aitan sind.” - „Ei, tänan. Küll ma hakkama saan.” - „Minu arust sa küll hakkama ei saa. Mitmendale korrusele sa lähed?” - Kelly vaikis veidi, enne kui vastas. „Neljandale, aga küll ma saan hakkama, tõesti.”

Noormees ei teinud kuulmagi ja püüdis üleskorjatud konserve ühe käega vastu rinda surudes neid tasakaalus hoida. „Ma lähen ka neljandale korrusele,” teatas ta, „ja olen hiljaks jäänud – see pole minu süü, kell läks katki –, nii et ärme seisa siin kauem. Ja see anna ka minu kätte.” Ta sirutas käe välja ja üritas Kelly käest raskemat kotti ära võtta. Kelly kordas: „Ei, aitäh, aga ma saan ise hakkama.”
Toidukotist ikka veel kinni hoides sõnas noormees: „On olemas selline asi nagu liigne uhkus, tead küll.”

Edasi analüüsib autor lähenemisvõtteid, mida kurjategijad ja petised kasutavad, et uinutada tulevase ohvri valvsust.

LIIGA PALJU ÜKSIKASJU

Inimesed, kes tahavad sind petta, seletan Kellyle, kasutavad sageli lihtsa nimega lihtsat võtet: liiga palju üksikasju. Mees hakkas jutustama lugu sõbra kassist, kelle ta söötmata unustas: liiga palju detaile. Tema suhtumine ukse lahtijätmisesse – „nagu teevad vanaprouad vanades filmides” – liiga palju detaile. Tema vabatahtlik tunnistamine, et ta jääb alati hiljaks („rikkis kell, ei ole minu süü”) – liiga palju detaile.

Kui inimene räägib tõtt, ei tunne ta end ebakindlalt, seega ei tunne ta ka vajadust enda usutavaks tegemiseks üksikasju esitada. Aga kui inimene valetab ning isegi kui ta jutt kõlab usutavana, ei kõla see usutavana talle endale, nii ta lobiseb aina edasi.
Üksik detail on nagu maanteel vedelev üksik nael, mida ei märkagi, aga kui neid on palju, võivad nad auto kinni pidada. Enese kaitsmiseks tuleks teadlikult jälgida konteksti, kus neid üksikasju esitatakse.

Kontekst on alati selge suhtlemise alguses ja tavaliselt ka selle lõppemisel, aga üksikasjadega liialdamisel see selgus kaob.
Kujutage ette, et vaatate välja rongiaknast, kui see jaamast sõitma hakkab. Üksikasjad libisevad teie silme eest läbi esialgu aeglaselt. Kui rong kiirust võtab, näete rohkemaid detaile, aga järjest pealiskaudsemalt: tühi mänguväljak, graffitifraas seinal, tänaval mängivad lapsed, ehitusplats, kirikutorn, kuni rong saavutab sellise kiiruse, et üksikud detailid muutuvad lihtsalt... ümbruskonnaks. Seesama üleminek võib toimuda ka siis, kui vestlus muutub... röövimiseks. Kõik kelmid üritavad meie eest oma tõelisi eesmärke varjata.

KUI TEILE ÖÖSEL TÄNAVAL LÄHENEB TUNDMATU ISIK, SIIS POLE OLULINE, KUI MEELDIV TA TUNDUDA VÕIB.

Kelly puistati üle niisuguse üksikasjade tulvaga, et ta unustas antud olukorras kõige olulisema: mees oli ju võhivõõras. Aga niipea kui rong nii kiiresti kihutama hakkas, et Kelly end ebamugavalt tundis, niipea kui tal oleks olnud võimalik toimuvat taibata, nagu seda, et mees võttis tal vastu tema tahtmist poekoti käest, nii aeglustas mees mõne uue tähtsusetu pisiasjaga tempot. Mees kasutas eksiteele viivaid detaile, et Kelly võtaks teda kui oma tuttavat, suhtuks temasse kui kellessegi, keda võib usaldada. Aga Kellyle tundus ta ebaloomulik, Kelly teadis, kes on kelm, aga ei tundnud kelmi meest ära.

Kui teile öisel tänaval kõndides läheneb tundmatu isik, siis pole oluline, kui meeldiv ta tunduda võib, te ei tohi hetkekski unustada tõsiasja: mees, kes teile lähenes, on täiesti tundmatu. Heaks harjutuseks on endale aegajalt meelde tuletada oma asukohta ja suhteid ümbritsevate inimestega. Näiteks kui kohtamisele kutsutu viibib kauem, kui soovitakse, ükspuha siis, kui humoorikas või meeldiv ta ka poleks, peab naine ikkagi säilitama reaalsusetaju lihtsalt mõeldes: „Ma olen palunud tal kaks korda ära minna.” Kaitse detailidetulva eest on lihtne: hoidke ärkvel oma reaalsusetaju.

TÜÜBI MÄÄRAMINE

Üht neist strateegiatest, mida Kelly vägistaja kasutas, nimetatakse tüübi määramiseks. Mees kritiseerib naist kergelt, lootes, et naine hakkab vastupidist tõestama. „Te olete võibolla liiga snoob, et minusugusega rääkida,” võib mees öelda ja naine heidab endalt snoobi rüü, kõneldes temaga. Mees ütleb naisele: „Teie küll sedamoodi välja ei paista, et te ajalehti loeksite.” Ja naine hakkab tõestama, et ta on intelligentne ja hästiinformeeritud. Kui Kelly keeldus oma ründaja abist, ütles mees: „On olemas selline nähtus na gu liigne uhkus, teate ju küll”, ja Kelly eitas seda, võttes mehe abi vastu.
Tüübi määramisega on seotud alati kerge solvang ja tavaliselt selline, mida on lihtne kummutada. Aga kuna tüübi määraja seda reageeringut taotlebki, tuleks vaikida, teha nägu, et neid sõnu pole öeldudki. Mitte et suvalise võõra arvamus ka muidu südamesse läheks, aga tüübi määraja ei usu isegi, et tema väited tõesed on. Ta usub lihtsalt, et see süsteem töötab.

LAENU VÄLJAPRESSIJA

Järgmise signaali, mille ma Kellyle lahti seletan, nimetan laenu väljapressimiseks: „Ta tahtis sind aidata, sest see teeks sind tema tänuvõlglaseks ja fakt, et sa oled kellelegi midagi võlgu, raskendab sul paluda tal lahkuda.” Tavaline väljapressija annab lahkelt pisut laenu, aga tagasi nõuab alatult palju rohkem. Samamoodi pakub koletislik kurjategija abi, aga ise kalkuleerib alati võla suurust. Kaitsevõte on pidada kogu aeg meeles kahte kergestiununevat tõsiasja: mees tuli ise minu juurde ja mina pole temalt abi palunud. Kuigi see inimene võib tõesti lihtsalt lahkeks võõraks osutuda, pidage silmas ka teisi signaale.
Eks me kõik ole kokku puutunud tundmatutega, kes tükivad naisterahvaid nende toidukottide kandmisel abistama: sageli on selline mees lihtsakoeline väljapressija, kes tahab lihtsalt kedagi õnge võtta. Võlg, mille ta oma söödaga viskab, on suhteliselt kergesti tagasimakstav, selleks.kõlbab isegi väike vestlus. Aga sellisel mehel on midagi ühist hirmsa kurjategijaga, kes tungib võltsi ligimesearmastust teeseldes teise ellu: motiiv. Ameerikas pole ühtegi sekti, mis oleks pühendunud ameerika naiste toidukottide kandmisele. Parimal juhul piirdub laenu väljapressimise strateegia naiselt küsimisega: „Kas te käite siin tihti?” Halvemal juhul kasutatakse ära ohvri tänuvõlatunne ja sõbralikkus.
Siinjuures ei kõnele ma kurjategijatest, kes lihtsalt, relv käes, nõuavad raha. Sellise mehe eesmärke on niigi kergem aimata kui nende omi, kes kirjeldatud strateegiaid kasutavad.
Oluline on endale selgeks teha, et pealesunnitud seltskonda, liigseid üksikasju, võlumist, meeldivust, kerget kriitikat ja laenu väljapressimist kasutavad päevast päeva inimesed, kel pole kurje kavatsusi. Võibolla olete isegi tähele pannud, et paljusid neid strateegiaid kasutavad tavapäraselt mehed, kes tahavad vaid võimalust naist vestlusesse tõmmata. Ma ei mõelnud mõne sünnipärase Casanova tegevust ahendada, aga ajad on muutunud ja meie, mehed, oskame kindla peale välja mõelda mingid muud lähenemisviisid, mis ei ulatu otsapidi tüssamisse ja manipuleerimisse.

PALUMATA LUBADUS ON ALATI KÜSITAVA MOTIIVIGA.

KATTETA LUBADUS

Järgmise signaali kirjeldamisel palun Kellyl taastada hetk, kui ta ei tahtnud oma ründajat korterisse lasta. Mees oli öelnud: „Ma panen ainult need asjad maha ja lähen kohe ära. Ma luban.”
Palumata lubadus on üks kõige tõenäolisemaid signaale, kuna selline lubadus on alati küsitava motiiviga. Lubadusi kasutatakse, et veenda meid oma kavatsustes, aga tagatist pole mingisugust. Lubadus on nagu peegel, kust peegeldub teie alateadlik märguanne; lubadus on teie kahtluse kujutis ja peegelpilt. Alati, igas olukorras, suhtuge palumata lubadustesse kahtlevalt. Kui Kelly vägistaja ütles talle, et läheb ära, kui on köögis midagi juua saanud, tabas ta Kelly kahtlemise ja lisas seetõttu: „Ma luban.”
Siin on kaitsevõte: kui keegi ütleb: „Ma luban,” öelge teie (vähemalt mõttes): „Sul on õigus, ma kahtlen sinu usaldusväärsuses, ja võibolla põhjendatult. Aitäh, et sellele tähelepanu pöörasid.”

„EI” IGNOREERIMINE

On juba hilja ja tegin Kellyle ettepaneku ülejäänut järgmisel päeval edasi arutada, aga tema soovib enne veel ühest ohusignaalist kuulda. Nagu iga tõeliselt koleda kuriteo ohver, soovib ka tema kuriteost mingit mõtet leida, seda mõista, seda kontrolli alla saada. Seega räägin talle veel ühest märguandest, mis oma universaalsuselt on võib-olla kõige tähelepanuväärsem: mees ignoreerib või ei pööra tähelepanu sõnale „e i”. Kelly vägistaja ignoreeris seda sõna mitmel erinevat moel. Esiteks ütles Kelly, et ei, ta ei soovi mehe abi. Siis väljendas Kelly oma eitavat suhtumist, kui ei lasknud kotist kohe lahti.
Teod on palju kõnekamad ja usaldusväärsemad kui sõnad, eriti lühike ja alahinnatud sõna nagu „ei”, ja iseäranis siis, kui seda öeldakse justkui prooviks või veendumuseta. Kui Kelly ütles „ei”, aga seejärel nõustus mehega, siis see „ei” polnud enam päris „ei”. „Ei” on sõna, millest ei tohiks taganeda, sest inimene, kes seda sõna ignoreerib, püüab teid oma kontrolli alla saada.
„Ei” ignoreerimine on märguandeks, et keegi kas püüab olukorda kontrollima hakata või ei taha võimalust käest lasta. Ärge tundmatute inimeste puhul kunagi, mitte ealeski andke järele, kui ütlete „ei”, isegi mitte nende tundmatute puhul, kellel tunduvad olevat ausad kavatsused. Kui keegi viib teid niikaugele, et te olete valmis oma „ei-st” lahti ütlema, võite juba samahästi kanda loosungit sõnadega: „Sina oled boss.”

---------------------------------------

Olin hiljuti mitme eespool kirjeldatud strateegia otsene tunnistaja. Lendasin Chicagost Los Angelesesse, istusin üksinda reisiva teismelise tüdruku kõrval. Neljakümnendates aastates mees, kes oli tüdrukut üle vahekäigu jälginud, võttis peast kõrvaklapid ja ütles tüdrukule kamraadliku tooniga: „Need asjandused ei mängi piisavalt valjusti!” Seejärel sirutas ta tüdruku suunas käe ja sõnas: „Mina olen Billy.” Kuigi selle peale ei pruugi sugugi kohe tulla, oli tema avaldus tegelikult küsimus ja noor tüdruk vastas täpselt sellise informatsiooniga, mida Billy oli lootnud: ta teatas mehele oma täisnime. Seejärel sirutas ta ka oma käe, mida mees hoidis pisut liiga kaua. Järgneva vestluse käigus ei küsinud mees otseselt midagi, küll aga sai palju teada.
Mees ütles: „Mulle ei meeldi sugugi suurlinnas maanduda, kui ma ei tea, kas keegi on mulle vastu tulnud.” Tüdruk vastas sellele küsimusele, öeldes, et ta ei tea, kuidas ta lennujaamast oma peatuskohta saab. Billy esitas järgmise küsimuse: “Mõnikord võivad sõbrad ikka alt vedada küll.” Noor tüdruk vastas, selgitades: “Inimesed, kelle juurde ma lähen (seega mitte perekond), ootavad mind järgmise lennuki pealt.”
Billy teatas: “Mulle meeldib suurlinna saabumise sõltumatus, kui keegi mu tulekust ei tea.” Seega rääkis ta vastu sellele, mida hetk tagasi oli öelnud saabumise kohta, kui kedagi vastas pole. Mees lisas: “Aga võibolla sina pole nii sõltumatu.” Tüdruk teatas varmalt, et on üksinda reisinud juba kolmeteistkümnendast eluaastast saadik.
“See kõlab nagu ühe mu Euroopa naistuttava jutt, pigem naise kui teismelise tüdruku jutt,” ütles mees ja ulatas tüdrukule oma joogi (viski), mille stjuardess talle just serveerinud oli. “Sinu jutu järgi oleks sul justkui omaenese mängureeglid.” Ma lootsin, et tüdruk keeldub jooki vastu võtmast ja alguses ta nii tegigi, aga mees käis peale: “Anna minna, sa võid teha, mida tahes”, ja tüdruk võttiski sõõmukese mehe viskit.
Vaatasin Billyt, vaatasin tema lihaselist kehaehitust, randme ülaosas olevat vana tätoveeringut ja tema odavaid ehteid. Täheldasin, et ta jõi hommikuse lennu ajal alkoholi ja tal polnud käsipagasit. Vaatasin tema uusi kauboisaapaid, uusi teksapükse ja nahkjakki. Taipasin, et ta oli hiljuti vanglast välja pääsenud. Minu äratundvale pilgule vastas ta väljakutsuvalt: “Kuidas hommik sujub, sõber? Said Chicagost minema, jah?” Ma noogutasin.
Kui Billy tualettruumi minekuks üles tõusis, viskas ta uue sööda välja: kallutas end tüdrukule lähemale, naeratas pikkamisi ja ütles: „Su silmad on aukartust sisendavad.”
Mõneminutilise perioodi vältel olin jälginud Billyt kasutamas pealesunnitud koostöö võtet (neil mõlemal pole kedagi vastas, ütles ta), liiga paljude üksikasjade nõksu (kõrvaklapid ja Euroopa naistuttav), laenu väljapressimist (napsi pakkumine), võlumist (kompliment tüdruku silmadele) ja kerget kriitikat („Aga võibolla sina pole nii sõltumatu.”). Ka olin ma näinud teda ignoreerimas tüdruku „eid”, kui viimane napsist keeldus.
Kui Billy vahekäiku pidi eemaldus, küsisin tüdrukult, kas ma tohiksin temaga hetke vestelda ja ta nõustus kõheldes. See räägib alatute võtete poolt, tüdruk vestles rõõmsalt Billyga, kuid veidi kõheldes sellise reisijaga (minuga), kes küsib temaga vestlemiseks luba. „Ta pakub sulle lennujaamast küüti,” ütlesin ma tüdrukule, „kuid ta ei ole õige mees.”
Nägin Billyt taas pagasi kättesaamisel, kui ta tüdrukule lähenes. Kuigi ma neid ei kuulnud, oli nende vestlus ilmselge. Tüdruk raputas pead ja ütles „Ei” ning mees ei tahtnud teda kuulda võtta. Tüdruk jäi endale kindlaks ja lõpuks eemaldus mees tigedalt žestikuleerides, ta polnud enam see „kena” mees, kes ta senimaani oli olnud.
Selle lennu ajal ei näidatud filmi, aga Billy esitas mulle klassikalise intervjuu, mille kõrgele panusele viitas ka kontekst (neljakümneaastane võõras mees ja üksik teismeline tüdruk).
Pidage meeles, et kena mees, mees, kel pole mingisugust omakasupüüdlikku eesmärki, see, kes teilt midagi ei oota, ei lähenegi teile. Te ei võrdle meest, kes teile läheneb, kõikide meesterahvastega, kellest enamikul pole kurje kavatsusi. Selle asemel võrdlete teda teiste meestega, kes üksikutele naistele üritavad läheneda või nendega, kes teie äraütlemist ignoreerivad.

Gavin de Becker „Kuidas tajuda ohtu“ ilmus Maalehe raamatusarjas „Tarkusepuu