Limassol on Küprose suuruselt teine linn. Wikipedia
„Tutvun Kreekas Vladimirosega, kes elab ja töötab Küprosel. Me abiellume ja ma kolin koos temaga sellele imelisele palmisaarele uut elu alustama. Siin õpin nautima mereandide suus sulavat maitset ja küproslaste lemmikjooki jääkohvi. Töötan erinevates kohtades, otsin enda ellu rohkem kunsti ja püüan seda ka lõuendile saada,“ kirjutab Käty Gavriilidis raamatu „Minu Küpros“ saamisloost.

Minu siinne kodulinn on Limassol, kuid üritan võimalikult palju avastada kogu saart – maalilisi mägikülasid, pealinna ja Põhja-Küprosel asuvat Türgi-poolt. Nüüdseks olen siin elanud juba üle seitsme aasta.
Sellesse võrratusse Vahemere saareriiki on väga kerge armuda. Küprosel on omapärane, mõrkjalt magus lõhn – veidike kaneeli ja värsket kohvi, mõni õitsev igihaljas taim, natuke jasmiini, äsja niidetud muru. Mind ootab siin ees sooja südamega rahvusvaheline seltskond. Kohalikud on rõõmsameelsed, muretud ja külalislahked ning vahel kimbutavat koduigatsust peletavad armastuse hõng, päikeselised päevad ja maitsev toit.

Siin on katkend raamatust:

Minust on endalegi üllatuseks saanud Küprosel hommikuinimene. Mu ema ei suuda seda uskuda. Kodus elades pidi ta liiga tihti kurja vaeva nägema, et mind maast lahti saada. Magasin viimase võimaliku sekundini, hüppasin voodist välja, pesin näo ja juba oligi kuhugi kiire, midagi jäi alati maha, lohakile ja tegemata. Oma mugavalt pehme voodiga oli eriti raske hüvasti jätta neil külmadel talvehommikutel, kui väljas veel kottpime oli, kuid mina pidin juba kusagil olema. Siin on kõik aga teisiti. Õues on kogu aeg soe ja mõnus ning varahommikutest saavad mu hetked iseendale, mis sobivad ideaalselt mõtisklemiseks, analüüsimiseks, avastamiseks, loomiseks. Tundub kuidagi nii õige ärgata üles koos esimeste päikesekiirtega ja tervitada järjekordset uut päeva sellel ilusal saarel. Lihtsalt istuda, midagi tegemata, ja lasta oma kehal rahulikult ärgata.
Armastan neid varahommikuid siin saarel. Mulle meeldib see majesteetlik hommikuvaikus. Igatsen seda tunnet alati, sest tean siis, et olen andnud oma päevale õige stardi. Neil hetkedel tundub, nagu kogu ülejäänud maailm veel magaks. Või siis vähemalt kogu Limassol.
Kell saab kohe seitse, istun verandal, mis on mu lemmikkoht meie kodus, ja naudin oma kohvi, mille mõrkjasmagus sõltuvusttekitav aroom ei tohiks minu arvates küll kellegi hommikurutiinist puududa. Eriti mõnus on kohvi rüübata käsitööna valminud romantilisest savikruusist, mille mu onutütar Maria mulle ise tegi. Lasen sellel enda kätele soojust edasi anda ja lihtsalt olen vaikselt. Vaatan enda ümber ringi ja unistan, et ühel päeval on mu verandat kaunistamas üks helepunane ja teine lumivalge bugenvillea, mis kasvaks tihedaks ja roniks mööda mu majaseina üles, raamides sel moel suuri maani aknaid. Oh, see oleks nii ilus! Bugenvillea on Küprosel paljudes kohtades kasvav igihaljas puitunud varrega taim, mis rõõmustab oma värvidega, kuid mille omanikul tuleb iga päev veidi lehti ja õisi kokku pühkida. Mõned kutsuvad seda taime paberililleks, kuna tema värvikas kõrgleht on väga õrn ja õhuke ning meenutab tõesti paberilehte.
Veel tahaks ma verandaääre külge kinnitada lillekastid ja istutada sinna rippuma kõiki värve petuuniad. Siis oleks mul tõeline Küprose veranda. Pilkupüüdvalt romantiline ja õisi täis.
Praegu on mu verandal vaid mõned kaktused ja sukulendid ning maja ees seisab kahemeetrine elupuu, mille taha ma end hommikumantlis kohvitades varjan. Ma ei teadnud varem, mis okaspuu see täpselt on, ning tegin foto ja saatsin emale. „Elupuul on spetsiifiline lõhn. Selline matuselõhn. Mulju natuke ja nuusuta,“ õpetas ema. Ja nii ma tegin. Jah, on küll matuselõhn, nii et elupuu mis elupuu.
Vastasmaja naabrinaine Margarita Elektra, keda teised naabrid proua Ritaks kutsuvad, tuleb samuti kohvitassiga õue ja hakkab kollase voolikuga oma taimi kastma. Tema majaesine on tihedalt pisikesi terrakotakarva lillepotte täis. Tal on seljas smaragdroheline hommikumantel ja jalas sulgedega toasussid, millega ta nende sadade potikeste vahel nagu elutoas ringi tatsab.

„Käty, nii vara ärkadki või?“ imestab proua Rita.
„Jah, mulle meeldib vara ärgata,“ lausun uhkelt. Olen üllatunud, et ta mind üldse märkab. Oma arust on mul siin elupuu taga jube hea peidukas.
„No tore, tore,“ vastab ta, justkui oleks see, et ma siin varahommikul kohvi joon, üks maailma imedest. Iga kord, kui ma proua Ritat näen, on tal suits hambus, nii ka sel hommikul. Kohalikud on tõelised sigaretifännid. Õnneks ajab tuul selle suitsutossu enne minu ninasõõrmeteni jõudmist laiali. Naabrinaise avatud köögiaknast hõljub minuni hoopis praetud halloumi juustu lõhn. Halloumi kuulub küproslaste traditsioonilise hommikusöögi hulka koos krõbeda leiva, oliivide, tomativiilude ja munaga. See aroom paneb mu süljenäärmed tööle ja ma otsustan isegi halloumi’t praadima minna.

Käty Gavriilidis „Minu Küpros. Põsemusid ja päike“, kirjastus Petrone Print

https://petroneprint.ee/raamatud/minu-kupros/