Foto: Erlend Štaub
Kirjanik Imbi Paju dokumentaaljutustus "Tõrjutud mälestused", mis räägib, kuidas 1949. aastal autori 18aastase ema ja ta kaksikõe elu muutus ühe ööga, kui nad vahistati ja Gulagi viidi, on muutunud mälestuskirjanduse klassikaks. Nüüd on raamatupoodidesse jõudnud teose uus väljaanne.

Imbi, raamat „Tõrjutud mälestused" toob läbi teie ema ja tädi isikliku kogemuse päevavalgele inimkurjuse pimedaimad pooled. Mida raamatu kirjutamine teile omal ajal tähendas?

Enne raamatut oli dokumentaalfilm "Tõrjutud mälestused", mis osutus Soomes väga menukaks, kuna üldse esimest korda avas Nõukogude Liidu repressiivset olemust nii psühholoogiliselt, faktoloogiliselt ja näitas kurjust inimsuse vastu, mida suudeti kogu külma sõja vältel peita optimistliku retoorika taha Nõukogude Liidu süsteemist kui õiglusest ja vendlusest. Film sündis Eesti ja Soome koostöös, aga peaprodutsent oli Soome riigitelevisioon Yle. Minu üks hea sõber kirjanik ja psühhoanalüütik tuletab alati meelde, et juba väike laps püüab oma pahateod ära peita ja on toonud näiteks, kuidas tema kunstnikust ema lõhkus piimatassi. Väikse lapsena hüüdis ta emale, et peida ruttu killud ära, muidu lapsehoidja saab pahaseks. Lapsehoidjat ta armastas väga ja kartis, et jääb temast ilma.

Kui inimkond jääb sellesse lapsepõlve ebaküpsesse arengufaasi, siis ta eitab ja peidab. Vägivaldsed süsteemid teevad seda alati, leiutavad nippe, kuidas pahategusid õigustada. Nii olid suutnud Kremli psühholoogid Soomes, kuhu ma 1990. aastate alguses õppima läksin, korralikult just haritud kultuurirahva ajusid pesta. Üks kirjanik rääkis mulle, et ta uskus, et Nõukogude Liit oli nii heas arengufaasis, et kui see kokku kukkus, istus ta sõbrannaga tänavale maha ja nuttis.

Teine asi on, kui on vägivaldne vanem ja lapsel puudub võimalus seda mõista. Ta ei saa abi, vaid peab hakkama kohanema. Siis ta hakkab seda vägivaldset vanemat idealiseerima oma peas ja otsima õigustusi tema vastu suunatud pahategudele. Ka poliitilise süsteemiga võib juhtuda sama, kui me seda ei ava, et seda, kust ollakse pärit, hakatakse idealiseerima, näiteks, et sovhoosiaeg oli hea, meil oli tööd jne. Siis me peidame valusad asjad ära, igatseme tagasi midagi, mida oleme tagantjärele idealiseerinud ja kurb on, kui vanavanemad kannavad selle lastele üle. Siis me unustame, et sovhoosid loodi tohutu sõjajärgse terrori käigus ja see jättis jälje, mis kandub nähtamatul kujul ka tänasesse päeva, kui me seda minevikku ei sõnasta. Seepärast kirjandus, film, teater on hea vahend selleks n-ö teraapiatööks.

Millised teosed on veel sellised head vahendid?

Kätlin ja Hanneleele Kaldmaa "Kaks armastuslugu", kus Kätlin näitab isikliku loo kaudu, kuidas mõjus emale see, et julgeolek ema vanemad pärast sõda tappis ja ta jäi orvuks ja millised nartsissismihäired see jättis päranduseks ja kuidas see mõjus Kätlinile. Kõrval jookseb teine lugu uuest põlvkonnast, kus armastus ema ja tütre vahel voolab nende patoloogiateta.

Teine raamat on lätlase Nora Ikstena "Emapiim", mis näitab samuti seda kohanemisängi Nõukogude Liidu süsteemiga. Mulle oli nii see kirjutamis- kui ka filmitegemisprotsess endasse vaatamise protsess. Ma käisin ise Soomes läbi pika sotsiaaldraama- ja psühhoanalüüsielemente kasutava teraapia ja õppisin ise psühholoogiat ja teraapiat, et end mõista. Kui raamat hakkas rahvusvaheliselt liikuma, siis ma sain kindlust juurde, kui ma nägin, kui palju tegeletakse sarnaste teemadega mitmel pool maailmas.

Näiteks Portugali katoliikliku ülikooli sakslasest professor kasutas mu ingliskeelset raamatut oma õppetöös, et analüüsida valu ja leina, mida poliitiline süsteem jätab pärandiks. Kaks aastat tagasi olin aukülaline Regensburgi ülikoolis, kus käsitlesime sarnaseid teemasid nii mu filmi kui ka raamatu kaudu. Mõned eestlased arvavad, et me ei peaks neist asjadest rääkima. Nii ütles üks kirjandusinimene soome kultuuritoimetajatele minu kuuldes, et Imbi teeb Eestile häbi ja käib meile rahvusvahelist kaastunnet kerjamas. See on totalitaarse inimese mõtlemine, kus mõisted "kaastunne" ja "empaatia" on devalveerunud, sest taustal mõjub see materialism, milles me kasvasime üles.

Seega peaksime empaatiaga tegelema igapäevaselt?

Kui Regensburgi üliõpilased valisid mind 2017. aastal aukülaliseks, siis mu raamatu ja filmi ümber korraldati terve nädala jooksul tegevusi, kus esinesid eesti IT-inimesed, endised sakslastest suursaadikud, Nato eksperdid, majandusinimesed... Üliõpilased ütlesid, et nüüd me saame aru, miks Eestil läheb paremini: sest nad oskavad tegeleda oma tõrjutud mälestustega, puhastada end totalitarismi patoloogiatest. Mina olen lähtunud oma töös kuldreeglist „ära tunnista oma ligimese vastu" ja "ligimisearmastuse" mõistest. Mu emale ja tädile oli see viieaastane töö samuti teraapiline protsess. Näiteks ema kaotas Gulagis stressist ja psüühilisest vapustusest lõhnataju, aga aastakümneid hiljem filmi ja raamatu tegemise ajal sai selle tagasi. See näitab, et selline analüüs on teraapiline protsess ja kõik ei pea ise hakkama seda läbi käima. Ma loodan, et mu raamat on see kompass, mis kasvatab mõistmist ja empaatiat. Empaatiata pole demokraatiat. Empaatia ise on labiilne tunne, millega peab tegelema igapäevaselt. Mulle avas mu töö maailma ja ma ise kasvasin inimesena ja mu ema ja tema põlvkond sai sõnad sellele, mis nendega juhtus. Ja tõesti see on loonud empaatiat sellise väikse riigi nagu Eesti suhtes ja empaatia riikide vahel on kaitsevahend.

Möödunud nädalavahetusel nägi raamat Võtikvere raamatupeol taas ilmavalgust. Milline on raamatu missioon täna peale seda, kui raamat on sõna otseses mõttes maailmale tiiru peale teinud ja ilmunud kaheksas keeles?

Võib-olla see raamat poleks uuesti sündinud, kui poleks olnud noorema põlvkonna toimetajat Merit Kaske ja kirjastust Gallust, kes nägid, et kui see omal ajal ilmus, oli see ajast ees ja on kompass nooremale põlvkonnale täna, kui on jälle segased ajad. Minevik pole ju ainult minevik, vaid see on inimese elu ja inimeselt inimesele tehtavad vägivallamustrid võivad korduda, kui meil puuduvad nende mõistmiseks sõnad. Soome raamatukauplusteketi Rosebud Books direktor, mu soome- ja ingliskeelse teose "ristiisa" Hannu Paloviita ütles aastaid tagasi, et "Tõrjutud mälestuste" pikaaegne eluiga näitab, kui oluline roll on olnud sel teosel Eesti mineviku kaardistamisel ja inimsuse pimeda poole mõtestamisel ning see teeb sellest raamatust klassika, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda. Tal oli ilmselt õigus. Ma arvasin algul oma naiivsuses, et inimesed neelavad kohe esimese korraga teadmised alla ja me ei korda vanu pimeda poole mustreid, kuni selleni välja, et öeldakse, et Hitler ajas ka õiget poliitikat. Puudus teadmine, et vaatamata sellele, et Saksa sõdurid käitusid Eestis üsna viisakalt, hävitasid eriüksused saladuskatte all ja pimedas ja suletud kohtades meie kodakondseid juute, Hitler ei pidanud eestlasi aaria rassi hulka kuuluvaks rahvaks ja nad oli plaanis küüditada peale sõda Venemaa või Karjala metsadesse. Eestlaste suur sõber, maailmas üks hinnatumaid mõtlejaid ja "Uue külma sõja" autor Edward Lucas ütleb mu raamatu kaanel, et see raamat viib lugeja pimedatesse tubadesse ja laseb päikesevalgusel need üleujutada ja lugejatel on võimalus järgida seda. Ma usun, et Edward Lucase soovitustel on kaalu.

Imbi, kas on võimalik, et tänu raamatule saavad ravitud teie ema ja teiste sõjakuritegudes kannatada saanud saatusekaaslaste hingehaavad?

Meie hulgast on juba lahkumas see põlvkond, kes sündisid vabasse Eesti riiki. Minu ema on ka juba 89-aastane, aga ta sai raamatu ja filmi tegemise ajal tagasi lõhnataju ja muidugi sünnitas tema lugu palju empaatiat ka rahvusvaheliselt. Empaatia ravib ka psühhosomaatilisi reaktsioone inimeses. Teine asi on see põlvkond, kes kasvas üles või sündis pärast sõda Stalini aja kurjuses, hirmus ja ängis, kus ta pidi muutuma uueks inimeseks, nagu tollal kõik ajalehed ja haridusajakirjad kuulutasid. Näiteks Nõukogude Kooli igas numbris naeruvääristati läänelikku humanistlikku mõtlemist ja käitumist. "Ligimesearmastuse" sõna keelati. Küsimus oli ikka kogu ühiskonnas.

Mul on hea sõber, kunstnik, kelle vanaisa hakkas Nõukogude Liidu režiimiga koostööd tegema. Targa Eesti iseseisvas riigis hariduse saanud ja president Pätsi juures töötanud mehena võltsis ta Nõukogude Liidu süsteemi nõudel ajalugu. Tema vanaisast sai konformist olude sunnil. Uus võim andis talle võimu, millel oli isiksust lõhestav mõju. Meil kui järeltulijatel on sarnased ängid. Meie mõlema kodus öeldi, et kõik, mis kodus poliitikast räägitakse, peab jääma pere keskele. Nii tekkis kahepalgelisus, salatsemine, usaldamatus vaid süvenes. Kirjanik Enn Nõu nimetab seda kõike "mürgikapiks", mis meie elu ka täna mürgitab. Kui ühiskonda läbib šokk, mida okupatsioon, terror, repressioonid ja sõda oli, siis inimesed muutuvad - nagu muinasjutt sümboolselt näitab - soolasambaks ja on vaja käia läbi pikk teekond ja näidata ligimisearmastust ja armastust üldse, et me hakkaksime jälle elama rõõmsalt ja loovalt ning hirmu- ja enesehävitajaliku käitumise vabalt. Kui alateadvust ei puhasta, siis ta hakkab looma vana põhjalt uut reaalsust, seda eriti, kui ühiskonnas on pingeid. Mina usun ja loodan, et minu raamat "Tõrjutud mälestused", aga ka teised teosed aitavad mõista, mis meiega juhtus ning seda toetavad kõik teosed ja kõik sellised filmid nagu "Risttuules", "Seltsimees laps". Kõigil on empaatiat loov mõju.

Olete öelnud, et hirmust vabanemiseks vajame kollektiivset teraapiat. Kuidas minevikuvaluga kollektiivselt tegeleda?

Just nii, nagu me seda intervjuud siin tehes tegeleme. Niimoodi arutades on üks võimalus. Minu raamat ja mitmed raamatud, mida ma nimetasin, on teine võimalus. Meil tegeletakse ühiskonnas paljude koolitustega, kus me otsime õnne ja vabanemist ängist, aga ma arvan, et me jõustame end ka sellega, mis tuleb meie enda kultuuri seest.

Me ei tule ju selle peale, et koos Nõukogude Liidu võimuga hävitati Eestis aastatel 1918-1940 välja antud 30 miljonit teost, nende hulgas kõik psühhoanalüüsi puudutavad teosed, Jungi ja Freudi teosed, mis andis meile võimaluse vaadata enese sisemaastikusse. Kui ühiskonnas on katkestused, siis me ei taju oma juuri. Näiteks me tegeleme budismiga, aga me ei tunne oma budistliku guru, suure filosoofi Linnart Mälli mõtlemismaailma. Paljud meist on lugenud hiljuti ilmunud mõttepärandit koondavat teost "Mõtteid ja mälestusi"?! On oluline kuulata, mis on sünnitatud meie kultuuriruumi sees.

Minu jaoks on teraapia, kui ma kuulan Arvo Pärdi loengut Tartu ülikoolis, kus ta räägib armastusest, lootusest ja usust. Ma olen teda palju tsiteerinud ja filmis "Soome lahe õed" kasutan ka tema muusikat. Ma armastan tema mõtteid. Helilooja on käinud läbi pika ja raske tee ja on täna maailma kuulsaim elus helilooja, aga ta on meie hulgast, samast kultuuriruumist ja -maastikust. Ta on ka osa meist, osa inimkonna ilusamast poolest ja kust veel õppida kui ilust. "Meie teadvus on kui määrdunud peegel, kust päikesevalguski vastu ei peegeldu, rääkimata meie oma näost," räägib ta. "Inimkond on kannatav prügimägi, kus ilma iga üksiku kahetsuseta midagi ei muutu. Ma usun seda, aga ise ei võta sellest õppust. Ma usun seda, et kõik inimesed peavad kahetsema, kogu maailm. Iga hingepuhtuse puudumise ilming, see tähendab patt, takistab meil oma loomingus edasi liikuda. Me takerdume iga sõna ja heli taha nagu midagi peita püüdes, endale aru andmata, et võti järgmiseks sammuks on patukahetsuses. Sellepärast ongi kõik meie elus nurgeline, ei voola. See osa, mis meis igavene on, peab puhtaks saama. Mida me siis peame tegema? Millest alustama? Võib-olla oleks alguseks õigem küsida, mida me ei peaks tegema, et tärkaks meie südametunnistus, sest inimene ei tule selle pealegi, et kõik, mis maailmas viltu on, on ka tema enese süü. Iga hea tegu jääb maailma, nagu halbki. Võib-olla esialgu nähtamatul kujul ka salajas korda saadetu, aga kõik, mis pihtimata ja kahetsemata, pärandame järeltulijatele."

Ma ise olen õppinud oma mälutöö kõrvalt erinevaid teraapiaid ja teen elulugude kirjutamise koolitusi, kus ma õpetan elus edasi minemist ja takistustest ja häbist vabanemist, aga samal ajal ma õpin ise ka kogu aeg. Iga olukord on õpetaja, kui tahad õppida ja saada sisemiselt targemaks. Õppimine, õlatunne, arutamine, see kõik aitab vaadata enesesse ja ongi teraapiline tegevus, kuid arvestama peab, et teraapiline protsess tekitab ka proteste. Ma ise viskasin 10 aastat tagasi oma soomlannast terapeuti ja õpetajat mobiiltelefoniga. Õnneks läks mööda ja telefon jäi ka terveks. Täna me naerame selle asja üle, aga ma tean enda käest, et võib tulla ette olukordi, kus sa ei taha raskeid asju vaadata ja ehk alati ei peagi kõiges urgitsema, aga kui ta on su eluteel takistuseks, siis oleks soovitav muuta see päikesepaisteks.

Olete aastaid otsinud vastust kadunud ajale, ema loole ja uurinud, milline oli poliitiline terror ja kuritegu, mis riiki ja inimsust hävitas. Kui suures osa ja kas olete vastused leidnud?

Need vastused on minu raamatus. Viimane peatükk räägib teekonnast õnnelikuma ajaloo suunas ja kõige lõpus on tänusõnad. Seal on peidus osa vastusest.

Milline on olnud teie isiklik suurim õppetund ajaloo valu, ebaõigluse ja kurjuse kannatusi uurides?

Minu suurim õppetund ongi protsess iseenesest. See oli ka õppimisprotsess, enesesse vaatamise protsess, aga ka midagi, milleks ma polnud valmis. Ma nägin, et õhukese kultuuritaustaga inimene, keda juhib egoism - näeb ühe teose liikumist maailmas hoopis oma nurga alt. Näiteks ta võib öelda, et „nüüd teenid raha eestlaste kannatuste arvelt" ehk ta ei näe inimest, tööprotsessi, vaid raha ja seda, kui palju sa tähelepanu saad. Me elame praegu ka psühholoogilise ja infosõja ajastul ja üks mu rahvusvaheline infosõjauurija ütles, et kadedus, künism, egoism, nihilism on kõige parem toit psühholoogilisele sõjale.

Ma lugesin holokaustis ellu jäänud psühholoogi Viktor Frankli memuaare ja ta ütles, et on olemas kahte sorti inimesi: need, kes loovad head, tahavad teistele head, on empaatilised ja abivalmis, ja teised, kes võrdlevad, mõõdavad, kaaluvad, on kadedad, väiklased ja valmis reetma. Ta märkas koonduslaagris, et see ei sõltunud sellest, kas olid vangivalvur või vang. Seega üks õppetund oli see, et selliseid pimedaid reaktsioone ei pea võtma isiklikult, vaid nende inimestega peab suhtlema distantsilt või üldse suhtlemise lõpetama ja järgima oma sisemist kompassi ja usaldama, et elu kannab, kui suhtud ja tegutsed elu pühadust silmas pidades. Ma õppisin ja olen saanud tunda palju empaatiat, emotsionaalset intellektuaalsust. Olen seda nautinud kogu südamest.

Soomerootsi kirjanik Kjell Westö ütles mulle kunagi, et kui ta oli noor ajakirjanik ja nägi esimest korda oma nime artikli all, oli ta uhkust täis, aga kui tal ilmus esimene romaan, mis sai kohe Põhjamaade kirjanduspreemia, tajus ta, et õnn on teda tabanud, sest häid kirjanikke on nii palju ja ta oli imestunud, miks just tema. See olukord muutis teda, see tegi teda tänulikuks ja alandlikuks maailmakõiksuse ime ees. Ta jätkas oma teekonda teise ja palju parema inimesena. See lugu liigutas mind väga ja ma jagan seda kogemust.

Meie esivanemad kardavad ju siiani liialt suud pruukida või oma sisemaailmas toimuvast rääkida. On see sõjakuritegude tagajärg?

Olen koostanud Sofi Oksaneniga teose "Kõige taga on hirm", kus erinevate artiklite abil püüame otsida hirmule vastust. Hirm on väga tugeva mõjujõuga ja ka väga salakaval. Samas see räägib suurest usaldamatusest, mis meil ühiskonnas valitseb. Kahjuks nüüd on õhus selliseid poliitilisi pingeid, mis kindlasti eriti vanematel inimestel hirmu ellu äratab. See on kontrolliva ühiskonna tagajärg.

Mulle rääkis hiljuti üks inimene, et neil olid ka koolis seinadel kõrvad. Ta arvas, et mõnes ruumis olid mikrofonid, sest lapsi kutsuti direktori kabinetti. See oli alles 1980. aastatel. Hirm süvenes Nõukogude Liidu terroriga. Vene NFSV kriminaalkoodeks, mis oli osa okupatsioonist, tõi Eesti kultuuriruumi mõiste "rahvavaenlane", mis oli ennekuulmatu Eesti õigusajaloos. Kuigi Nõukogude Liidu aja lõpus ehk sellist massilist terrorit enam polnud, mäletan ma siiski, kuidas arreteeriti tublisid kolhoosiesimehi, kes püüdsid hoida elus läänelikku elustiili.

Meil on palju rääkimata asju. Pihtimata asju, mis pole saanud andestust ja keegi pole ka andeks palunud. Suur moraali- ja totalitarismifilosoof Hannah Arendt räägib banaalsest kurjusest, kus inimesed tegid kurja, sest tollal käituti nii ja tollal olid sellised reeglid... Selline õigustamine andeks palumata hoiab kurjust nagu džinni pudelis. Mu soomerootsi ajakirjanikust sõber ütles mulle alati, et ära karda, sest kui kardad, oled sovett.

Hiljuti tegi üks abivallavanem enesetapu. See oli seotud töökohal kiusamisega. Need kiusajad on kiusanud 28 aastat inimesi. Kui vanad on jäänud pensionile, siis on jätkanud nende lapsed. Ma imestan, kuidas neid ikka ja jälle tagasi valitakse. Miks usutakse rohkem kurjusesse... Samas arutavad inimesed, et kuidas me peaksime seda asja nüüd käsitlema. Ma näen hirmu, et kui see kõik avalikuks teha, siis äkki see pöördub nende endi vastu, sest alateadvus annab impulsse, et kurjusel on suurem jõud. Me justkui ei usuks, et õiglus võidab, kui me võtame koos sõna, et me kaitseme ligimest, enne kui juhtub katastroof.

Kuna olete analüüsinud ja läbi töötanud massilise veretöö tausta ja detaile, oskate täna ära tunda kurjuseilminguid?

Loomulikult. Meil on mitmed spetsiifilised postkommunistlikud käitumisreaktsioonid. Näiteks kadedusest ja egoismist välja kasvab kurjus, mis isegi näitab oma nägu seal, kus eeldaks solidaarsust, õla- ja meeskonnatunnet, siis läheks kõigil paremini. See võib näidata oma saboteerivat mõju kirjanduse- ja filmialal, ettevõtluses. Üks asi, mida ma olen palju kohanud välismaal: kui mõnda eestlast kiidetakse, siis astub välja inimene, kes teatab, et tegelikult pole kõne all olev inimene eriti mitte keegi. Ehk siis kleebitakse silte ja meelevaldseid hinnanguid, mis on hävitava jõuga.

Kord küsis minult filmiajaloolane, tänaseks lahkunud Peter von Bagh, kas Eestis inimesed ei peagi üksteisest lugu. See juhtus siis, kui Helsingis mu filmi "Soome lahe õed" esilinastusel teatas üks eestlasest professor, et küll on hea, et ikka soomlased tegelevad meie ajalooga, me ise ei oska. Ta tegi seda minu esilinastusel ja inimesed ei jõudnud ära imestada. Mina Nõukogude Liidus üleskasvanuna nägin, kui vana lipitsemisevari andis endast märku.

Või hirmutamine, et ise poliitilise võimu juures olla. Näiteks kinnitustega, et Euroopa Liidus oleme kaotamas oma rahvuslikku kultuuri. Minu arvates just vabaduses ja Euroopa Liidus oleme saanud seda hakata ellu äratama, kõige suuremad hirmutajad aga ise eesti kultuurilugu ei tunne, paljud olulised kohad ja inimesed on neile võõrad, näiteks pole nad käinud Eesti identiteedile ühe alusepanija Ants Laikmaa majamuusemis. Soomlastel on sarnane Akseli Gallen-Kallela kodumuusem. Pealegi olid kaks kunstnikku sõbrad. Laikmaa kõndis jala Saksamaale, Prantsusmaale, Itaaliasse, et õppida kunsti ja tuua oma portreemaalide kaudu teised rahvad eestlastele lähemale, et tekitada huvi teistsuguse vastu. Ta jäädvustas eesti kultuuritegelasi ja kultuurimaastikku.

See on meie identiteet. Ma viin oma soomlastest fänniklubi tihti just nendesse kohtadesse kultuurireisile. Või kes keelab meie turismifirmadel viia näiteks välisturiste Tallinna botaanikaaeda, mis on president Pätsi endine kodutalu, kus ta aretas erinevaid taimesorte ja pani aluse eesti kodukaunistamise aastale... Kuid alles läinud aastal saadi esimene näitus botaanikaaeda sellest botaanikaaia ja Pätsi ühisest ajaloost. Selle asemel kasutatakse meil sloganit, et Päts müüs Eesti maha ja me olime nõrgad võrreldes soomlastega... See viimane teema pandi liikuma 1990. aastate lõpus ja on osa info- ja psühholoogilisest sõjast. Olen sellest kirjutanud oma teises raamatus "Soome lahe õed. Vaadates teiste valu".

Nii kasutatakse ära inimeste alaväärsuskompleksi ja luuakse hirmu kaudu ettekujutus, et meie kultuur on ohus, kuigi meil on just õitsema hakanud ilus ja omapärane rahvuskultuur. Sinna mahub ka Peipsi-äärne vabausuliste kultuur, Lääne-Eesti eestirootslaste kultuur... Meie siseturism on üpris populaarne, sest Eesti pakub nii palju huvitavat.

Kuidas ikkagi tekib inimeses kitsarinnalisus? Ja kollektiivis! Kuidas sellega võidelda või rahu luua?

Kitsarinnalised on inimesed, kes on kinni vaesusmentaliteedis ja kardavad. "Mis nüüd meie!" "Mina pole ju mitte keegi!" Kohe, kui nad saavad, tõmbavad nad ka teised oma alateadvuslikesse mustadesse aukudesse. Kitsarinnalisus sünnib, kui inimene ei tee tööd, et avardada meelt. Kui on ütlemine, et armasta teist nagu iseennast, siis tuleb vaadata, kuidas inimene iseennast armastab? Võidelda polegi vaja, maailm pakub hetkel kõike, kust leida vastuseid. Ka minu koolitustele võib tulla, aga on palju head kirjandust, meditatsiooni-, jooga- ja muid koolitusi. Ka kirik pole täna keelatud. Kõik sõltub, kas inimene on oma ego ohver ja süüdistab teisi oma hädades või hakkab endaga tegelema, et arhetüüpe, mida minevik on tema sisemaastikusse istutanud, tundma õppida ja nendega rahu teha. Kui endaga tööd ei tee, siis hakatakse end hävitama. Selleks on mitmed mõnuained ja muu enesehävitajalik käitumine. On ka nii, et igaltpoolt, kus abi pakutakse, ei pruugi kohe abi saada, aga üldiselt meeldib inimestele teisi aidata, teha head, olla vajalik. Luuletaja ja teoloog Uku Masing, kes oli Nõukogude Liidu ajal põlu all, ütles, et jumal kõnetab inimest läbi teise inimese, seal, kus sünnib taipamine ja looming, uuestisünnikogemus.

Võib teie raamat olla abiks inimestele kurjuse mõistmisel ja hea valimisel?

Ma arvan küll. Selleks ma olen selle kirjutanud. David Vseviov kirjutas kunagi Sirbis, et Imbi Paju on kirjutanud oma raamatu, et kõigepealt ise mõista. Ja nii see on. Kui oled ise mõistnud, võid olla kindel, et see toimub ka teiste peal.

Mälu ja hirmudega tegelemiseks on vaja empaatiavõimet ja teatavalt määral ka võimet eemalduda. Kuidas teie oma töös selle tasakaalu leidsite?

Distantsivõtmine on väga oluline. Mina käisin mediteerimas mitmetes juhendatud paastulaagrites, kus ma puhastasin nii mõtteid kui ka füüsilist poolt. Ma arvan, et ujumine, sport, liikumine, hea seltskond, sõprus on see. Mina olen teinud 20 aastat ka Võtikvere raamatuküla, mis on olnud üks mõtiskluste- ja arutlemise- ja loovuse jagamise koht. Ma pole kambainimene ega pundiinimene ja hea meelega väga suuri seltskondi ei talu, aga vahel nad tulevad nagu imedena su ellu. Hiljuti olin Taanis kuninglikul õhtusöögil sügavate ja toredate inimestega, et seda kõike endasse integreerida, et väärtustada seda olukorda ja ka tähistada, integreerida endale selle hetke pühadus ja pidulikkus. Ma kirjutasin selle läbi oma päevikus mitu korda, sest head asjad lähevad meelest nii lihtsalt.

Kuidas aidata nooremal generatsioonil mõista esivanemate valu ja kannatusi ning anda vähem hinnanguid?

Kui juudid räägivad pidevalt holokaustist, mida mõned põlglikult holokaustitööstuseks nimetavad, siis see on nende elutahte väljendus. Nende teadlased ja psühholoogid on andnud inimkonnale õpikuid ja teaduslikke töid, kuidas minevikutraumaga tegeleda, sest inimeselt inimesele tehtav kurjus kannab sama käekirja. Ma olen käinud Eestis nii eesti kui ka vene koolides loenguid pidamas ja leian noortega alati ühise keele, sest mul on oma keel selle teema jaoks. See on psühholoogiline ja empaatiline keel. Sa saad rääkida nii, et sellest aru saadakse, kui oled endale asjad selgeks teinud ja jätkad seda tööd, sest taipamisi tuleb ka mulle kogu aeg juurde. Hinnangud "hea", "halb", "rumal", "tark", "paks", "peenike" jne jne näitavad, kui piiratud on meel ja asjade mõistmine, kultuurikood, aga õnneks seda olukorda saab alati parandada, mida me siin intervjuus ka teeme.

Olete öelnud, et halb sõna on nagu kriminaalromaan.

Üks halb sõna võib minna läbi suguvõsa ja mitme põlvkonna, läbi ühiskonna. Kirjutan sellest lasteraamatut. Vahel kui perekonnas pole sõnu ängi kirjeldamiseks, siis tehakse mõnest pereliikmest must lammas, kus talle sugereeritakse, kantakse üle kogu oma must sisemaastik. Kui ikka lapsele sisendatakse, et ta on kole, rumal, mõttetu ja loll - olen neid sõnu kuulnud ka näiliselt heades peredes -, siis tuleb vaadata, kust need sisemaastikukurjuse arhetüübid pärit on... Sest nad hävitavad sarnaselt kui tegelased kriminaalromaanis, aga antud juhul see pole fiktsioon, vaid tõsielu. Aga kõike saab muuta, kui inimesed taipavad, kelle vangid nad on ja alati võib paluda andeks, ka siis, kui mingitest inetutest asjadest on möödas mitukümmend aastat. Rajaküla vanausuliste kirikus on üks ikoon, kus on ka kirjas, kuidas kurjad sõnad viivad inimese põrgu, aga nakatavad ka lähedasi. Sellise ikooni vaatamine parandab juba inimest. Ma loodan, et mu tulevane lasteraamat ka.

Kui inimeselt inimesele tehtav kurjus on ja jääb inimese sisse, siis kuidas seda sealt välja saaks?

Elu mõtestades, uute asjade õppimises, pihtides. Mina ise pakun kirjandusteraapiat, kirjutamisteraapiat, nii individuaalset kui ka rühmakoolitusi. Ma olen loonud midagi, mis on aidanud mind. Aitavad kõik need raamatud, mida olen soovitanud. Kurjal sõnal on alati tugevam jõud kui heal sõnal või teol. Tilk tõrva piimas või meepotis rikub kõik ära. Kuri sõna mõjub veel aastate taha. Seega pidage päevikut ja kirjutage kõik päevas toimunud head asjad üles, sest kurtmine sünnib nii lihtsalt. Ikka näeme seda, mida pole, mitte seda, mis on. Ma unustasin eelmisel aastal, kui kirjutasin aasta häid sündmusi läbi, et olin saanud kultuurkapitali preemia Võtikvere raamatuküla loomise eest. Minu meelest oli see minu enese vastu inetu tegu. Ma ise nägin seda, kui äkki keset ööd meelde tuli, et ma unustasin tähtsa tunnustuse, unustasin tänumeele.

Kui oluline on teie jaoks hea mõtte, sõna ja teo kooskõla ja inimese sisemise motivatsiooni läbipaistvus?

Mõte, tegu ja sõna ei saa olla koosmõjus, kui inimene pole selle nimel teinud tööd, pole kasvanud. Siis sünnib varsti usaldamatus, sest inimesed tunnevad selle ära, et midagi on valesti, et midagi ei klapi. Me võime kõik eksida, aga kui me võtame seda inimlikuna ja vaatame selle otsa, vabandame, siis olemegi vabad ja eksimine on õppetund, mis aitab mõtte, sõna ja tegevuse ühtsena hoida.

Mis on kõige olulisem sõnum, mida soovite kogu Eesti emade ja naistega jagada?

Ma soovitasin mitut raamatut, et endast aru saada. Emal on tütre elus väga suur mõju. Psühholoogid räägivad koguni emahaavast. Nartsissistlik ema, ema, kes pole teadvustanud end väärtusliku inimesena, ei suuda ka tütrele pakkuda tema arenguga kaasaskäivat tuge. Ta võrdleb ja mõõdab nagu kuri kuninganna muinasjutust "Lumivalgeke". Ma arvan, et tänapäeval on emad ja tütred palju paremad sõbrad kui Nõukogude Liidu ajal, kus polnud ühtegi psühholoogiaõpikut ja isegi mitte rasedusvastaseid ega hügieenivahendeid. Naine oli selles mõttes alandatud seisundis. Täna on palju lihtsam end armastada ja naistevaheline sõprus on loomulik asi. Nõukogude Liidu aja patriarhaarses kultuuris võisid vabalt petta, et saada pettuse kaudu eneseusaldust juurde... Muide, ma teen ka ise emahaavaga seotud kirjutamiskoolitusi, seda ka soomlastele. Külma sõja ajal ei tohtinud ka nemad sõjaga seonduvat puudutada, et mitte Nõukogude Liitu ärritada, seepärast nad mõtestavad alles nüüd, millise pärandi jättis sõda ja kuidas see kanaliseerib end perevägivallas näiteks. Soomlastelt olen ka ise palju õppinud. Nad on palju julgemad oma haavu avama. Need on inimkonna haavad.