David Bowie ja Iman. Evan Agostini/Getty Images/Scanpix
Briti laulutäht ja laulukirjutaja David Bowie lahkus meie hulgast eelmise aasta 10. jaanuaril, kaks päeva pärast oma 69. sünnipäeva. Üheks ilusamaks sündmuseks Bowie elus jäi 43aastaselt kohtumine ja abiellumine Somaalia päritolu modelli Imaniga, mida kirjeldab ka eelmisel aastal ilmunud raamat „David Bowie. Starman“

„Sound + Visioni” tuuri lõpp tähendas Davidi jaoks kohtumist, mis muutis ta elu ning mille tähendust mõistis ta paar nädalat pärast viimast kontserti Buenos Airese River Plate’i staadionil 1990. aasta 29. septembril.

Juuksurist sõber Teddy Antolin korraldas Davidile 4. oktoobril pimekohtingu. Hiljem ütles David, et see oli armastus esimesest pilgust, kuid tegelikult oli teda modell Imaniga tutvustatud kolm või neli korda varemgi, maikuise Los Angelese kontserdi ajal ja lava taga.
Iman Mohamed Abdulmajid oli kaheksateistaastane politoloogia magistrant Nairobi ülikoolis, kui loodusfotograaf Peter Beard, paruness Karen von Blixen-Finecke (kirjanik Isak Dineseni) sõber, juhtus teda 1975. aasta mais märkama. Viimaks nõustus neiu esimese fotosessiooniga tingimusel, et tema eest tasutakse õppemaks, ning tekitas sensatsiooni saabumisel New Yorki, kus ta sõlmis lepingu maineka Wilhelmina Modelsi agentuuriga. Iman tegi tihedat koostööd Thierry Mugleriga ja temast sai Yves Saint-Laurenti muusa. Ta kehtestasennast supermodellideeelsel ajastul, kui tema peamised ametiõed olid Marie Claire’i tollase moedirektori Emma Bannisteri sõnul „Christie Brinkley, kes sai kuulsaks „Uptown Girli” muusikavideoga, ja Carol Alt – tõeline Ameerika kullake. Nii et Iman torkas silma, ta oli rabav, tugev ja aafriklane”.
Imani nägu, kui mitte nimi, sai üldtuntuks tänu Tia Maria reklaamile, kus ta korraks hõõguvalt naeratab, põskedel rohelised fluorestseeruvad triibud – tõeline maailmakodanik müümas ersatseksootikat.
Üldlevinud arvamuse kohaselt puhus just tema kaubamärgile uue elu sisse. Tipus olles ületasid Imani sissetulekud kaks miljonit dollarit aastas, kuid 1989. aastaks oli ta otsustanud, et on modellilavale juba küllalt kauaks jäänud.
Peaaegu kõik, kes on Imaniga kohtunud, kirjeldavad teda samasuguste sõnadega nagu kitarrist Eric Schermerhorn, kes ütleb: „Ta oli väga palju kenam, vaiksem, kui võiks arvata, ja ka mitte nii pikk, kui võiks uskuda.”

Iman oli Davidist kohe sisse võetud, kuid ütles hiljem, et armus tõeliselt siis, kui avastas, et mehele meeldib inimestele ette lugeda, täpselt nagu Imani isale, kes oli Somaalia suursaadik Saudi Araabias, enne kui tema kodumaal puhkes sõda – ning oskas hästi naljakaid hääli teha.
Mis Davidisse puutub, siis tema hakkas enda sõnul laste nimedele mõtlema samal õhtul, kui Imaniga kohtus.

Paar veetis paar kuud koos Los Angeleses, kus mõlemal oli maja. Sellele järgnes kuuenädalane idülliline reis Itaalia rannikul. Kui Iman oli kunagi mõelnud, mis tunne oleks olla abielus rokkariga, siis sai ta sel suvel sellest tõsise maigu suhu. Pärast proove St Mâlos ja Dublinis alustas Tin Machine 15. augustil 1991 uut tuuri ning mängis peaaegu igal õhtul kuni viimase kontserdini Tokyo Budokanis 1992. aasta veebruaris.

Koos esimese Tin Machine’i tuuri ja Bowie hiiglasliku staadioniturneega oli see pärast Spidersi päevi Davidi pikim ringirändamise periood. Ameerikas ja Euroopas sõitis Iman paljudel esinemistel temaga kaasa.

Selleks ajaks kui teine Tin Machine’i tuur algas, oli Kevin Armstrong mujal hõivatud. Tema asemele astus Eric Schermerhorn, Reeves Gabrelsi sõber Bostonist. Bändi keemiat ligidalt nähes hämmastas teda, kui vaoshoitud oli Bowie. Kuid ta mõistis ka, mis tunne oli lauljal, kui kolm iseteadlikku ja tormakat muusikut omavahel pidevalt võistlesid. Hunt Sales oli hiilgav trummar, tema trummi hedonistlik suurustlemine „Lust for Life’i” sissejuhatuses tõi nii Iggyle kui ka Bowiele aastakümneteks autoritasutšekke. Schermerhorni meelest oli Hunt bändi kõige säravam, aga ka kõige probleemsem liige. Oli selge, et David jagas tema arvamust: „Usun, et ta vaatas Hunti enesehävitamist ja see ajas teda minu meelest marru, ta üritas Hunti aidata. Minu arvates oli Huntis oma venna ja Davidi vastu kõvasti vimma. Hoidke minust eemale. See on minu elu, nii et minge perse.”

Neutraalse poolena sai Schermerhorn kuulda kõigi kurtmisi. „Olin Huntile lähedane, sest keegi teine ei olnud. Olin kõigi vahendaja. Kõik kolm käisid mulle igasuguseid asju rääkimas. Tahtsin, et kõik sujuks, sest nad kõik meeldisid mulle.” Gabrels oli samal ajal bändi mänedžeri tänamatus rollis: „Olgu uudised head või halvad, mina olin see, kes vaatas iga nädal koos tuurimänedžeri ja kontoriga olukorra üle ning hoidis rahaasjadel silma peal –mina takistasin Salesi vendadel limusiine rentimast ning bändile lisakulutusi tekitamast, kui David tahtis suuremat hotellituba, sest Iman pidi külla tulema – sellised asjad. Selle tuuri kolme kuuga läks mu põskhabe halliks.”
David jäi üldiselt bändi sisetülidest teadmatusse. Talle valmistasid muret vaid eelseisvad esinemised suuremates linnades, ta oli üllatavalt närvis ja esines väiksemates paikades paremini. Isegi pärast kahekümne viie aasta pikkust karjääri jälgis David endiselt liiga pingsalt ajakirjanduse kajastust, kuid ei muretsenud aina kurjema kriitika pärast, mis nüüd bändile osaks sai: „Ta mõistis, et seda juhtub igaühega,” ütleb Gabrels, „et see käib lihtsalt tsükliliselt.”

Reisimine koos bändiga – vastandina reisidele koos salga töötajatega nagu „Sound + Visioni” tuuril, tõi Davidis välja külje, mis jäi sageli Daami upsakuse alla peitu. Ta oli üllatavalt avatud, üritas tõmmata bändikaaslasi retkedele kohalikesse vanakraamikauplustesse ja muuseumidesse, ihkas kaaslasi, kes pakuksid seltsi ja jagaksid tema arvamusi. David oli sageli tundeline, eriti pärast hootist laastamistööd hotelli minibaaris, ning mehe kohta, kes oli olnud nii halastamatu nii enda kui ka oma muusikute vastu, olid temas kummalised nostalgilised noodid. Bändikaaslased panid tähele, kuidas David paistis kõike alles hoidvat ja kataloogivat: trummipulgad, riided, kitarrilipitsad. Kogumine demonstreeris Davidi kummalist suhet omaenda minevikuga: sageli ei tahtnud ta vanadest töödest rääkida, ent kui oli ise alustanud, ei olnud teda tihti võimalik peatada – siis paljastus, kui palju ta luges enda kohta kirjutatud artikleid ja kui palju vigu ihkas parandada.

Osaliselt selgitas seda näilist vastuolu tõsiasi, et Bowie oli endiselt plaadihull, kes pidas kalliks albumeid, mille oli ostnud kolmkümmend aastat tagasi Medhurstist või Dobellist. David ei tahtnud mängida igal õhtul kuni kõrge vanaduseni „Space Oddityt”, kuid tal oli vaja, et tema enda plaadid seisaksid mõnes Higg Fidelity-laadses rock´n´roll’i hiidude edetabelis kõrvuti Little Richardi ja Iggy Popi omadega. Samal aastal rääkis ta Lõuna-Walesis Llangynwydis ringi rääkides kohalikele, et uurib Joneside suguvõsa genealoogiat. See ei olnud keskeakriis, kuid Davidit oli vallanud tung selgitada välja, kuidas ta oli sinnamaani jõudnud ja milline saab olema tema pärand.
1991. aasta sügisel vaheldus see hootine haavatavus elevusega sellest, et David kavatses teha Imanile abieluettepaneku. Ta tegi seda kaks korda, mõlemad Pariisis 29. oktoobri paiku – esimest korda Seine’il „April in Parisi” helide saatel ning teisel korral Paris Olympias, kus ta kordas oma ettepanekut laval prantsuse keeles ja mängis siis fännide hõisete saatel saksofoni. See oleks võinud olla piinlik, „kuid oli tegelikult üsna hämmastav”, ütleb Schermerhorn.

Reeves Gabrels oli üks paljudest, kes Davidiga koos olles hakkas arutlema kuulsuse loomuse üle, nagu kuld ja teemandid, peeti seda kallihinnaliseks, kuid selle tegelikku väärtust oli võimatu kindlaks määrata. Reeves jõudis järeldusele, et see on „hunnik paska”, kuid kõigi oma vastuolude juures oli David sellest sõltuvuses. Kuigi David jälestas ajakirjanduse tungimist oma ellu, nõudis ebakindlus temalt meediaga flirtimist, sest tema avalik persoon – see, millisena teda nähti – oli nüüd tema minapildi lahutamatu osa. Seepärast olid kõige isiklikumad, kõige piinavamad tunded ühtaegu asi, mida tuli varjata ja mida välja näidata – üks kuulsamaid näiteid oli Freddie Mercury mälestuskontsert, mis toimus paar nädalat pärast Tin Machine’i tuuri lõppu 20. aprillil 1992. Kontsert oli kummaline segu, mis peegeldas Queeni donkihhotlikult mitmekesist fännibaasi: alates heavy metal’i bändidest, nagu Guns N’ Roses, ning lõpetades Liz Taylori ja Liza Minnelliga.
David tunnetas üritust suurepäraselt, kuigi Freddie ei olnud lähedane sõber, olid nende karjäärid omavahel tihedalt läbi põimunud, nagu tõendasid kaks tol õhtul esitatud lugu, Brian May oli rahulik ja nägi välja võimatult hoolitsetud oma mündirohelises ülikonnas ja sõdurisoenguga, seistes Annie Lennoxi kõrval, kes oli riietatud meenutama „Blade Runneri” modelli Prisi ning hõõrus laulu haripunkti ajal provotseerivalt oma põske Davidi oma vastu.

Selle õhtu tõeline resonants tuli Mick Ronsonilt, kes oli avaldanud Queeni saundile niisama suurt mõju nagu David ise: Davidi kunagisel bändikaaslasel oli diagnoositud eelmise aasta augustis maksavähk, mida ei olnud võimalik opereerida. Ent isegi kõigutamatu Ronson näis tundvat ebamugavust, kui David laskus „Heroesi” lõpus ühele põlvele ja luges issameiet. Ajakirjanduse reaktsioon kõikus toetavast naeruvääristavani.
Mainiti seda, kui vanamoeliselt mõjus Bowie Annie Lennoxi kõrval, kes oleks võinud olla tema kakskümmend aastat varem.

Neli päeva pärast Wembley kontserti abiellus David Montreux’s eraviisilisel ilmalikul tseremoonial Imaniga, järgnenud avalik tähistamine Firenze Ameerika Püha Jaakobi kirikus peegeldas taas tema üheaegset igatsust privaatsuse ja avalikkuse tähelepanu järele. Ajakiri Hello! pühendas pulmadele kahekümne kolme leheküljelise kaaneloo.

David kandis frakki, Iman Herve Legero vedikuga austrikarva kleiti. Joey oli isamees, Geoff MacCormack luges psalmi 121 ja Peggy laskis end pildistada koos Bonoga. Külaliste seas olid Yoko Ono ja Brian Eno. Kaaneloo juures olevas intervjuus oli palju naljaviskamist ja näiteid ajaloo ümberkirjutamisest: „Ma ei usu, et mul oleks kunagi olnud midagi, mida võiks nimetada õigeks abieluks,” ütles David oma kooselu kohta Angiega. Õhkkond oli traditsiooniline ja rõõmus, nagu oleks David olnud tänulik, et võis viimaks heita kõrvale oma androgüünsed aastad ja moraalinormidest kõrgemale tõusmise ning alustada otsast peale. Kuigi suur osa meeleolust oli tavaline Hello! kraam – Davidi kommentaar, kuidas tema sõber Thierry Mugler oli teinud tema ülikonna kavandamisel suurepärast tööd –, oli ka sügavamaid hetki, rohkem kui mõnes puurivamas intervjuus, mida David oli andnud. Tema avalik tunnistus, et kuigi ta ei ole formaalselt usklik, „etendab Jumal minu elus väga olulist osa”, ning tunnistus, et esimestel nädalatel koos Imaniga oli ta kartnud, et tema tobe huumorisoon võib naise eemale kohutada, näitasid mõlemad, kuidas David oli neljakümnendates eluaastates rõõmuga valmis tunnistama tugevat konservatiivset joont, mis oli temas alati olemas olnud.

Paul Trynka „David Bowie. Starman“, kirjastus Tänapäev 2016

http://www.tnp.ee/raamat/david-bowie-starman/