Ajakirjade Kirjastus
Siinne on vahetu järg eelmisele katkendile, Bordelli elanikud poeavad harjuma uue reaalsusega - neil hakkavad käima ohvitserid Nõukogude sõjaväebaasidest.

4 peatükk: Esimene öö

Vastu tahtmist ja kobavalt üritas Monika klaveril saata peaaegu tundmatuid vene laule, mida ohvitserid joriseda tahtsid. Õhk oli raske ja kleepuv odavate paberosside suitsust, mida tõusis taldrikutele ja veiniklaasidesse vinduma jäetud konidest. Vivian astus akna ette, mida kattis tema enda vaid mõned tunnid varem palistatud kardin, ning avas selle. Veidi kartlikult tõmbus ta siis eemale ning viipas hetke pärast Renatele, et see temaga ühineks.
„Mis on, Vivian?”
Vargsi paotas Vivian kardinat ning osutas sõrmega alla aeda.
„All on püssidega mehed! Ilmselt punased. Ära vaata! Äkki tulistavad...” sulges ta taas kardina, kui Renate valmistus end aknast välja küünitama.
„Need on ilmselt venelaste adjutandid,” ütles ta, samuti kardina vahelt välja piiludes. „Sõjaväelastel on alati need kaasas.”
„Kolmas oli ka!”
„Autojuht..?” pakkus Renate huupi.
„Jah... vabandust, ma ei tea, ma olen nii närviline...” tõmbas Vivian taas kardina ette. „Ma pole kunagi võõraid sõjaväelasi näinud nii lähedalt... ja siis need Monika jutud Paldiskist...”
Ta heitis taas pilgu aeda, kus oli näha paberossi tõmbavaid, igavlevalt ringi tuiavaid mehi. „Kuule, aga nad nüüd külmetavad seal all terve õhtu... kas peaks neile midagi pakkuma äkki?”
Renate kehitas kohmetunult õlgu.
„Mine küsi, kas nad tahavad kohvi või midagi...”
„Teed! Venemaal juuakse teed.”
„No küsi siis, kas tahavad teed.”
Vivian pöördus minekule, kuid seisatas siis.
„Kas nad saavad aru, kui ma küsin? Ma ei oska ju vene keelt.”
„Tee on igas keeles tee, küll nad aru saavad,” oli Renate veendunud.
Vivian kiirustas allkorrusele; samal hetkel astus Renate juurde Monika, silmad pingutusest ja paberossivingust punased.
„Kas ma võin magama minna?”
„Mis jutt see on?”
„Pea valutab... Ja nagu näha, mind ei ole nagunii siia eriti vaja,” ütles Monika, heites üleõlapilgu ohvitseridele, kelle laulujoru ei tundnud enam klaverisaatest puudust.
Renate võttis Monika käe:
„Monika, ma saan aru, et sulle praegu see seltskond väga ei istu...”
„Väga ei istu?!” osatas Monika kurjalt.
„Tasa!” vaigistas Renate teda kiirelt.
Monika hingas sügavalt, et ennast rahulikuks sundida.
„Eesti armees on välja kuulutatud sõjaseisukord, iga hetk võivad meie poisid olla vastastikku punaarmee hordidega, ja mina pean mängima klaverit neile, kes tulevad meie riiki üle võtma?”
„Võta ennast kokku!” vihastas nüüd ka Renate. „Kes teab, miks see praegu hea on.”
„No miks see praegu siis hea on?” laiutas Monika väljakutsuvalt käsi.
„Ei ole meil siin praegu valida, keda meie oma kundedeks lubame!” jäi Renate resoluutseks, hoides hääle siiski sordiini all. „Kui härra Metsla nad siia tõi, siis mina ei küsi, miks – mina suhtun neisse nagu igasse klienti! Ja sina ka! Muidu proua Kukk kuuleb sellest avaldusest!”
Välistrepile astunud Vivian nägi maja nurga juures paekivist rinnatisel konutavaid Vene mundris noormehi, kes olid ametis suitsult tule võtmisega. Maas vedeles ohtralt odavaid konisid; nähtavasti olid mehed tunni jooksul katkematult paberosse kiskunud.
Ukse sulgumise häält kuuldes haarasid nad hetkeks maha asetatud püsside järele, kuid nähes Viviani, lasid neil taas langeda, jäädes tütarlast umbusklikult põrnitsema.
Esimesest ehmatusest toibunud, üritas Vivian naeratada.
„Vabandust, ma... kas te soovite äkki tassikese teed?” kogeles ta.
Mehed vaatasid talle mõistmatult otsa ja Vivian sai oma veast aru.
„Oh Issake, mis ma...” punastas ta. „Do you speak English?1”
Seekord vaatasid mehed teineteisele otsa.
„Что она сказала?2” küsis üks.
„Она спрашивает, ты говоришь по-английски. Ты говоришь?3” üritas teine tõlkida.
Esimene kehitas õlgu.
„Зачем мне это? A ты говоришь?4”
„Нет.5”
„Aber sprechen Sie vielleicht Deutsch?6” meenus Vivianile nüüd, et Venemaa ja Saksamaa on omavahel suured sõbrad.
„А на каком языке это?7” ajas esimene silmad põlastavalt krilli.
„Должно быть на эстонском.8”
„Что она хочет?9” liitus sõduritega nurga tagant nüüd kolmas, ilmselt autojuht, kõndides püksinööpe kinni pusides.
„Скажи ей, чтобы возвращался в дом,10” käsutas esimene valvur.
Autojuht raputas juhmilt pead. Teine sõdur astus paar sammu Viviani poole, tehes käega tõrjuvaid liigutusi, nagu ajaks tuvisid laiali.
„Эй, идика отсюда, девушка. Ну, давай, давай. Пашла, пашла.11”
„Selge, selge,” pomises Vivian ebalevalt kniksu tehes ja pöördudes. „Kein Tee bitte. Danke. Thank you.12”
Kella kolme paiku toimus väsinud paaride grupeerumine, mida proua Kukk tavatses nimetada „tööks sektsioonides”. Üsna õhtu esimestest hetkedest oli selge, et Tributsit huvitab vaid Anastassia ning Sidorovile meeldib poolpurjakil verinoor maatüdruk Linda. Kuna kabinettides veel voodeid ei olnud, eraldus üks paar blondide tuppa, samas kui teine lõpetas oma reisi alumisel korrusel brünettide kambris. Renate kamandas Viviani ja Monika koristama, samas kui proua Kukk erutunult vaheldumisi alumise ja ülemise korruse ukse taga toimuvat kuulamas käis. Ta ei olnud oma asutuses varem võõrriigi sõjaväelasi võõrustanud; kogu situatsioon nõudis erakordset takti ning valmisolekut seda lahendama söösta. Näis siiski, et mõlemas toas oli olukord küllalt rahulik. Proua Kukk palus taevast, et nokastanud mehed võimalikult kiiresti ära kustuksid, ning lukustas end siis nõunik Metslaga oma buduaari.
Olles konitahmased nõud, määrdunud ja lõhutud veiniklaasid ja tühjad pudelid kööki tarinud ning ära pesnud, jäid Vivian ja Monika kööki pliidi ette istuma ja suitsetama. Kumbki ei saanud ega tahtnud oma tuppa minna; kummalgi ei olnud ka und – sestap otsustati nii kaua juttu puhuda, kuni venelased magama jäävad; siis veidi tukkuda ja oodata, kuni kell saab pool seitse ning ohvitseridel on aeg tõusta ja asuda teele linna poole, mis asus Eestis, aga kuulus nüüd Nõukogude Venele.
Pliidiuksest kumava leegi paistel tundus lõppev öö kauge ja ebareaalse seiklusena, mis oleks võinud aset leida kinolinal või romaanis. Viimased kolm tundi olid möödunud pinge ja hirmunud enesekontrolli surve all; istuda nüüd, kingadeta ja kleidihõlmad valla, pliidi ees ning maitsta pudelipõhjadest erinevaid veine tundus peaaegu täiuslik õnn.
Vivian ohkas.
„Vaene Linda... unistas oma printsist... selline on siis tema esimene kord.”
„Las harjub pealegi,” mühatas Monika. „Mida rutem saab aru, milline see elu on, seda parem.”
„Ikkagi...” ei nõustund Vivian. „Esimene kord oleks võinud mõni ilus üliõpilane tulla... või nagu see Saksa saatkonna ilus Hans...”
„Vähemalt nüüd pole enam midagi karta. Vaenlane on üle käinud. Edasi läheb ehk paremaks.”
Monika hääles oli kibedus, kuid Vivian ei pannud seda tähele.
„See sõitis ka nüüd ära...” ohkas ta.
„Kes?”
„Hans Saksa saatkonnast... ma arvasin, et ma meeldin talle...”
„Arvasid, et võtab su kaasa või?” Monika kurgust tõusis naerupugin. „Viivi, sa oled ka nagu tita ikka veel.”
„Proua Kukk rääkis, et üks tüdruk oli abiellunud Rootsi ärimehega,” ajas Vivian selja sirgu.
„Jajaa, Meta, kaks aastat tagasi...”
„Miks siis mina ei võiks ka olla selline, keda mõni hea välismaa mees tahaks endale?” koketeeris Vivian ning mõlemat valdas naeruhoog.
„No äkki see venelane viib nüüd Linda ka Paldiskisse kaasa ja seal saab temast esimene leedi?” kõõksus Monika. „Hakkavad seal ballidel ja teatris koos käima... mis siis, et linnas pole enam ühtegi inimest, ainult punaarmee.”
Mõne hetke naernud, jäi Vivian tõsiseks.
„See ei ole üldse naljakas. Lindal on nii palju unistusi, mina lootsin, et ta leiab mõne ilusa noore mehe, kellesse armuda.”
Monika viskas viimseni tõmmatud paberossi „Orient” pliidi alla.
„Seda ta ilmselt oskab ja mis kasu talle sellest on tulnud?”
„Mis mis kasu?”
„Et miks ta nagu muidu siin on?”
Vivian mõtles hetke kulmu kortsutades.
„Tal raviti Tallinnas tuberkuloosi ja pärast tal polnud kuhugi minna.”
„Ja-jah, tuberkuloosi, muidugi,” pööras Monika pea ära.
„Mis sa tahad öelda?”
„See on küll imelik tuberkuloos, mida Hirve kliinikus ravitakse.”
Vivian vaatas Monikat segaduse ja nõutusega; Monika teda aga väljakutsuva häbematusega, justnagu tüdinuna Viviani taipamatusest.
„Sa tõesti siis ei saa midagi aru või? Linda tuli Tallinna aborti tegema. Muidugi tal polnud kuhugi minna.”
„Kes sulle seda ütles?” sosistas Vivian.
„Ma kuulsin, kui Renate ja proua Kukk temast rääkisid. Tal polnud isegi tuimestuse jaoks raha, oleks pidanud niisama teda surkima, kui proua Kukk poleks kinni maksnud.”
„Monika..!”
Vivian kattis kätega kõrvad.
Monika sülitas endamisi.
„Kurat, ma latran liiga palju. Oli, mis oli. Anna andeks. Unusta ära see jutt.”
„Vaene Linda...” lalises Vivian. „Ma arvasin, et ta räägib mulle kõigest!”
„No küll ta kunagi räägib.”
„Ma ei ütle siis ka midagi, enne kui ta ise tahab sellest juttu teha,” jõudis Vivian pärast üürikest mõtlemist otsusele.
„Õige.”
Vaikuses kostis voodite nagin, mis näis tulevat kõigist suundadest korraga.
Vivian torutas väsinult huuli.
„Vaat kus loll olukord – me ei saa nüüd magama ka hiilida, sest toas käib rapport!”
„Jah. Ma loodan, et nad ei ole otsaga minu voodisse jõudnud!”
Taas kord naerdi, kuid juba väsinumalt. Esialgne eufooriline õnnetunne oli hakanud lahtuma ning andis tasapisi maad kurnatusele.
„Nad võiksid juba ära minna,” ütles Vivian haigutades ja köögikella vaadates. „Mingid kindralid üleval ja püssimehed all... päris selline tunne on, nagu olekski sõda.”
„Ongi,” poetas Monika süngelt.
„Mujal maailmas küll jah, aga meil ju ei ole õnneks!” ristas Vivian hetkeks sõrmed, justnagu alateadlikult Jumalat tänades.
„On küll,” raputas Monika veendunult pead. „Me lihtsalt ise ei saa sellest veel aru.”
Voodite nagin kostis ka proua Kuke buduaari. Mõne minuti eest, kui nõunik Metsla oli süüdanud sigareti, mida nad nüüd liikumatult ja sõnatult voodil lebades käest kätte ulatasid, oli taevas täiesti kohatult hakanud särama täiskuu. Selle jahedalt hõbedane valgus, mis voogas tuppa nagu kauge orelisonaat, oli teravas kontrastis vingu- ja viinahaisu, aiast kostvate venekeelsete sõimusõnade ja reformvoodite naginaga, mis kõlas nagu kaugelt läheneva sõjamasina summutatud krigin.
„See kõik on üks suur jama...” ohkas ta.
Metsla, kes polnud harjunud vastust võlgu jääma, mõtles veidi, kuid loobus siis.
„Teaks ma nüüd, mille kohta see kommentaar käis – siis oskaks ehk ise ka täiendada,” ütles ta.
„Mille kohta siis ikka...”
„No näiteks – uue maja kohta? Või maailmarahu kohta? Või Vene ohvitseride kohta? Või meie kohta…?”
„Mingi närvilisus on sees viimastel päevadel,” raputas proua Kukk pead. „Enne tundus, et sõda ja probleemid on nii kaugel... nüüd oleme uues majas ja kohe esimesel öösel on Nõukogude baasid sees.”
Metsla oli ametis suitsurõngaste erinevate formatsioonide moodustamisega.
„Ega meil ei ole mõtet siin sõdida oma väikest sõda. President ja Riigikogu on selle järeleandmise teinud, et meid kohe siit minema ei pühitaks. Kui hästi läheb, siis jääb kõik rahulikuks.”
„Ma lihtsalt ei tea, kas me oleme nende jaoks nüüd liitlased või vaenlased.”
„Eesti on sõbralik naaberriik.”
Proua Kukk pööras ennast nüüd mehe poole.
„Meie siin. Mina ja minu tüdrukud. Kas meie oleme nüüd need „elemendid”, keda tuleb jõuga allutada?”
Suitsupahvakud võtsid korrapärase olümpiarõngaste kuju ja nõunik Metslal oli väga kahju, et naine just sel hetkel pilgu kõrvale pööras. Neil rõngastel oli olnud suur menu Berliini olümpiamängude ajal ning Metsla oli otsustanud järgmise aasta Helsinki mängudeks oma kunsti veelgi filigraansemaks lihvida. Ta libistas käe rahustavalt üle naise puusa.
„Ma olen kindel, et majorid jäävad väga rahule ja soovitavad teistelegi külalistele seda aadressi.”
„Seda ma kardangi,” ohkas proua Kukk ja sulges silmad.

-----------
1 Kas te räägite inglise keelt?
2 Mis ta ütles?
3 Ta küsis, kas sa räägid inglise keelt. Kas räägid?
4 Ei tea milleks? Aga sa ise räägid?
5 Ei.
6 Aga äkki räägite saksa keelt?
7 Aga mis keeles see on?
8 Ilmselt vist eesti keeles.
9 Mis ta tahab?
10 Ütle talle, et läheks majja tagasi.
11 Hei, mine siit, tüdruk. Noh, ruttu, ruttu. Läks, läks.
12 Ei mingit teed, palun. Aitäh. Tänan teid.

Mart Sander "Litsid", Ajakirjade Kirjastus 2015

Romaan "Litsid" on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939-1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbi kulgevate inimeste pilgu läbi.

Selles suletud mikrokosmoses kajastuvad murrangulised sündmused sageli vaid kui reaalse tegelikkuse kauge kaja, murdes aga üksiti valusalt sisse illusoorsesse maailma. Sinna maailma on pagenud mitmed noored naised, kellel kõigil on erinevad põhjused tavaelust ja oma identiteedist loobumiseks. Kuid sõdima peavad nemadki.

Romaanitsükli esimese osa tegevus toimub aastail 1939-1940, mil Eesti asus eneselegi märkamatult oma iseseisvuse hävingu teele.

Raamat saadaval raamatupoodides ja veebis: http://www.raamat24.ee/litsid/