Morguefile. Pilt on illlustratiivne
Psühholoogid ja keeleterapeudid on teinud kindlaks, et lapse intelligentsuse arenemisel on määrava tähtsusega keeleoskus. Sally Wardi raamat „Terane laps“ annab selged juhised, kuidas rääkida lapsega ja arendada teda sünnist saadik. Siin katkendis küsib autor, kas intelligentsus on sünnipärane.

Samuti nagu keele omandamise üle, on juba kaheksateistkümnendast sajandist saadik vaieldud ka selles, kas inimese intelligentsus on pärilikkuse või kogemuse tulemus.

Tänapäeva teadlased ei usu enam, et laps on sündides programmeeritud automaat, ning püüavad välja selgitada geneetilise eelsoodumuse ja keskkonnatingimuste vastastikuse mõju erinevaid vorme. Praeguseks on teada, et juba kaksteist nädalat pärast viljastamist võib lootes täheldada neuronite koordineeritud lainelist aktiivsust, mis mõjutab aju kujunemist. Needsamad protsessid, mis enne sündi lülitavad sisse aju, võimaldavad hiljem hämmastavalt kiiret õppimist.

Vastsündinu ajus on juba olemas kogu eluajaks tarvilikud närvirakud, kuid kõik neist ei ole oma tegevust veel alustanud. Teave, mis imik oma meeltega vastu võtab, rakendab närvid tegevusse ning varsti pärast sündi on närvide vahel juba arvukalt ühendusi.

Et aju närviteede kujunemine sõltub sobivast stimulatsioonist, iseloomustab varase lapsepõlve, eriti esimese kolme eluaasta arengut tohutu plastilisus. Edasise arengu seisukohast on stimulatsioon otsustava tähtsusega. Kaheaastase lapse ajus on kaks korda rohkem sünapse ja need kulutavad kaks korda rohkem energiat kui täiskasvanul. Need närvidevahelised ühendused, mis on küll tekkinud, aga mida ei kasutata, hakkavad pärast kümneaastaseks saamist järk-järgult kaduma.

Seepärast ei mõjugi üllatavalt need rohked tõendid, mille järgi stimulatsioonipuudus avaldab arengule samasugust laastavat mõju nagu sensoorne deprivatsioon. Paljude Rumeenia orbude traagiline saatus näitab, et stiimulite vähesus avaldab pöördumatut mõju intelligentsusele. Vanemad uuringud, mis tehti meie maal siis, kui lapsi hooldav personal polnud veel nii teadlik kui praegu, näitasid, et asutustesse sattunud väikelapsed, kelle eest küll füüsiliselt hästi hoolt kanti, kuid kes said täiskasvanutega vähe suhelda, jäid oma arengus aasta ja kolme kuu võrra maha ning see mahajäämus osutus pöördumatuks.

Varase stimulatsiooni tugevat mõju intellektuaalsele arengule näitasid selgelt ka need uuringud, mis andsid tõuke Hea Alguse programmide loomiseks Ameerika Ühendriikides ja samalaadsete, laste kultuurilist deprivatsiooni korvavate programmide loomiseks meil. Nende programmide rakendamisega tehakse algust kolme aasta vanuses ning neis peetakse oluliseks rikkalike mängimisvõimaluste ja keelelise stimulatsiooni pakkumist. Nende mõju paljude laste intellektuaalsele arengule on olnud ilmselge. Huvitaval kombel on paljud nende programmidega kokku puutunud asjatundjad väitnud, et alustamine alles kolmeaastaselt annab liiga vähe ja jääb liiga hiljaks.

Pole kahtlust, et pärilikud intellektuaalsed erinevused on olemas. Me ei saa ju kõik olla Einsteinid! Ometi on selgeid tõendeid, et meie IQ pole fikseeritud ega püsiv ning varastel eluetappidel võib seda keskkonnatingimustega märgatavalt muuta. Väga võimalik, et nende tingimuste hulgas on kõige tähtsamal kohal keelelise arengu edendamine. Keel on peamine vahend, mille abil me väljendame oma mõtteid, ning seetõttu on keel ja mõtlemine omavahel väga tihedalt seotud. Selle seose tugevuse astme ja iseloomu osas pole psühholoogid veel jõudnud lõpliku üksmeeleni, ent on selge, et see on väga tugev.

Nende kahe valdkonna kokkupuutepunktide vastu on huvi tundnud arvukad uurimused. Paljud teadlased leiavad, et kui laps püüab ümbritsevaid asju, sündmusi ja inimesi tundma õppida, siis see arendab teda nii intellektuaalselt kui ka keeleliselt, ning on veendunud, et need kaks valdkonda teineteist mõjutavad.

Näiteks on laps alles teatud intellektuaalse arengu staadiumis võimeline sõnu omandama. Enne kui laps saab asju sõnadega sildistada, peab tal tekkima arusaam, et asjad jätkavad oma olemasolu ka siis, kui nad on tema vaateulatusest väljas. Ja vastupidi, keele vahendusel saab intellektuaalset arengut märkimisväärselt edendada. Kujutle pisikest last nuputamas, kuhu paigutada mosaiikmängu tükke. Kui täiskasvanu abistab teda selliste sõnadega nagu „pööra see teistpidi” või „see on liiga väike”, aitab see lapsel kasutada õpitut ka teistes olukordades.

Kui laps võtab asjade tähistamiseks kasutusele sõnad, aitab see kaasa ka mõistete kujunemisele. Näiteks seostab laps sõna „kass” esialgu vaid ühe tuttava kassiga, aga kui ta hakkab kasutama seda sõna ka teistes olukordades, jõuab ta üldise mõisteni, mis sobib kõigi kasside jaoks erinevates olukordades. Mõne aja pärast suudab laps juba keele abil oma tegevust kavandada ja selle üle arutleda, enne kui sellega algust teeb. Nelja-aastaseid lapsi võime näiteks kuulda rääkimas umbes nii: „See oli sinu kord ja nüüd on minu kord” või: „Kui me oleme pargist tagasi tulnud, hakkan ma oma meriseaga mängima.”

Keel aitab meil kõigil asju meeles pidada, teavet edasi anda ja vastu võt­ta. Nelja ja poole aasta vanuses on keel juba täielikult internaliseerunud ning laps võib seda nagu täiskasvanugi kasutada tegevuse aseainena, kiire teena probleemide lahendamiseni. Näiteks võib laps juba enne mosaiik­mängu tükkide sobitamist välja mõelda, kuidas ta need paigutab. Keelest saab võti maailma mõistmiseks ning nii jääb see kogu eluks.

Paljud inimesed ei mõista, et oskuste areng läbib teatud staadiumid, ning ei kasuta veel ära kõiki võimalusi, et aidata väikestel lastel neid staadiume kergesti ja tulemusrikkalt läbida.

Oma programmist räägib autor järgmist:

Oma töös pöörasin ma erilist tähelepanu just väga väikestele lastele ning kuulasin neid alati suure huviga, sest tahtsin avastada uusi seoseid nende jutu ja keelelise arengu vahel. Mul tekkis ühtlasi suurepärane võimalus praktiseerida eelkooliealiste laste ravi kliinikus koos oma kolleegi, silmapaistvalt hea kõneterapeudi Deirdre Birkettiga. Kui aitasime koos Deirdrega oma väikesi patsiente rääkimis- ja suhtlemisprobleemides, õppisime mõlemad teineteiselt palju.

Me töötasime välja tõhusa kava, mis toetus täiel määral sellele, kuidas vanemad oma laste arengut suunavad. Me avastasime oma suureks kergenduseks, et kui vanemad suutsid ja tahtsid pühendada iga päev pool tundi meie kava harjutustele, tegid lapsed tohutuid edusamme ka tõsiste kõnehäirete ja keelelise arengu mahajäämuse korral, kui nende põhjuseks ei olnud just kurtus, autism, neuroloogilise arengu häired või üldine mahajäämus arengus. Sageli piisas mõnest nädalast või kuust, et jõuda kõnest arusaamises ja kõnelemises eakohasele tasemele. Vanemate rõõm oma teistega suhtlema hakanud lapsest on alati olnud parim tasu minu töö eest. Pole ime, et me mõlemad hakkasime pidama oma arengukava tõhusaks sekkumismeetodiks ning pühendusime jäägitult selle rakendamisele.

Paljud lapsed, keda me Manchesteris ravisime, pärinesid majanduslike raskustega peredest. Mul on olnud võimalik rakendada oma arengukava, mis on praegu tuntud väikelapse kõne arengukavana (Baby Talk Programme), Suurbritannia eri osadest ja kõiki sotsiaalseid kihte esindavate perede puhul. Tulemused on alati osutunud heaks.

Me töötasime Deirdrega oma arengukava välja juba ilmnenud kõnehäiretega laste jaoks, aga siis mõistsime, et kui meil õnnestuks rakendada seda väga väikeste laste puhul, võiksime sellega häireid ennetada. Sõeluuringu raames, mille me Deirdrega korraldasime, külastasime 373 kümnekuuse imikuga kodu. Meie esimene vaatlus näitas, et juba nii varases eas erinesid lapsed olulisel määral mitte ainult oma keelelise, vaid ka üldise arengutaseme poolest. Imikud kasvasid väga erinevates tingimustes, nendega räägiti erineval määral ja viisil ning need tegurid näisid nende keelelise arenguga oluliselt seostuvat. Selleks ajaks, kui meie sõeluuring lõpule jõudis, oli meile selge, et keelelise mahajäämuse riskiga laste keelelist arengut peaks saama sobiva sekkumiskavaga mõjutada.

Sally Ward „Terane laps“, Maalehe ja Varraku raamatusari „Tarkusepuu