Jerevan ja Ararat. Wikipedia
Armeenia eestlane Feliks paistis monumendi juurest hästi silma, olles keskmisest armeenia mehest tubli pea jagu pikem. Velvetpintsakus ja õlgadeni juustega. Ilmselt paistsin ka mina oma pika kasvu ja paar kraadi heledama juuksevärvi tõttu hästi kätte, sest Feliks sammus otsejoones minu juurde ja surus mul täiesti ebaarmeenlaslikult kätt. Brigitta Davidjants kirjutab raamatus “Minu Armeenia” kohtumisest rahvuskaaslasega.

Võtame istet pisut räämas välikohvikus, mille kõlaritest tuleb rokiklassikat – Led Zeppelin, Queen, Deep Purple... Feliks tellib endale õlut ja mulle jäätist. Üsna kohe saab ka selgeks, et oma kodukandis on Feliks staar. Alailma peatub mõni mööduja Feliksit patsutama. Kuni üks tuleb, vaikiv sõber käekõrval, ja jääbki.

„Griša onupoeg olen! Griša, noh!“
„Millise Griša...?“ ei mäleta Feliks Grišat. Aga juba riputabki Griša onupoeg end Feliksile kaela: „Konjakit joome?“

Järgmine ring tuleb Griša onupoja ja tema vaikiva sõbra kulul, kes ütleb õhtu jooksul täpselt ühe repliigi: „Mina olen elektrik.“

***
Venemaa taustaga eestlane Feliks sattus Armeeniasse juhuslikult, õitsvate seitsmekümnendate lõpus, kui tal oli vanuseks nii 25 aastat. Sõitis Leningradist Leetu Šiauliaisse. Elas Venemaal Luga linnas ja hiljem Moskva oblastis. Käis Tartus ja Kaunases. Lõpuks põrutas Venemaa kaudu Kaukaasiasse.

„Hea õnne korral oleksin võinud Aserbaidžaani välja sõita. Rong läks tollal siit läbi Norašeni Bakuusse. Lähen vaksalisse. Esimese šampanjapudeli jõingi oma elus 25aastaselt ära seal vaksalis. Kõrvale võtsin borši, hea borš oli. Kohver oli kõrval. Aga seal olid ainult trussikud, maika ja pintslid, rohkem ei midagi. Vaat ma jõin selle šampanja ära, sõin borši peale ja kustusin. Lõin pea ära ja jäin laua peale magama.“

Rong sõitis ilma Feliksita minema. Feliks ärkas üles, kümme rubla taskus (selle raha eest sai tollal viis kilo Doktorivorsti), mõtles pisut ja otsustas mõneks ajaks tööle minna. Et siis edasi sõita.

Ja sõitiski, ainult et mitte Bakuusse, vaid kolmandasse ehitustrusti Komitasi prospektil: „Läksin sisse ja ütlesin, et näete, sõitsin kohale. Siin on pass, mul on kõik hästi, raha on otsas, tahan tööle ja armeenia keelt absoluutselt ei oska.“

Tänu mingile elu absurdile saigi Feliks koha ühiselamus ja tööle. Esialgu metrooehitusele. Metroo ise hakkas Jerevani kerkima kuuekümnendate lõpus, sest tundus sealsel mägisel maastikul kõige tõhusam liiklusvahend. Ega jerevanlastele Moskvast metrood anda tahetud, sest projekt oli jube kulukas. Metroo saamiseks lasti käiku kõige erinevamad vahendid. Viimaks veennud Armeenia kompartei esimees Karen Demirtšjan (kelle nime metroo siiani kannab) Brežnevit faktiga, et armeenlased on väga perekesksed inimesed. Nad lihtsalt peavad absoluutselt iga päev oma vanemaid külastama. Selliseid masse on aga võimalik liigutada vaid metroo abil.

Feliksi esimesel tööpäeval oli metrooehitusel varing ja üks noormees sai surma. „Olen ma nupust nikastanud, et siia ronin?“ meenutab Feliks kolmkümmend aastat hiljem filosoofiliselt. Ja lisab siis, et jooksis metrooehituselt ära. Hakkas hoopis krohvijaks.

Aga kus on öeldud, et krohvija töö ohutum on? Peagi sattus Feliks haiglasse ninaoperatsioonile, kus kohtas kõrvalpalatis oma tulevast naist Nellit.

„Seal oli kaksteist ilusat tüdrukut. Üks ilusam kui teine – no mitte sinust ilusamad –, kuid kaunid kõik. Ja vaat kõige pisem, õrnem ja hapram oligi minu tulevane naine. Ta oli siis kaheksateistkümnene. Asusin tema eest hoolitsema. Sõidab tema juurde ema. Ma lähen kohe nahaalselt tervitama, et olen Feliks, teie tütre sõber. Järgmisel päeval, nagu iga korralik armeenlanna, kirjutati Nelli seepeale välja. Aga mul oli tema telefoninumber peas. Ta tahtis haiglast koju helistada, ei saanud aga hakkama ja palus mul numbri valida. Kirjutasin siis endki kähku haiglast välja ja helistasin talle.“

Oma esimesel kohtingul läksid noored jalutama samasse parki, kus mina nüüd Griša onupoja ja Feliksiga konjakit joon ja jäätist söön. Feliks proovis toona õnne, viskas käe üle Nelli õlgade. Samal hetkel kerkis noorte ette Nelli kahe meetri pikkune ja laiune onu: „Vaat selliste õlgadega. Ja märkas meid. Nelli mulle: „Minu onu. Kohe hakatakse peksma, pikalt ja valusalt.““

„Ja võib-olla jalgadega,“ lisab Griša onupoeg lustlikult.

„Aga Nelli ei sattunud segadusse. Tutvustas mind onule, et saa tuttavaks, onu, minu peigmees. Et ära ei tapetaks.“

„...et ära ei tapetaks!“ kajab Griša onupoeg.

„Vohh, et läbi ei pekstaks. Onu siis ütles: „No olgu. Praegu minge, aga õhtul pane korralikult riidesse ja tule meile. Vaatame su üle.“ Mul olid püksid vaat nii-ii laiad, ise olin kõhn ja väikseke. Läksin viiendale korrusele, avasin ukse ja vaatan – kuhu ma sattunud olen! Pooleteise tunni pärast kogunes kokku umbes sada inimest. Sugulased ema poolt.“

„Meie omad oskavad!“ rõõmustab Griša onupoeg.

„Ja kus hakkasid küsima! Kellena töötad? Jood või mitte? Medaleid on? Mis medaleid, küsin mina vastu. Töömedaleid! Ei, midagi mul pole. Palk sada rubla. Aga kas peret suudad ülal pidada? Ma vastan, mis see üks tüdruk siis pidada, eks ma püüan. Mul polnud ju õrnematki kujutlust, mis see abielu on. Mõtlesin, et kuidagi elame ära. Hakkan teda kogu elu armastama. Küsisin seltsimees Tononjanilt sada rubla avanssi ja ostsin Nellile sõrmuse, sellise tillukese, ta oli ju nii habras. Ja nii elamegi, juba 34 aastat.“

Brigitta Davidjants “Minu Armeenia. Aus vastus”, kirjastus Petrone Print 2017