Spaleeri taga seisavad sajad tuhanded uudistajad, sest programmi järgi hakkab füürer kell 15.18 olümpiastaadionile sõitma.

Kusagil selles rahvahulgas on ka 35-aastane ameeriklane, kelle nimi on Clayton Wolfe. Tom, nagu sõbrad teda kutsuvad, on pärit Põhja-Carolina osariigist Asheville’ist ja saabus Berliini alles hiljuti. Tom on auväärne vägilane ja teda on tõesti raske mitte märgata, ta on ligi kahe meetri pikkune ja kaalub umbes 120 kilo. Teda võiks pidada kuulitõukajaks, aga see ei ole kaugeltki nii. Tom on kirjanik – isegi üpris kuulus –, kelle esimese teose „Look Homeward, Angel” („Vaata kodu poole, ingel”) andis saksa keeles välja Rowohlti kirjastus. Ernst Rowohltil – Tomi kirjastajal – õnnestus seda romaani saksa keeles avaldades saavutada märkimisväärne menu: kriitikud väljendasid entusiasmi Uue Maailma kirjaniku üle ja mõne aastaga müüdi raamatut üle kümne tuhande eksemplari.

1926. aasta lõpus reisis Tom esimest korda Saksamaale ja veetis kaks nädalat Stuttgartis ja Münchenis ning sellest ajast saadik on ta peaaegu igal aastal mõneks ajaks naasnud. 1935. Aastal sõitis ta esimest korda ka Berliini, kus teda valdas tunne, mida ta ei ole oma elus just sageli kogenud, nagu ta oma päevikule usaldas: „See oli veendumus, et ma olin esimest korda selle maailma tõeliselt olulises metropolis.” Järgmistel nädalatel oli Wolfe omamoodi joovastuses: „Metsik, fantastiline, uskumatu keeris pidudest, teeseltskondadest, dineedest, öistest joomapidudest, ajaleheintervjuudest, raadioprojektidest, fotoseanssidest ja nii edasi.” See, mida Wolfe tunneb Berliini vastu, on sõna otseses mõttes armastus esimesest silmapilgust. Et Berliin on ka brutaalse diktatuuri epitsenter, et siin jälitatakse, vangistatakse ja mõrvatakse, ei paista Tomi huvitavat. Veel mitte. Esialgu ülistab ameeriklane sakslasi kui kõige puhtamat, sõbralikumat, soojema südamega ja ausaimat rahvast, keda ta on Euroopas tundma õppinud.

Kui Wolfe Spree-äärsest linnast 1935. aasta juunis lahkub, on ta päris kindel, et tahab esimesel võimalusel tagasi tulla. See võimalus tekib nüüd – 1936. aasta augustis. Nimelt on Rowohlt vahepeal avaldanud Wolfe’i romaani „Von Zeit und Strom” („Ajast ja jõest”), millele tuleb nüüd reklaami teha. Et samal ajal toimuvad Berliinis olümpiamängud, on spordihuvilisele ameeriklasele veel üks hea põhjus astuda üle Atlandi ookeani viivale laevale.

Tom elab – nagu juba eelmisel aastal – loomaaia lähedal hotellis, mis ei kuulu küll esmaklassiliste öömajade hulka, aga millel on muid eeliseid. Hotel am Zoo on mugav. Wolfe’ile meeldib mugav, mitte ülipeen hotell, nagu seda on Adlon, Bristol või Eden. Eriliselt hindab ta hotelli asukohta Kurfürstendammi ääres. Mida ta peakski otsima Brandenburgi värava juurest, kus paikneb Adlon? Kurfürstendamm, see on Berliin. Iga kord, kui Tom lahkub hotellist, vaatab vasakule ja näeb keiser Wilhelmi kiriku kuldset tornikella, tunneb ta hetke maagiat. Siis haarab teda see eriline Berliini lummus, siis tunneb ta, kuidas ta on sellest linnast sisse võetud. Kurfürstendammil on ridamisi kohvikuid, restorane ja baare, veelgi enam, Tomi silmis on Kurfürstendamm otsekui üksainus kohvik. „Kurfürstendammi äärsete puude all promeneerivad inimesed, kohvikute terrassid on rahvast tulvil, ja nende kuldselt sädelevate päevade õhk näib otsekui muusikas vibreerivat.” Wolfe ei tahaks elada kusagil mujal kui Berliinis. Üksnes siin.

Olüpiatuli läheneb staadionile. Foto Bundesarchiv

Ent nüüd seisab Tom nagu paljud teised nn Via Triumphalise ääres ja ootab. „Aegamisi lähenes füüreri sädelev auto,” meenutab ta, „tikksirgelt, liikumatult ja naeratuseta seisis ta seal, väike, tõmmu operetihabemega mees, käsi tõstetud väljapoole keeratud peopesaga, mitte tüüpilise natsitervitusega, vaid sirutatud kõrgele Buddha või Messiase õnnistaval ilmel.”
Täpselt kell 13 avanevad olümpiastaadioni väravad. Ligi sadat tuhandet pealtvaatajat kogu maailmast on palutud võtta oma kohtadel istet kõige hiljem kell 15.30. 246 meetri pikkune tsepeliin Hindenburg tiirutab samal ajal ümber staadioni ja all areenil lõbustab neid olümpiasümfooniaorkester piduliku kontserdiga.

Franz Liszti bravuurse poeemi „Les Préludes” kõrval on programmis kindlal kohal Richard Wagneri „Meisterlauljate” avamäng. Maratonivärava torni suur kell näitab 15.53, kui kõrgele üles paigutatud trompetid ja tromboonid lasevad ühtäkki kõlada fanfaaridel. Seitse minutit hiljem – täpselt kell 16 – siseneb mööda maratonivärava suurt treppi rahvusvahelise ja rahvusliku olümpiakomitee esindajate saatel Hitler. Fanfaarid kaiguvad, orkester intoneerib Wagneri „Ülistusmarssi”.

Korraldajad on vaikides leppinud asjaoluga, et marss, mille Wagner kirjutas kunagi kuningas Ludwig II auks, kuulub helilooja kõige nõrgemate teoste hulka ja on piinlikult kehv.
Kõnealusel juhul on pealkiri olulisem kui muusika: just nüüd sammub Rooma imperaatori kombel läbi staadioni oma aulooži ülistatav, Adolf Hitler. Teel peab füürer korraks seisatama, sest Carl Diemi viieaastane tütar Gudrun astub tema juurde, lillekimp käes. „Heil, minu füürer,” olla väike tüdruk öelnud. Härra papa on üllatunud sama rõõmsalt nagu Hitler ja väidab, et ei teadnud sellest enne mitte midagi.

Hilter liigub looži poole. Foto: Nederlands Instituut voor Oorlogsdocumentatie

Kui Hitler siseneb looži, mängitakse natsionaalsotsialistide sisse viidud topelthümni, mis koosneb Saksamaa laulu esimesest salmist ja Horst-Wesseli laulu esimesest salmist. Staadioni lipumastidesse tõusevad mängudel osalevate riikide lipud ja olümpiakella helid kostavad üle Maifeldi väljaku staadionile. Siis marsivad sisse koondised: Kreeka esimesena, Saksamaa viimasena. Kui publik tervitab inglasi suhteliselt jahedalt (Goebbels märgib oma päevaraamatusse: „Natuke piinlik”), vallandavad prantslased tõelise aplausitormi, sest nad saluteerivad ülestõstetud parema käega. Grande Nation’i (Suur rahvus, prantslaste kohta kasutatav väljed Saksamaal, Austrias ja Šveitsis).esindajad seletavad hiljem, et tegemist ei ole salut hitlérien’iga (Hitleri-tervitus), vaid olümpiatervitusega, mis on peaaegu samasugune. Inimesed staadionil usuvad igatahes, et see oli nn Hitleri-tervitus.

Hitleri paremal käel on koha sisse võtnud Henri de Baillet-Latour, temast vasakul istub vanem härra, keda Joseph Goebbels võiks samuti hõlpsasti pidada kirbutsirkuse direktoriks: Theodor Lewald, korralduskomitee president. 75-aastane jurist ja spordifunktsionäär on peasekretär Carl Diemi kõrval XI olümpiamängude liikumapanev jõud. Ilma härraste Lewaldi ja Diemita Berliini mänge ei oleks. Tõde on ka see, et kõrgeausus, nagu Lewaldit respektiga kutsutakse, laseb natsionaalsotsialistidel ennast ära kasutada, sest dr Theodor Lewald on natside silmis pooljuut. Olümpiamängude korraldamisel on ta võtnud „alibijuudi” rolli: tema ülesandeks on olla plakat, mis tõestab maailma avalikkusele, et režiim ei avalda mängudele mingit mõju. Tegelikult on Lewaldi päevad juba loetud. Aga kuni sunnitud tagasiastumiseni, mis on ammuilma otsustatud asi, tohib kõrgeausus endiselt oma ülesandeid täita.

Pisut pärast kella 17 astub Lewald mikrofoni juurde ja peab ligi viieteistkümneminutilise kõne. Küllap ta kaalus hoolega, kuidas oma kõnet alustada. Lewald võiks sissejuhatuseks öelda „Väga austatud riigikantsler”, mis oleks protokolli järgi korrektne. Ta võiks tervitada Henri de Baillet-Latour’i ja teisi kõrgeid funktsionääre, ta võiks öelda tere tulemast kohal viibivatele suursaadikutele, lühidalt: ta võiks järgida diplomaatilisi traditsioone.
Ent „Theodor Lewald otsustab oluliselt lühema kõnetuse kasuks: „Minu füürer!” Ja ei midagi enamat.

Selle austusavalduse järel võtab sõna Hitler. Baillet-Latour oli enne palunud, et Hitler avaks mängud üheainsa lausega, mispeale viimane olevat vastanud: „Krahvihärra, ma püüan selle lause pähe õppida.” Kergem öelda kui teha. Ametliku versiooni asemel („Ma kuulutan uue ajaarvamise XI olümpiaadi auks Berliini mängud avatuks”) kasutab Hitler pisut Austria-pärast sõnastust: „Kuulutan avatuks XI olümpiamängud Berliinis 1936.”
(Ametlik tekst saksa keeles: „Ich verkünde die Eröffnung der Spiele von Berlin zur Feier der XI. Olympiade neuer Zeitrechnung” vs. Hitleri öeldu „Ich erkläre die Spiele von Berlin zur Feier der XI. Olympiade neur Zeitrechnung als eröffnet.”)
Need jäävad ainsateks sõnadeks, mida ta noil päevil avalikkuse ees ütleb.

Nüüd heisatakse olümpialipp, suurtükivägi annab saluuti ja umbes 20 000 rahutuvi tõusevad Berliini taevasse.
Richard Strauss istub samal ajal orkestri kõrval toolil, jalg üle põlve, jättes igavleva mulje. Keegi sosistab talle, et kohe läheb lahti. Strauss tõuseb seepeale, asub dirigendipulti ja annab maratonivärava kohal paiknevatele puhkpillimängijatele märku alustada. Üle staadioni kaigub lühike fanfaarimotiiv, siis hakkab mängima kogu orkester. Olümpia sümfooniaorkester koosneb Berliini filharmooniaorkestrist ja Berliini liidumaa orkestrist, koor on kokku klopsitud eri koosseisudest ja selles on kolm tuhat lauljat. Joseph Goebbels on „Olümpiahümnist” vaimustuses.
„See on tõesti imeline,” oli ta juba proovis juubeldanud. „See vend oskab komponeerida.” Ka Adolf Hitler on Straussiga rahul. Ta soovib pärast heliloojat korraks näha, teatab füürer adjutandile.
Pauline Strauss märgib oma päevikusse seepeale: „Käepigistus Hitlerilt.”

Vaatajatele pausi osaks ei saa. Veel samal ajal, kui Strauss ronib oma podestilt alla, saabub idavärava kaudu areenile tõrvikuga jooksja, kes kannab olümpiatule viimasel etapil Lustgartenist staadionile, ta jookseb mööda tuharada läänevärava juurde ja läidab seal suures tuleurnis tõrviku.

Ka järgmine kavapunkt on suure sümboolse väega. Spyridon Louis, 1896. aasta Ateena olümpiamängude maratonivõitja, ulatab Hitlerile õlipuuoksa Olümpiast. Tseremoonia lõpul antakse olümpiatõotus. Kõikide sportlaste esindajana ütleb tõotussõnad Saksa tõstja Rudolf Ismayr, kes haarab sealjuures olümpialipu asemel kinni hoopis haakristilipust. Henri Baillet-Latour on olümpiaprotokolli niisugusest rikkumisest šokeeritud, ent mida ta saab selles olukorras ette võtta?

Sellega on avapidustused peaaegu lõppenud. Enne kui Adolf Hitler kell 18.16 staadionilt lahkub, kõlab viimase kavapunktina Georg Friedrich Händeli „Halleluja” oratooriumist „Messias”. Kui orkester laulab sõnu „Ja ta valitseb nüüd ja igavesti, valitsejate valitseja, maailmade jumal. Halleluuja!”, koputab Jósef Lipski, Poola suursaadik Berliinis, Henri de Baillet-Latour’ile ettevaatlikult õlale. „Me peame olema valvsad sellise rahva suhtes, kes oskab nõnda organiseerida,” sosistab Lipski krahvile. „Sellel maal käib mobiliseerimine sama ladusalt.”

Ka Austria saadik Berliinis Stephan Tauschitz täheldab avamistseremoonial kurjakuulutavaid märke. Ta kirjutab Viini välisasjade riigisekretärile: „Nagu mulle jutustas Berliinis elav endine Austria ohvitser, kes sattus staadionil istuma Austriast tulnud külaliste keskele, oli ta Saksamaal harva näinud nii fanaatilisi inimesi, nagu ta märkas austerlaste seas, sest austerlaste ning eriti sealt tulnud naisterahvaste „Heil Hitler” ja „Sieg heil” Saksa riigikantsleri saabudes ei olnud enam hüüded, vaid kähedad karjed. [...] Üks vanem Viinist tulnud mees, kes istus tunnistajaks olnud mehe lähedal, kaebas, et ta ei näinud kahjuks Hitlerit, kui too sisenes, ja siis purskasid ta silmist pisarad.”

Berliini riikliku politseijaoskonna päevateade: „Rätsep Walter Harf, sündinud 3.12.90, elukoht Lützowi tänav 45, olevat olümpiamängude avapidustuste puhul öelnud oma abikaasale: „Nüüd peame püüdma füürerile atentaati teha, samuti nagu Inglismaa kuningale.” Anti korraldus Harf vahistada, juhul kui süüdistusele leitakse usaldusväärne tunnistaja.“

Oliver Hilmes „Berliin 1936. Kuusteist päeva augustis“, tõlkinud Mari Tarvas. Kirjastus Tänapäev 2017