MorgueFile
Pärast mehe petmisest teadasaamist esitavad naised tihti küsimuse: „Kui ma poleks end käest ära lasknud, kas ta oleks siis truu olnud?” või „Kui oleksin olnud meigitud ja kandnud seksikamaid riideid, kas tal siis oleks ikkagi kõrvalsuhe tekkinud?” Kuidas sellise olukorra toimida, kirjutavad Louise L. Hay ja David Kessler raamatus „Murtud südame tervendamine“. Siin on katkend raamatust.

Me ei saa tegelikult rääkida suhete lõppemisest ega lahutustest ilma reetmise teemat puudutamata. Reetmist kui sellist on juba iseenesest raske mõista. Veelgi raskem on aga aduda tõsiasja, et reedetuks osutumine võib mõnikord pakkuda meile kõige suurepärasema arenguvõimaluse.

Kohutav mõelda, et teid petab keegi, kellele kinkisite oma südame ja hinge – inimene, kes tundis teie tõelist mina läbi ja lõhki, või vähemalt nii te arvasite. Teie jaoks kõige olulisem inimene, kellele jagasite oma kõige intiimsemat mina, on nüüd jaganud ennast kellegi teisega. Võibolla juhtus see ühe tunni või ühe öö jooksul või kuude, isegi aastate vältel.

Üks esimesi asju, millega inimesed sellistel valusatel puhkudel peavad hakkama saama, on teadasaamise viis. Kas teie armsam tunnistas teile ise üles või tuli asi ilmsiks kogemata?
Kas teie otsisite tõde? Pole vaja püüda teada saada reetmise üksikasju. See rebib teie haava veelgi enam lahti ning te teete selle teabega endale edaspidi ainult haiget. Teie partner on teid petnud võibolla ühe korra, ent kui teate üksikasju, võite kerida juhtumit peas üha uuesti ja uuesti. Võiksite küsida endalt karmi küsimuse: kas olete alati olnud kahtlustava iseloomuga või tabas reetmine teid välguna selgest taevast? Huvitav on minna tagasi sellesse punkti, mis eelnes teadasaamisele.

Selle punkti leidmine võib mõnikord aidata paljastada teie osa juhtunus.
Kui rääkida kaotusvalu tervendamisest, siis ei ole tegelikult tähtis, kuidas te reetmisest teada saite, aga kui rääkida mõtlemisest, siis võib sellel olla üsna oluline tähendus. Ärge lootke näha oma osa juhtunus siis, kui olete leina kõige sügavamas augus. Mõnikord on inimesed suutelised alles kuid või aastaid hiljem tagasi vaatama ja ütlema: „Olin väga kahtlustav. Arvatavasti lootsin, et see lõpeb ja teadsin mingil tasandil, et meie suhe ei olnud määratud kestma.” Siiski, paljude jaoks tähendavad sõnad teie osa selles kohest relvile tõusmist, sest nad arvavad, et sellega soovitakse süüdistada seda inimest, keda reedeti. Tegelikult tahame hoopis öelda, et kuigi mitte keegi ei soovi kogeda petmist, on tegemist üleelamisega, mida teie hing saab kasutada arenguks ja tervenemiseks.

Siinkohal tuleks rääkida veel ühest aspektist, mitte selleks, et püherdada kaotusvalus, vaid et valust välja pääseda, sellest vabaneda ja terveneda. Üks esmaseid küsimusi petetud inimese suust kõlab: „Kas sa armastad mind veel?” Ühest küljest on see lihtsalt küsimus, teisalt aga sügav hinnang iseendale. Kas ma väärin armastust? Kas ma tähendan sulle midagi? Kas sa üldse kunagi hoolisid tõeliselt? Raske on seedida fakti, et teie armsama teod ei määratle ilmtingimata seda, kas ta armastab teid või mitte.

Raamatu üks autoreid Louse L. Hay. 

Üldteada vaimne tarkus ütleb, et kui suhtes oli tõelise armastuse hetk, siis see oligi ülim tõde – armastus oli. Kui teate, et armastus oli kunagi olemas, siis oli see armastus tõeline ning reetmine ja kõik sellega kaasnenu vajub loodetavasti lõpuks selle varju. Kui endised kaasad aastaid hiljem kohtuvad, mõistavad nad sageli, et armastus jääb kestma, kõik muu tuhmub.
See võib kujuneda lihtsalt kiindumuseks, mida tunnete inimese vastu, kellega teil oli kunagi ühine ajalugu.

Pidage siiski meeles, et praegu (või lähemas tulevikus) ei pruugi te sellisesse seisu veel jõuda, sest olete endast väljas. Võtke seda aga kui kutset lasta lahti kasvõi osastki vihast.
Lõppude lõpuks ei tee teie viha haiget ju teie partnerile, vaid mürgitab ainult teid ennast.
Daisy oli olnud koos Cliffi ga aastaid. Nende abielul olid tõusud ja mõõnad, enamasti siiski tõusud. Daisy oli ette kujutanud, et kui nende voodielu millalgi hääbub, siis on selle põhjuseks tema. Ta teadis, et ei pruugi alati olla nii meelas kui aastate eest ning vaimusilmas nägi ta stereotüüpset dialoogi abikaasade vahel, milles üle tema huulte võib kosta pomin: „Mitte täna õhtul, kallis. Mul pea valutab.”

Kuid naise üllatuseks oli hoopis Cliff see, kes hakkas ütlema: „Mitte täna õhtul, kallis. Olen liiga väsinud.” Esialgu polnud sellest muidugi midagi, ent mehe kurnatus näis muudkui süvenevat: kord tegi valu selg, kord oli tööstress ja nii edasi.

Kui Daisy oli tuvastanud kindla käitumismustri, hakkas ta otsekohe ennast süüdistama. Ta mõtles: Kui Cliff ei soovi minuga intiimsusi jagada, on põhjus järelikult selles, et ma pole enam nii veetlev kui varem.

Nii hakkaski Daisy end vormi ajama, kuna kujutas ette, et on kodus võibolla liiga mugavaks muutunud – on olnud ilma meigita ja kandnud öösärgi asemel lotendavat pidžaamat. Ta ei teadnud, kuidas abielu peaks toimima, ent teadis, et ei tahtnud olla tüüpiline igav abielunaine.
Ometi isegi mitu kuud pärast Daisy muutumist oli Cliff seksist varasemaga võrreldes veelgi vähem huvitatud. Kui naine selle jutuks võttis, vastas mees: „Ära räägi rumalusi. See on loomulik, nii ikka juhtub. Ma armastan sind endiselt. Kõik on hästi.”

„Asi pole sinu välimuses,” ütles sõbranna Daisyle. „Kui me suhet alustame, tundub mees alati nii huvitav. Iga tema räägitud lugu on uus ja huvitav. Kuid mõne aasta pärast hakkavad lood korduma. Daisy, sa pead kohtlema Cliffi nii, nagu oleksite äsja tutvunud.”

Nii hakkaski Daisy Cliffi uuesti avastama. Ta rippus mehe iga sõna küljes, tegi näo, nagu oleksid mehe jutud uued ja põnevad... aga mitte midagi ei muutunud. Viimaks, kui nende eelmisest vahekorrast oli möödunud 11 kuud, ütles meeleheitele viidud Daisy: „Ma olen teinud kõik, mis olen osanud, et sinu jaoks veetlev olla. Kas sa näed seda? Teen sporti, olen kogu aeg meigitud ja kannan seksikat öösärki. Olen teinud kõik, et sa tunneksid ennast mehena, ja näidanud sulle, et oled minu jaoks kõige huvitavam inimene. Jumal hoidku, mis lahti on? Need ei saa olla peavalud või pidev väsimus ja stressirohke töö. Kas sa magad kellegi teisega?” Naine paiskas kõik välja lootmata saada konkreetset vastust.
Mees vaatas maha.

Jahmununa küsis Daisy: „Miks sa maha vaatad? Oh jumal, ära ütle, et sa magadki kellegi teisega Magad või?”
„Mul on kahju,” vastas Cliff .
Daisy ei suutnud oma kõrvu uskuda. „Kes ta on?”
„Minu sekretär.”
„Sinu sekretär? Milline klišee!”

Pärast mitmeid tülisid, lahkukolimist ja lõpuks kõigele järgnenud lahutust avastas Daisy end reedetuna ja kaotusvalus.
Mõne kuu möödudes oli hakanud vaibuma eitusfaas ja naine hakkas tundma viha kogu selle ägeduses. Ta mõtles pidevalt: kuidas ta julges lasta käia mul spordisaalis keha voolimas samal
ajal hoopis teist keha imetledes? Selle närukaela pärast jooksin kohe pärast ärkamist vannituppa ennast meikima. Ta laskis mul mõelda, et ma pole piisavalt hea või et tal on tööl muresid.
Daisy sisekõne muutus päevast päeva, kuid liikus siiski sama rada mööda: Ja minu meelest olid tema lollid lood huvitavad.

Kui olin neid ühe korra kuulnud, pidin neid veel tuhat korda kuulama. Seejärel muutus naise kaotusvalu enese süüdistamiseks: Kui loll ma olin, et uskusin, nagu muutuks ta heaks meheks siis, kui ma parem välja näen! Kui loll ma olin, et teda armastasin. Kui loll ma olin, et temast hoolisin.

Tähtis on aru saada, et see, mis on juhtunud, on juhtunud.
Kaotusvalus me mõistame, et ei saa minevikku teiseks teha, kuid saame muuta minevikule mõtlemise viisi. Daisy oleks saanud muuta oma mõtteid minevikust. Tal polnud vaja keskenduda petmisele. Me teame, et seda on raske teha, kuid pingutus on seda väärt. See ei tähenda, et teil tuleks reetmist eitada; aga teil tuleks keskenduda oma tugevustele. Selle asemel et mõelda ainult: Cliff pettis mind, võiks Daisy endale kinnitada:

Vaatamata Cliffi tegudele, armastasin kogu südamest.

Või selle asemel et end vaimselt piitsutada, mõelda, kui rumal ta oli, võiks naine mõelda:

Minu vaist oli õige.

Selle asemel et pidada kogu suhet pettuseks, võiks Daisy öelda:

Armastus oli tõeline. Meie suhe lihtsalt polnud määratud kestma jääma.

Tuleb aeg, mil Daisy on valmis mõtlemises veel sammu edasi astuma:

Tegelikult ei saa mitte keegi mind reeta. Minu tõeline olemus on üle igasugusest petmisest.

Sisendusi lausudes hakkas Daisy tundma nende suhtes suurt vastumeelsust. Tal oli vaja endale meelde tuletada, et sisendused väljendasid seisu, kuhu ta soovis jõuda, mitte ilmtingimata seisundit, milles ta parajasti oli. Vastumeelsus tähendas, et temas oli veel väga palju viha, mis nõudis väljavalamist.

Nii et lisaks sisenduste lausumisele oli naisel vaja oma viha austada, lasta vihal endast läbi voolata, et sellest siis lõpuks vabaneda.
Daisyle andis rahu teadmine, et ta tegi kõik endast oleneva, kui hoolitses oma hea väljanägemise eest ja käis sporti tegemas. Leinatöö tingimisfaasis kummitavad paljusid naisi näiteks sellised küsimused: „Kui ma poleks end käest ära lasknud, kas ta oleks siis truu olnud?” või „Kui oleksin olnud meigitud ja kandnud seksikamaid riideid, kas tal siis oleks ikkagi kõrvalsuhe tekkinud?”
Aga lõpuks jõuavad nad kaotusvalu masenduse etappi ja mõistavad, et jah, abikaasa oleks neid kõigele vaatamata petnud. Asi polnud üldsegi neis.

Tõeline petmine on see, kui unustame oma tegeliku mina või oma tegeliku väärtuslikkuse. Lõpuks on nii, et teistel võib minna hästi, kuid nad võivad teha ka vigu, ent meie säilitame oma väärtuse ning peame meeles, et suhetes olles laseme mõnikord oma standarditel langeda ja käitume meile mitteomasel moel. Mõnikord teeme isegi jõupingutusi, et abikaasat tagasi saada. Sellepärast tuleb andeks anda ja rebida end lahti nendest sidemetest, mis seovad meid inimeste külge, kes on meile haiget teinud.

Eksabikaasale 15 aasta tagust petmist andestades ei ütle te, et inimestele võibki haiget teha. Kuid te ütlete, et mõistate – teine inimene tegi vea, kõik teevad vigu, ning te ei kavatse enam kauem määratleda ennast või kogu oma abielu selle vea kaudu.

Louise L. Hay ja David Kessler „Murtud südame tervendamine“, kirjastus Pilgrim